Andekuse geeni puudumisest ehk kuidas ennast tippu viia

Raimo Ülavere inimene, juhtimine ja leadership 4 kommentaari

Kui sul oleks vaja minna arsti juurde ja sul on valida – kas lähed arsti juurde, kes on töötanud omal alal 10 aastat või siis paned aja kinni teise arsti vastuvõtule, kes on töötanud 5 aastat – siis kumma juurde läheksid? Tavamõistus ütleb, et mida pikem kogemus seda parem arst. Ja ometigi on suur tõenäosus, et sellisel puhul oled valinud kehvema arsti.

Anders Ericsson on tänapäeval mees, keda, õigemini, kelle tööd teavad tänapäeval kõik, kes motivatsiooni, andekuse, talendi temaatikasse vähegi sisse vaatavad. Näiteks, oled kuulnud nn 10 000 tunni reeglist – selleks, et saada milleski päris heaks, pead tegema selle nimel tööd 10 000 tundi? See on tuletatud Ericssoni eksperimentidest (ja Ericssoni enda sõnul ei ole kaugeltki nii ühene ja lihtne “reegel”, nagu seda kirjeldatakse). See ja palju muud on kirjas tema napilt mõni kuu tagasi ilmunud raamatus “Peak”, mis võiks huvi pakkuda sportlastele, treeneritele, muusikutele, lauljatele ja kindlasti ka juhtidele ning organisatsioonides personali teemadega tegelevate inimestele. Sõnaga, väga soovitan raamatut kõigile, kes tunnevad huvi, kuidas omal alal tippu jõuda.

 

Andekuse geeni pole olemas

Ericssoni peamine väide on midagi sellist: sellist asja, nagu andekuse geeni, pole olemas (PS Ka selline asi, nagu absoluutne kuulmine muusikas, on arendatav. Ja Mozart ei sündinud mingi salapärase geeniuse geeniga :-)). Pole olemas ka mingit üldist “tahtejõu” geeni – et mõnedel inimestel on nagu loomu poolest rohkem tahtejõudu kui teistel. See, mis eristab tippusid n.ö maistest tegijatest, on kaks asja – tehtud töö maht ja see, kuidas nad harjutavad, õpivad, arenevad, väidab Ericsson, tuginedes oma kolmekümneaastasele eksperimentidest, uuringutest, analüüsidest pungil kogemusele.

 

Kuidas inimene uusi oskusi õpib

Enne kui jõuda selleni, mida tähendab tähenduslik harjutamine – sest see on see mis Ericssoni sõnul tippu viib – kirjeldus sellest, kuidas me tavapäraselt uusi oskusi omandame. Hoiatan ette, see on kahetsusväärselt tuttav enamikule meist.
Kokkamise, tennisemängu, ent ka müügikõnede tegemise ja programmeerimise ja tegelikult vast iga uue oskuse puhul järgime me üsna sarnast mustrit. Meil tekib (või meis tekitatakse) idee uuest oskusest. Ehk meil on tahtmine ära õppida mingi uus tegevus. Siis kogume-saame mõningat juhendamist – kas vanemalt kolleegilt, treenerilt, internetist, raamatust – ja õpime tegevuse tegemise tasemeni, kus liigutused-tegevused muutuvad pea automaatseks. Kus ei pea enam liiga palju mõtlema, kus nii eest- kui tagantkäe löök tulevad üsna kerge vaevaga, kus müügikõne tegemine tuleb nagu muuseas. Ja see on täitsa okei, sellisel moel oleme ära õppinud enamiku asju oma elus.

 

Kuidas areng peatub

Ent samas kaasneb sellega ka üks väga oluline asi – oma mugavustasemele jõudmisel – kui tunneme, et oleme asja n.ö “ära õppinud” – me lõpetame arenemise. Ja see, et mängime tennist või programmeerime üha rohkem ja ja rohkem, ei ole tegelikult areng. Õigemini – me ei muutu paremaks ehk rohkem ja rohkem harjutamist ei võrdu kaugeltki alati paremaga. Meil on sageli illusioon aga vastupidisest – 20 aastat autot juhtinud inimene on kindlasti parem juht kui 5 aastase staazhiga juht, või 30 aastase staazhiga õpetaja on parem kui 5 aastase kogemusega õpetaja. Ei pruugi olla. Isegi vastupidi – Ericsson väidab uuringutele tuginedes, et kui inimene on jõudnud n.ö vastuvõetavale tasemele, on asja “ära õppinud”, siis reeglina ta lõpetab arenemise ja kümned lisaaastad arengut kaasa ei too. Pigem on see arengu, omal alal paremaks muutumise mõttes tühikäigul töötamine. Veel enam, see tühikäik võib tõenäolisemalt kaasa tuua hoopis tulemuse halvenemise – kuna väheneb ka keskendumine, sisuline töö.

 

Kuidas sa harjutad?

Ent mis on siis need asjad, mis inimesi oma valdkonnas, erialal tippu on viinud. Alustades veidi ehk ka triviaalse punktiga – tipptegijad lihtsalt tegelevad teema, oma oskuste arendamise, õppimisega ajaliselt rohkem. Ja mitte natukene rohkem, vaid vahe on kordades. Üleöö edulood võtavad tavaliselt aega aastaid. Ent nagu öeldud, aeg pole kaugeltki see ainus ega ka määravaim eristaja. Oluline on see, kuidas ja mida sa harjutad. Ehk mida tähendab tähenduslik harjutamine – see mis tippu viib?

 

1. Igal harjutamisel on konkreetsed, spetsiifilised eesmärgid

Muusikapala harjutades ei ole eesmärgiks lihtsalt “harjuta tund aega ja mängi läbi”, vaid “mängi pala läbi kolm korda järjest ilma vigadeta”. Või siis on sihiks mingi oskuse, lõigu, osa õppimine – sõnastatuna väikese, ent konkreetse eesmärgina. Näiteks teha täna 10 müügikõnet järjest mingi konkreetse sissejuhatusega. Sõnaga, harjutamise sessioonil on eesmärk. Suur siht ja tulemus tuleb kokku väikestest konkreetsest eesmärkidest ja sammudest. Lihtsalt “käin jooksmas” inimesest tippmaratoonarit ei tee.

 

2. Tähenduslik harjutamine tähendab keskendumist

Tööd võib teha ka nii, et suurt ei pea mõtlema – kui juba liigutused selged. Ja sageli me ka teeme tööd või trenni või muud tegevust nii – pea mõtlemata, sisuliselt kohal olemata. Autopiloodil, klapid peas. Ericsson väidab, et kohalolek, oma liigutustest, mõtetest, tegemistest teadlik olemine on absoluutselt vajalik, et toimuks areng.

 

3. Tähenduslik harjutamine sisaldab tagasisidet

Alati. Tagasisidet nii väljastpoolt (eriti kui inimene alustab mingi uue oskuse arendamisega), teistelt inimestelt, tööst-tegevusest endast (näiteks spordis lihtne mõõta, kui kiiresti jooksed või kaugele hüppasid) kui tagasisidet iseendale (mida tundsin, mida ma tegin teisiti jne).

 

4. Tähenduslik harjutamine tähendab mugavustsoonist välja minekut

See on vast see olulisim eristaja. Ja see ei ole reeglina lõbus, mõnus ja mugav. Mugavustsoonist välja minek tähendab millegi sellise tegemist, mida inimene pole kunagi varem teinud. Mõnikord või mõne uue asja tegemine olla ka kerge, mõnikord aga võib sattuda takistuste otsa, millest mööda minekuks lahenduste otsimine on oluline osa tähenduslikust harjutamisest. PS Ja paljudel juhtudel pole lahenduseks “proovi veel kõvemini”, pigem on lahenduseks “proovi teistmoodi”.

 

5. Tähenduslik harjutamine on .. tähenduslik

See ei tähenda lihtsalt õpetaja, treeneri, ülemuse juhtnööride täitmist. Vaid tegija peab olema kohal ja panustama kogu naha ja karvadega ja tegema ka ise otsuseid ning valikuid – mis iganes aitab saavutada konkreetsele sessioonile seatud eesmärki.

 

6. Tähendusliku harjutamise edukus sõltub ettekujutuse kvaliteedist

Mida edukam on inimene, seda parem on ka tema terviklik ettekujutus edust, sellest, milliseid detaile, nüansse tervikpilt endas sisaldab. Ja millised on tema puudujäägid või tugevused tervikpiltiga võrreldes. Seega, mida tähendab edu antud teemas, valdkonnas, alal ja kuidas see välja näeb?

 

7. Tähenduslik harjutamine vajab vundamenti

Vundament tähendab artikli esimeses pooles kirjeldatud “taset” – selleks, et saaks mingit oskust arendada, peaks midagi ka juba olemas olema. Sõnaga, et hakata ennast tipptegijaks arendama, peaks n.ö teadma, mis pidi tennises reketit käes hoitakse, mis tunne on reketiga eeskäe lööki teha ja mismoodi see mäng üldse käib. Ja sealt saab edasi asuda spetsiifiliste oskuste arendamisele. Või siis – selleks et tippjuht saaks eestvedamise oskusi arendada, peaks juhil olema juba juhioskused elementaarsel tasemel kasutusel (tõsi, juhi puhul on veidi keeruline öelda, mis need oskused täpselt peaks olema).

 

Kõik on võimalik, ütleb Anders Ericsson. Või vähemasti peaaegu kõik. Keegi meist pole sündinud “male“ või “viiuldaja” või “tippjuhi” geeniga. Ent enamik meist on rahuldunud “õppisin ära” tasemega ja mõned – väiksem hulk – on viinud ennast tähendusliku harjutamisega tippu. Kumba teha, on puhtalt meie enda valida.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Kommentaarid 4

  1. Tere!

    Tahtsin kommenteerida artiklit, kus teadlane Ericsson väidab, et andekuse geeni ei ole olemas. Kuigi ma ise ärisektoris ei tööta, siis mul on üsna pikkaaega jäänud silma vaatenurk, millega tahsetakse andekus igasugu edumaatriksist välja selekteerida. Ütlen ausalt, et vahel oleks huvitav teada, miks seda tehakse? Ise arvan, et andekaid inimesi on lihtsalt vähe ja nende peale uusi koolitusi ja raamatute müüke üles ehita. Keskpäraste piitustamine on aga see, mis ikka ja jälle saalid täis toob.
    Põhjus, miks mulle see artikkel ekstra silma jäi, oli selles, et seal mainitakse ka maletajaid. Et näe aga vaeva, treeni õigesti ja oledki Kasparov. Olen oma elus teinud intervjuu Garri Kasparoviga ja samuti dokumentaalfilmi Jaan Ehlvestist, kus elasin mitu nädalat sisuliselt Jaan Ehlvestiga pidevalt koos.
    Mõlemad maletajad on olnud tippus väga väiksest peale, Jaan Ehlvest võitis ühe Eesti sisese täiskasvanute turniiri 15-aastase poisina, kogudes 15 punktist 15. Garri Kasparovi tulemused, selles vanuses olid veelgi hiilgavamad. Samuti praegune maailmameistr Magnus Carlsen rändas mööda tippturniire koos isaga väga väikse poisina. Kõigi nende näideta puhul on selge, et 10 000 töötunni täis kogumine nii väikses eas on keeruline, rääkida väga läbimõeldud ja fokuseeritud treenigutest lastega, võimalik, kuid ka natuke kahtlane. Jaan Ehlvest ei ole kunagi olnud sportliku režiimi ja treenimise musternäidis, kuid samas on ta olnud maailma 3-4 maletaja. Eestis on kindlasti olnud maletajaid, kelle treening on olnud palju läbi mõeldum, tehtud suuremas mahus ja selgema keskendumisega, paraku aga ka maailma esisada on tihti kättesaamatus kauguses. Seevastu mängides ka ise malet, nägin ma kiirust, millega lahendas Jaan Ehlvest mõnda malelist probleemi, sorry, seda raamatust ei õpi ja võib teha ka 30 000 tundi, kuid ikkagi jääb see tasand kättesaamatuks. Garri Kasparoviga rääkides, aga paistis kohe silma tema IQ, mis on maailma esikümnes. Midagi ei ole teha tema jutt, mälu, faktide seostamine ja seda kõike teha väga heas tempos, nii et mingeid toppamisi ei tule lihtsalt läbi harjutamise. Lisaks muidugi nende kõigi, aga eriti nägin ma seda Kasparovi puhul, oli võtmesõnaks hoopis kirg, millega nad malele lähenesid.
    Tean, et minu jutus ei ole midagi uut, kui on tekkinud teatud vastumeelsus sellise nägemuse vastu, et tehke ainult suuremas mahus tööd ja keskenduge, küll siis kõik tuleb. Nägin Jaani kõrvalt USA maleturniiridel ka sellised inimesi, kes olid selle mõtteviisi ohvriks läinud, ütlen ausalt, et mul oli neist kahju ja mõneti olid nad oma elu ära raisanud, selle pingutamise asemel oleks võinud jääda sellele mõnusale ja mugavale keskmisele tasemele, mida ka elalpool toodud artikkel korraks kirjeldab. Mulle lihtsalt tundub, et kohati, et inimestele luuakse võltspilti ja sunnitakse neid rohkem piitsutama, kuigi sellele puudub mõte ja alati võib öelda, et te oleks pidanud rohkem keskenduma, tegema asja teistmoodi, kuigi tegelik põhjus on see, et puudub anne. Lõpetuseks jääb ikkagi küsimus, miks keskpärasuses nähakse alati õnnetust ja sellel sõnal on juba negatiivne varjund, väga andekas olemine, vähemalt maletajate näitel, ei tähenda sugugi alati õnnelikust ja sellesmõttes on huvitav, et ärimaalim näeb pigem pidevas rohkem ja paremini töötamises rahulolu ja õnne.

  2. Post
    Author

    Tere Kaupo. Tänan huvitava sissevaate eest malemaailma. Male ja maletajad on ka üks valdkond, mida Ericsson on eraldi uurinud. Mitmete näidete varal, muuhulgas on raamatus juttu ka Bobby Fisherist jt. Soovitan väga lugeda.

  3. Pingback: Andekuse geeni puudumisest ehk kuidas ennast tippu viia | Rahaasjad

  4. Pingback: Kuue sõrmega Paganini ehk kas mõned on andekamad kui teised | Raimo Ülavere

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga