Jah, ma palun vabandust

Raimo Ülavere inimene, juhtimine ja leadership Kommenteeri

“Mul on kahju ja ma vabandan”. See lause on tõenäoliselt ekspeaminister Mart Laari tsitaatidest TOP 2 hulgas, koos 90ndate alguse kuulsa lausega “likviidsus tuleb likvideerida”.

Vabandamise põhjus oli asjaolu, et Laar ja rida teisi tuntud ja vähemtuntud tegelasi põrutas ligi 16 aastat tagasi Võrumaa metsade vahel püssidest täpsust Edgar Savisaare pildi pihta. Vabandus tuli aga tegelikult poolteist aastat pärast seda kui tegu oli reaalselt toimunud. Siinkohal meenuvad veel mõned toredad vabandused – näiteks Andrus Ansipi pika hambaga “jah, ma vabandan” fooliummütsides seemnesööjate ees. Või siis juhtumid kui vabandust ei ole tulnudki. Kui näiteks Olari Taali tabas 90ndate lõpus Hoiupanga kukutanud kurikuulsast Daiwa laenust rääkides (täpsemalt küll laenust mitterääkides) psühholoogiline kramp. Või värskem näide – kui Äripäev rullis kogu oma mõjujõuga üle lauljatar Luisa Värgist, lihtsalt et algatada diskussiooni sellest, kas ühemehe OÜd ikka peaksid kuidagi rohkem sotsiaalmaksu maksma. Igapäeva elust on meil näiteid ilmselt kõigil kuhjaga võtta.

 

Vabandamisest keeldumine parandab enesetunnet

Miks siis on nii pagana raske öelda “jah, ma palun vabandust”? Kui alustada teadusest, uuringutest ja faktidest, siis… vabandust mitte palumine ehk vabandamisest keeldumine parandab meie enesetunnet. Ehk nii üllatav kui see ka pole, siis vabanduse palumisest keeldumine tõstab meie väärtust meie enese silmis.

Austraalia Queensland’i Äriülikooli teadur Tyler Okimoto viis paar aastat tagasi läbi mitu eksperimenti, et saada teada, miks inimesed valivad sageli vabanduse palumisest keeldumise tee, ehkki vabandust palumine, sõnapaari “ma palun vabandust” ütlemine tundub olevat nii lihtne viis ka enda süütunde ja karistuse vähendamiseks.

Okimoto jagas 228 täiskasvanud inimest kolme gruppi ja palus ühtedel meenutada olukordi, kus nad tegid kellelegi liiga ja palusid vabandust, teistel olukordi, kus nad tegid kellelegi liiga ja keeldusid vabandust palumast ning kolmandatel olukordi, kus nad tegid liiga ja … ei teinud edasi midagi, ei palunud vabandust ega ka keeldunud vabandamast. Ning samal ajal paluti inimestel hinnata seda, kuidas nad end tundsid.

 

Vabandust palumine on vähetasuvam

Tulemuseks saadi järeldus, et vabanduse palumisest keeldunud inimeste enesehinnang oli kasvanud, nad tundsid, et nad kontrollivad rohkem oma elu ja tegemisi ning nende väärtus enda silmis oli tõusnud. Võrreldes nendega, kes ei teinud midagi, oli ka vabandust palunute enesehinnang ja väärtus enda silmis kasvanud, ent mitte sellisel määral nagu keeldujatel.

Okimoto tegi samalaadse eksperimendi ka teisel moel läbi. Jagades taas üle 200 inimese kolme gruppi, palus ta neil kirjutada e-kiri: mõeldes reaalsele olukorrale elust kirjutas kolmandik inimesi vabanduskirja, kolmandik kirjutas kirja, kus keeldus vabandust palumast ja kolmandik mõtles vaid olukorrale, kus nad käitusid ebasobivalt, ent ei kirjutanud midagi. Ja tulemused sisuliselt samad: kõige paremini tundsid ennast vabanduse palumisest keeldujad, vabandust palunud ja niisama mõtlejad tundsid end enamvähem ühte moodi.

 

Kohandame oma hoiakuid vastavalt vajadusele

Niisiis. Vabanduse palumisest keeldumine on sageli emotsionaalselt tasuvam tegevus kui vabandust palumine. Ent miks siis nii?

Esimese asjana turgatab pähe nn kognitiivne dissonants. See peene teadusliku kõlaga väljend tähendab maakeeli seda, et kui tekib vastuolu kahe tugeva tunde või teadmise vahel, siis oleme me valmis muutma oma hoiakuid, uskumusi ja muidugi käitumist endale sobivaks. Ja selle juurde võib käia ka eitamine, süüdistamine, õigustamine. Kõlab nagu klassikaline “ma ei kavatse sinu ees vabandada” hoiak, kas pole? Vabanduse palumine on aga kindlasti valikutest keerulisem ja raskem, nii siis kohandame oma uskumusi, hinnanguid, hoiakuid vabandamisest keeldumisele vastavaks.

 

Me oleme keskkonna ohvrid

Teise asjana tuleb pähe enda õigustus. Meil kõigil on kalduvus erinevalt suhtuda tegudesse-nähtustesse olenevalt sellest, kas seda teeme me ise või teevad teised. Kui teised on mingi jamaga hakkama saanud, siis oleme üsna varmad näpuga näitama: vot selline ta ongi! Kui aga ise saame hakkama sama asjaga, siis on “süüdi” asjaolud – mitte meie ise. See kehtib nii ajakirjanike, poliitikute, juhtide kui ka lihtinimeste kohta. Seega, kui me mingi jõlepuntra oleme kokku keetnud, siis on ikka esimese hooga tunne, et “ma pole süüdi, lihtsalt asjad kujunesid nii”. Ja seetõttu pole ka nagu põhjust vabandust paluda. Seevastu kui keegi teine sama jõletusega hakkama saab…

 

Äkki on vabandamine… lihtsalt õige asi

Noh ja kui lisada siia veel törtsuke enesekindluse puudumist, näpuotsaga hirmu vaidluses alla jäämise ees, lusikatäis õudu omaenda emotsioonide ees ja kamaluga enesekesksust, olemegi saanud terve portsjoni argumente ja põhjuseid, miks ei peaks enam vabandust paluma. Kunagi. Ja vabanduse palumine saab nii tagasi oma algse, kreeka keelest pärit tähenduse – apologia tähendab kreeka keeles kaitset või õigustust.

Või siis äkki… kui panna kõik need põhjendused kaalukausile ja teisele poole, sinna mis räägib vabandust palumise poolt, panna vaid üks lause: sest see on lihtsalt õige asi, mida teha. Siis polegi alati nii lihtne prognoosida, kumb teise üles kaalub.

Liitu 2500+ juhi, tippspetsialisti, sportlase ja meeskonnamängijaga meililistis

Juhtimisest, meeskonnatööst ja vaimu treenimisest e-kirjad kuni paar korda kuus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga