Miks mõni juht läheb võimust ogaraks?
Miks on nii, et muidu täitsa normaalne inimene läheb võimu juurde saades (nt ametikõrgendus või poliitikute puhul võimule pääsemine) mõnikord veidi ogaraks? Tema kõnedesse imbub tubli annus paatost, viitamisi moraalile, väärtustele, põhimõtetele. Ent millegipärast ei suuda ta enda tegusid oma sõnadega enam kooskõlla sättida. Ja veel – kas silmakirjalikkuse kasv võimu kasvamisega on reegel või pigem erand?
USA teadlased Tilburgi ja Northwesterni ülikoolidest viisid läbi rea eksperimente ning jõudsid järeldusele: jah, võim suurendab silmakirjalikkust, vahe inimese sõnade ja tegude vahel suureneb. Ühe mööndusega – seda ainult siis, kui inimene tunneb, et talle usaldatud võim on igati õigustatud.
Teadlased panid eksperimendis osalejad rollimängudesse, simuleerides üht suurt hierarhilist organisatsiooni. Mõned osalejad olid sisuliselt peaministri rollis ning mõned n.ö reaametnikud. Peaministrid olid loomulikult ametnike ülemused, jagades käske ja keelde.
Edasi panid teadlased osalejad mitmete moraalset valikut nõudvate teemade ette – maksudeklaratsiooni teadlik ebaõige täitmine, liikluseeskirjade rikkumine ja varastatud jalgratta hoidmine. Ning palusid osalejatel hinnata tegevust skaalal 1-9, kus 1 vastas väitele „täiesti vastuvõetamatu“ ning 9 „täiesti vastuvõetav“. Vastajad jagati ka kahte gruppi – esimeses grupis olid inimesed, kes hindasid väidete kohaldumist nende endi suhtes ning teises grupis inimesed, kes hindasid väidete kohaldumist teiste inimeste suhtes. Ja tulemused?
Teadlased: inimesed, kellel on võim, on varmamad kritiseerima teisi ning suhtuvad leebemalt enda möödalaskmistesse. Teisisõnu – võim suurendab silmakirjalikkust, vahe tegude ja sõnade vahel võimu kasvades kasvab.
Teadlased otsisid ka põhjuseid, miks see nii on. Ning püstitasid hüpoteesi, et see on seotud inimese enda tundega, et kuna tal on võim, siis mõningane erinevus sõnade ja tegude vahel on talle lubatud. Ehk – mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.
Ning hüpoteesi kinnitamiseks või ümberlükkamiseks korraldati uus eksperiment, kus lasti Hollandi tudengitel kirjutada kogemustest, kus nad tundsid ennast võimukatena või siis võimuta. Lisaks veel üks tingimus – pooltel tudengitel paluti kirjeldada olukordi, kus nende võim või võimu puudumine oli õigustatud, nad tundsid, et nad olid seda väärt. Ning pooled kirjeldasid olukordi, kus nad tundsid, et neile antud võim või võimu puudumine polnud õigustatud. Ja lisaks lasti neil kõigil lahendada moraalne dilemma varastatud rattaga (vt eespool).
Eksperimendi tulemusena kinnitasid teadlased – silmakirjalikkus suureneb võimu kasvades ainult siis, kui inimene ise tunneb, et ta on talle usaldatud võimu igati väärt ja see on absoluutselt õigustatud. Nad kritiseerisid karmilt teiste käitumist, ent enda suhtes olid leebed.
Kui aga inimene ise tunneb, et ta on võimu enda kätte saanud kuidagi kogemata, siis oli vahe sõnade ja tegude vahel väike või olematu. Ning pigem kaldusid inimesed olema rangemad enda vastu, kui teiste vastu.
Niisiis, kui kohtad mõnd suuri sõnu tegevat ja karmilt teisi kritiseerivat juhti, poliitikut, siis on ehk hea mõelda eelpool kirjeldatud silmakirjalikkuse eksperimendi peale – kas ta on pigem reegel või erand?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Oinakari võimu eneseimetlemise küüsis
Täna ilmus Postimehes artikkel, mille ka siia üles panen. Niisiis:
See juhtus 2008. aasta märtsis. Või aprillis. Olin kohtumas ühe üsna suure riigiasutuse juhiga. Väga Suure Direktori olekuga mees saabus oma kabinetti mõneminutilise hilinemisega, viskas jala üle põlve ja rääkis, emotsionaalselt ja kohati ka vandesõnu kasutades: olen teinud kõik, mida teha annab, et inimestele oma sõnumit edastada. Saatnud meile, rääkinud, selgitanud, andnud mõista (mis iganes see tegevusena ka tähendab). „Ja ikka nad ei saa aru! No on ikka …oinakari”.
See episood meenub mulle pea alati, kui näen ühte reformierakonna kahest kuldsuust – Andrus Ansipit või Rein Langi – kuskil sõna võtmas. Reformierakonna vedamisel on valitsus ja riigijuhtimine jõudud punkti, kus siiani edu toonud tegutsemismallide kõrvale peab tekkima ka teistsuguseid viise.
Kiired otsused, järsud kärped, pigem tsentraliseeritus, kui aega nõudev vastutuse delegeerimine tegid oma töö masu murdmiseks. Ning Ansipi valitsusele ilma „aga“-deta kiitus selle eest.
Samas on edu toonud ka mitte niiväga meeldivad kaasnähud. „Võim rikub meid ära ja absoluutne võim rikub meid absoluutselt ära. Inimolendid on shimpansid, kes võimujoovastuses hulluvad,“ on tabavalt öelnud vanameister Kurt Vonnegut. Ja hetkel, mulle tundub, on Reformierakonna tippudel piltlikult öeldes jälle maa jalge alt kadumas.
Ma ei räägi siin korruptsioonist. Räägin aga nartsismist, eneseimetlemisest, arrogantsist, ülbusest. Räägin võimust, selle teostamise mõnust ning oma positsiooni enesestmõistetavaks muutumisest. Ja räägin ka selle hukutavatest tagajärgedest.
Inimarengu aruanne 2009 näitab Eesti olevikku ja tulevikku üsna murelikes toonides. Mida kostab seepeale peaminister Andrus Ansip? Ta on varakult üles otsinud ühe näitaja, ühe väite aruandes (puudutab kihistumist) ning teeb selle põhjalikult pihuks-põrmuks, tehes nii sisuliselt pihuks-põrmuks ka kogu aruande. „Nii et kõigega, mis siin inimarengu aruandes kirjas on, või hinnangutega, nõustuda ei saa, aga numbrilise materjaliga saab kindlasti nõustuda. Ma soovitan kõigil seda inimarengu aruannet lugeda. See on üks väärt lugemismaterjal. Kui inimesed oskavad mõelda, siis mõtteainet see pakub kindlasti,“ ütleb Ansip. Seega – lugege, lugege, totukesed, kui te ikka päriselt lugeda oskate. Mina tean, kuidas asjad on. Demagoogia, esitatuna arrogantsi ja nartsismi kastmes.
Sarnaseid näiteid leiab kuldsuudest kaksikute ja nende järgijate tegemiste seast süle ja seljaga. Olulisem näidete loetelust on aga asjaolu, et samal masu murdmisel töötanud moel – kiirete otsuste, valmislahenduste läbisurumisega – üritatakse nüüd lahendada ka probleeme, mis eeldavad oluliselt enamat diskussiooni, arutelu, kaasamist, kui kiirete kärbete tegemine.
Tervishoid, pensionid, sõnavabadus jne – teemad, mis puudutavad mitte inimeste elusid sellel või järgmisel aastal, vaid need otsused mõjutavad ühiskonda aastakümneid. Paraku ei lähe nende teemadega aga nii libedalt. Ning see tekitab reformarites veidi nõutust, veidi trotsi ja kiiresti lülitutakse režiimile: teie, rumalakased, ei saa, aru, kuidas neid asju peab ajama.
Muuseas, ma ei kahtle selles, et Ansipil või Langil poleks head tahet neid probleeme parimal viisil lahendada. Usaldus teise inimese vastu koosneb kolmest asjast: usust, et ta on kompetentne, aus ja heatahtlik. Mul on praeguse Eesti koalitsiooni suhtes see usk täitsa olemas. Probleem on selles, et inimene pole must-valge, nad tahavad reeglina korraga mitut ja sageli üksteisele vastukäivat asja: samal ajal tahavad need hea tahtega poliitikud ka olla võimul, mitte kaotada mainet, autoriteeti, tunda ennast suure juhina, saada tunnustust jne. See on ego, mis nõuab toitu. Ja see ego koos eduga masu murdmisel on kinnistamas poliitikat lühiajaliseks projektide poliitikaks, „valgustatud“ juhtide mängumaaks, kuhu „rumalat massi“ pole vaja kaasata.
Ja veel, asja kurbloolisus seisneb ka selles, et samal ajal käib täie hooga meie, n-ö tavainimeste lammastumine. Me oleme oluliselt leplikumad, kui me olime seda enne kriisi. Me laseme poliitikutel ajada endale kõrva lollust ruudus ja me enamikel juhtudel ei kõssagi. Põhjuseid on mitu, alates sellest, et oleme oma pilgud tänu masule pööranud rohkem enda sisse – tegeleme sellega, et kõigepealt iseendaga hakkama saada. Kuni selleni, et oleme käega löönud – ah nemad seal Toompeal, las ajavad oma asja. Kuni nad minu igapäevast elu ei sega… Ning tõsi on ka see, et kohe ei juhtugi ju midagi, tänased otsused mõjutavad kauget tulevikku.
Nii ongi pea iga kord, kui Anspi või Lang midagi ütleb, natukene valus ja ebameeldiv. Aga mitte palju, me oleme nende irooniliste kalambuuridega ju juba harjunud. Kannatame ära. Vaikselt. Sest tegelikult on nad ju tublid mehed, kes viivad meid viie … Kuhu siis?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
