Artikkel Postimehes: Töötute Armee asub rünnakule
Täna üllitus Postimehes minu kirjutatud artikkel Töötute Armeest. Panen selle ka siia lugemiseks üles:
Oleme kodusõja lävel. Meid on ründamas Töötute Armee. Tuhandetest koosnevad töötute hordid tõstavad labidad ja kirved ja hangud ning kohe-kohe ründavad. 140 000 töötut on kokku midagi halli ja ähvardavat, pimedat ja rumalat, rippudes otsekui rünkpilv Eesti kohal.
Me kõik teame kedagi, kes on olnud või on ka hetkel töötu. Paljud meist on ise olnud või on praegu töötud. Me saame aru, et töötuks jäämine või töötu olemine on enamikel juhtudel olukord, mille tekkimises süüdlaste otsimine või parastamine ei vii kuhugi. Süüdlasi reeglina pole, ja isegi kui oleks, on nende kallal võtmine sama, nagu metsas karjumine. Paremaks ei lähe ja äng pigem kasvab.
Me saame sellest kõigest aru. Mõistusega. Ent kuidas me siis tegelikult käitume, milliseid alateadlikke sõnumeid me töötuse teemal välja kiirgame, millist kuvandit me töötust inimesest loome? Meie all pean nüüd silmas tööl käivaid inimesi, kelle põhimure vähemasti sõnades paistab olevat töötuse leevendamine. Majanduseksperdid, ajakirjanikud, poliitikud, firmajuhid.
Meil on Töötute Armee. Ei möödu ühtegi päeva, ilma et kuskil meedias keegi tähtis inimene asuks lahendama probleemi „töötute armeega“. Alates ministritest kuni ajakirjanikeni. Ehk teisisõnu, loodetavasti mitte teadlikult, öeldakse sellega selgelt: on olemas meie ja nemad. Meie, see tähendab normaalsed, rahulikud, mõistlikud ja tublid töötavad inimesed, kelle ühisnimetaja on „tööl“ ning kes samas pole käsitletav mingi ühtse jõu, massina. Me oleme ju kõik isiksused! Me oleme mures ja tahame aidata! Neid aidata.
Sest on olemas nemad – töötud, kes on sisuliselt siis „meie“ vastand. Nad on ähvardav jõud, sest armee tähendab reeglina organiseeritud massi, mis rahuajal on vaenlase heidutamiseks ja sõjaajal loomulikult ründamiseks, sõdimiseks. Selle massi ühisnimetaja on „töötu“. „Meil“ on siin paraku kaks asja sassi läinud – kui töötus kui nähtus tõesti ähvardab meie kõigi, nii töötute kui tööl käivate inimeste, heaolu, siis töötud kui inimesed ei ähvarda kedagi.
Väljend „töötute armee“ on aga töötuse isikustamine – kõik, kes sinna kuuluvad, on teisel pool rindejoont. Ajakirjanduslikult ja PR võtmes on isikustamine tavapärane võte, see loob info vastuvõtjas kuvandi, pildi. Ent ühiskonnas töötuse kui probleemi sellelaadne „armeeks“ isikustamine ja seeläbi vastandamine lahendusele kaasa ei aita. Pigem vastupidi.
Armeel on veel üks huvitav omadus. Reeglina on armeest kuvand kui rumalast, pimedalt käsku täitvast ühtsest massist. Piisab ühest ogarast generalissimusest ja see mass hakkab vääramatult peale vajuma. Töötul inimesel pole justkui oma nägu, omi mõtteid, oskusi, teadmisi, maailmavaadet. Tema nägu on töötu.
Mis määrab inimese olemuse, identiteedi – kas müügimees on ainult siis müügimees, kui ta müüb? Arst ainult siis, kui ravib? Tisler ainult siis, kui ta on töökojas masina taga? Kui ta on töötu, siis ta pole enam müügimees, arst, tisler? Aga kui ta on vaid pikemal puhkusel? Ma tean samal ajal mõningaid müügimehi, kes ei taha olla müügimehed, ajakirjanikke, kes ei taha olla ajakirjanikud, pankureid, kes ei taha olla pankurid. Nad töötavad edasi, sest ei riski teha otsustavat sammu. Kes nad siis tegelikult on, kui nad ei taha olla need, kes nad justkui ametilt on? „Töötav inimene“, homo laboris.
Ja ma tean töötuid, kes ei taha olla töötud. Veelgi vähem tahavad nad olla osa mingist „armeest“, hallist, rumalast massist. See on identiteet, mida surutakse peale teiste poolt, reeglina „heade soovidega“ ekspertide-aitajate poolt. Ja samal ajal näeb töötu ennast müügimehena, tislerina, arstina, pankurina. Ta ei oota käske, ta ei taju ennast osana mingist suurest massiliikumisest, kes esimesel võimalusel järgneks „suurele juhile“.
Ometi on juba esimesi märke ka generalissimuse kohale kandideerijatest. Kelle eesmärk on käsitleda töötuid rumala massina ning mängida inimeste madalaimate kirgede ning üldiseima ühisnimetaja peale. Eelkõige pean silmas Keskerakonna reklaamikampaaniat. Ent samalaadseid ambitsioone on tajuda ka teiste poliitiliste erakondade retoorikas.
Töötu kuvandi loomisega ei tegele loomulikult ainult poliitikud. Töötutest kui rumalatest, pohmellis ja oskusteta laiskvorstidest kirjutab muuhulgas Äripäev, kes vahendas mõnede firmajuhtide probleeme omale töötajate leidmisel ning hakkas seepeale otsima uut „ora“, mida kõigile töötutele tagumikku lüüa, et see kiiremini ja motiveeritumalt tööd hakkaks otsima.
Ühelt poolt on firmajuhtide mure mõistetav – oskustega hästi motiveeritud ja vähenõudlikke töötajaid on tõesti raske leida. Ent teisalt tundub siiski veidi naiivne hoiak, et pannes kuulutuse lehte ilmuvad kohale ideaalsed kandidaadid, kes kohe nagu valatult sobituvad firma vajadustega. Pole vahet, kas riigis on suur töötus või väike. Otsitakse ju inimesi, mitte masinaid, kes täpselt kindlal ajal teeksid kindla liigutuse.
Sul on need inimesed, kes sul on. Ja nendega peab reeglina hakkama saama, keegi pole ideaalne. Andres Sõbra juhitud Rakvere Tarvas loputas lõppenud korvpalli hooajal mitmel korral kümme korda suurema rahakoti, mängijate oskuste ja kogemustega klubisid nii et tolmas. Sama tegi peamiselt noormängijatest koosnev TTÜ meeskond Aivar Kuusmaa vedamisel. „Materjali pole ju olnud,“ nagu nendiks saarlane. Mis siis võitudeni viis?
Kas töötu ja tööl käiv inimene on „materjalina“ erinevad? Töötu kuvand on juba peast ja molbertilt lõuendile jõudnud. Kujutage ette töökonkurssi, kuhu laekub kaks avaldust. Esimene on töötult ja teine tööl käivalt inimeselt. Kujutlege end CV-sid lugema, olge enda vastu ausad ja tehke esimene, intuitiivne valik. Kumma tööle võtaks – kas see, kellel on töö ja tahab töökohta vahetada või see, kes on töötu …. Pakun, et seitsmel juhul kümnest langeks valik tööl käiva inimese kasuks. Eelarvamus ja hoiak on juba tekkinud.
Töötusel ei ole ühte nägu. Nagu pole seda ka tööl. On olemas 1,3 miljoni inimese erisugust lugu, kes kõik vajavad enesekindlust ja kuuluvusetunnet. Töötuid on valge- ja sinikraede seas, on mehi ja naisi, noori ja vanu. On Keskerakonna, Reformierakonna, IRLi, sotside toetajaid, rääkimata neist, kellele poliitika suurt korda ei lähe. Täpselt nagu ka nende seas, kes tööl käivad.
Ja Töötute Armee? Üks eesmärk, üks juht ja siis … rünnakule! Hmm, kelle vastu või kelle poolt õieti peaks rünnakule minema? Samamoodi võiks ju küsida, et kelle vastu või poolt peaks rünnakule minema tööl käijad, Töötajate Armee?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kas ma olen usaldusväärne või isepäine?
Ma olen usaldusväärne, otsekohene ja „helikopteri vaatega“. Või olen ma kannatamatu ja isepäine. Kui sa peaksid valima, siis kumb kuvandi pooltest praegu mind paremini iseloomustab – sõnad esimesest loetelust või teisest loetelust?
Loen maailma ühe tuntuima juhtide coachi Marshall Goldsmithi viimast raamatut „Mojo“, mis räägib sellest, kuidas leida ja ära tunda ning üha rohkem tegema hakata „oma asja“. Seda, mida tehes sa tunned, et sellel on tähendus ja see toob sulle rahulolu. Ning mille tegemisel näevad ka teised, et „see on tema asi“.
Üks oluline osa oma „Mojo“ leidmisel ja mõistmisel on inimese, minu ja sinu, reputatsioon, maine, kuvand. Goldsmith väidab (ja teeb seda õigusega), et väga vähe on inimesi, kes mõtlevad oma maine peale, selle peale, milline kuvandi nad teistele jätavad. Ja ometi on see oluline, sest tahame või ei taha – teised inimesed, nende hoiakud ja suhtumised mõjutavad meid. Ja sellega ka meie „Mojo´t“.
Niisiis – kas tead, mida teised inimesed sinust arvavad? Vastused järgnevale 13-le küsimusele aitavad sul ehk seda teada saada (nagu aitasid ka mind leida artikli alguses kirjeldatud isikuomadusi).
- Nimeta kuus suurepärast hetke oma tööelust viimase aasta jooksul? (Sa võid konsulteerida oma kalendriga või ka küsida oma pereliikmete käest – kuid mitte kolleegide käest)
- Mis tegi need hetked „suurepärasteks“? (Kas sa õppisid midagi? Kas see oli tulemuslik sinu organisatsioonile? Kas sa ise tundsid, et olid oluline teiste jaoks? Paku välja…)
- Millisel viisil olid need kuus hetke omavahel seotud (või olid neist osad seotud ühel moel ja teised teisel moel vms, mis oli nende ühine nimetaja)?
- Kas tunned neis hetkedes ja seostes ära mingi konkreetse isikuomaduse? Kas sa oskad sellele nime anda? (Näiteks – kui kaks hetke oli seotud sellega, et andsid kellelegi toetust ja abi ilma, et see oleks olnud sinu töökohustus, siis see otsitav omadus oleks äkki „lahkus“? Ning inimestel oleks sinust kuvand kui lahkest inimesest.)
- Skaalal 1-10ni, kui hästi on sinu kolleegid kursis nende kuues suurepärase hetkega (10 on „väga hästi kursis“)?
- Skaalal 1-10ni, kui palju kolleegid oleksid päri sinu puhul nende isikomadustega, mida leidsid küsimusele 4. vastates (10 on „nõustuvad täielikult“)?
- Nimeta kuus kehva hetke oma tööelust viimase aasta jooksul?
- Mis tegi need hetked „kehvaks“?
- Mis on neil hetkedel ühist?
- Kas leiad neist hetkedest ja ühisosast isikuomadusi? Kas sa oskad neile nime panna? (Näiteks kui kahte hetke seob omavahel asjaolu, et kaotasid enesevalitsemise, siis isikuomadus on ehk „keevaline“ või „äkiline“.)
- Skaalal 1-10ni, kui hästi on sinu kolleegid kursis nende kuue kehva hetkega (10 on „väga hästi kursis“)?
- Skaalal 1-10ni, kui palju kolleegid oleksid päri sinu puhul nende isikuomadustega, mis leidsid küsimusele 10. vastates (10 on „nõustuvad täielikult“)?
- Millised isikuomadused on hetkel sinu kuvandis kaalukamad, kas vastused 4. või vastused 10. küsimusele? Või kehtivad korraga mõlemad?
Miks see küsimustik on hea läbi teha? Esimene ja kiire vastus on: sa saad oluliselt teadlikumaks sellest, millisena inimesed sind võivad tajuda. Ja veel, sa saad sellega midagi ette võtta. Näiteks: ma ei taha, et inimesed kogevad mind kannatamatu või isepäisena – seega üritan alati enne oma arvamuse lisamist küsida teise inimese nägemust asjale. Ning veel enne oma arvamuse lisamist mõtlen hetkeks – kas see ikka aitab kaasa? Paljudel juhtudel mitte.
Ja veel üks argument küsimustele vastamiseks. „Positiivsed“ versus „negatiivsed“ isikuomadused (positiivne-negatiivne skaala teistega koostöö võimet hinnates). Kui oled kaalumas muutusi oma tööelus (nagu mina) või soovid lihtsalt tööle minna, siis olenemata sellest, kas lähed palgatööle või ettevõtjaks, taandub tulemus vast lõppkokkuvõttes ikka sellele – mida teised sinust arvavad?
Niisiis – kas usaldusväärne ja otsekohene või kannatamatu ja isepäine?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kuidas värbamisel firma raha raisata
Minu hea sõber osaleb töökonkursil. Pakutav amet on (konkurss pole veel lõppenud) ahvatlev – sisuliselt on tegu juhtkonna liikmega, kelle vastutusala on ettevõtte jaoks üks olulisimaid. Konkurssi korraldab ja viib läbi personalivärbamisfirma. Seega, pealtnäha justnagu tavaline konkurss, nagu iga teine. Konkursi käigus aga hakkasid selguma põnevad detailid, mille peale kokkuvõttes julgeks öelda – firma lihtsalt raiskas raha.
Esiteks pole teada, kes tegelikult saab inimese otseseks juhiks. Sest firma otsib samal ajal ka tegevjuhti. Millised on personaliotsingufirma võimed tegeleda hiromantiaga, ehk teada juba ette uue, veel leidmata, tegevjuhi eelistusi, on teadmata. Igal juhul tundub väga kummaline teha tulevasele juhile kalli raha eest vägisi “kingitusi” uute inimeste näol, kui on olemas võimalus, et ta saab endale ise meeskonda luua.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
