Neli tähtsat asja, mis meid eesmärkidena motiveerivad
Eesmärke on suuri ja väikeseid. Tegevuste eesmärgistamine ja sihtide seadmine kipub olema pea iga juhtimise- ja meeskonnakoolituse-grupicoachingu osa. Sugugi mitte asjata – üldiselt peetakse edukate inimeste, defineeritagu seda edu milles iganes, edu aluseks just sihipärast tegutsemist.
Küll aga on hea teada, et eesmärk ei pea alati olema kirjeldatud kui x tuhat eurot või y tükki. Mõne jaoks on see motiveeriv, teise jaoks aga… Ent kust siis otsida neid motiveerivaid ja personaalseid eesmärke?
Loen praegu raamatut „Miks me teeme tööd?“ Dave ja Wendy Ulrichi sulest, kus on kokku võetud terve posu heade raamatute essents ning sulatatud sellest üks suurepärane ja kaasaegne juhtimisraamat. Ja nemad on jaganud motiveerivate eesmärgid tüübilt nelja kategooriasse, mis omakorda paigutuvad kahemõõtmelisele teljele.
Kujuta nüüd ette teljestikku, kus vertikaalteljel on keskendumine saavutustele. Ning horisontaalteljel keskendumine suhetele. Ja seal teljestikus asetsevad kategooriad on Sisevaatlus, Saavutused, Seotus ja Võimestamine. Nad ei ole üksteist välistavad, st inimest võib igas kategoorias iseloomustada nii kõrge kui madal näitaja. Neist lähemalt.
| Saavutused | Võimestamine |
| Sisevaatlus | Seotus |
Sisevaatlus. Vähene huvi inimestevahelistele suhetele kui ka välistele saavutustele. Potentsiaalselt suur huvi aga eneseanalüüsi, vaimuelu, vaimsete väärtuste ja isiklike kogemuste vastu. Enda teadlikkuse kasvatamine ja mõistmise suurenemine on mõned positiivsed asjad, mis sisevaatlusega kaasnevad. Veel positiivse poole pealt – inimesed, keda motiveerib sisevaatlus, tajuvad paremini hetkes elamist. On olemas ainult praegune hetk ja seda tuleb elada!
Kui aga sisevaatluse näitaja on inimesel madal, siis näeme näiteks depressioonis inimest arutlemas oma puuduste üle või teleri ees tuimalt istuv inimene. See võib tähendada ka soovi teha ära vaid minimaalselt nõutav, jääda tähelepandamatuks ning oma tulemuste parandamise tahte puudumist.
Saavutused. Keskendumine välistele saavutustele, vähene keskendumine suhetele. See on vast enimlevinud arusaam eesmärgist kui sellest – teed midagi suurt ära nii, et kõik näevad! Siin on sees riskide võtmist, võistluslikkust, ent ka distsipliini ja paindlikkust. See tippsportlase elu (soovitan jällegi Kristina Smiguni raamatut). Saavutustele keskendunud inimesi motiveerib see, et nad on võitnud või on asjad ära teinud, neile meeldib eesmärke seada, plaane teha, kõvasti tööd teha ja nad tahavad, et neil oleks selged kriteeriumid edasimineku mõõtmiseks.
Saavutustele keskendumise negatiivne pool võib olla väärtustest ja eetikast mitte hoolimine ehk minek üle laipade. Riskiks on ka win-lose tehingud ehk arusaam, et kellegi võit peab alati olema kellegi kaotus.
Seotus. Vähene keskendumine saavutuste, ent suur keskendatus suhetele. Siin asuvate eesmärkidega inimesed leiavad elu mõtte suhtlemisest, ammutavad energiat kontaktidest teiste inimestega. Nende prioriteet on inimesed, nad arvestavad organisatsioonis inimestega ja sellise juhi kohta öeldakse „ta on inimeste juht“. Empaatia, mõistmine, rahu sobitamine, ausus ja abivalmidus on siin märksõnad.
Seotusega inimeste negatiivne pool, õigemini risk, on see, et suhted muutuvad pealiskaudseks. Need inimesed on alati kohal ja kõikjal, ent ei suuda samas luua vastastikusel usaldusel tuginevaid suhteid. Ja mõistagi, et kui neile meeldib hirmsasti suhelda, olgu see kohvinurgas või mujal, siis või muu töö selle all kannatada.
Võimestamine. Keskendumine nii suhetele kui saavutustele. See tähendab suurt saavutusvajadust, milleks aga investeeritakse inimestesse. Eesmärk on tõsta inimeste enesekindlust, mis toob kaasa ka paranevad töötulemused. Võimestamisest motiveeritud inimesed tunnevad sageli rahuldust ka tööst ühiskonnale, nad tahavad vähendada inimeste kannatusi, olgu selleks tööobjektiks näljahäda või ka organisatsioonis töötavate inimeste heaolu.
Võimestamise varjukülg võib olla tahe teisi inimesi all suruda ning püüdu oma tahet kas hirmu või jõuga peale suruda. Väliselt justkui võimestajad võivad aga olla olemuselt hoopis käskijad ja kamandajad, kes on teiste abistamise asemel pigem huvitatud iseenda upitamisest.
Mida siis nende nelja eesmärkide kategooriaga peale hakata?
Esiteks, millises kastis pigem on need eesmärgid-tegevused, mis sind motiveerivad?
Teiseks, millises kastis on pigem need eesmärgid-tegevused, mis motiveerib sinu kolleege, sinu töötajaid?
Ja kolmandaks soovitus: sageli on selleks, et elada täisväärtuslikumat elu ja edasi liikuda, vaja leida uusi ideid ja tegevusi. Ja tõenäolisem on neid leida väljastpoolt oma tavapärast eesmärkide kasti. Soovitus on laieneda ning hakata peale diagonaalis enda n.ö peamise kasti vastandist – kui oled saavutustele keskendunud, siis liikuda seotuse poole, kui oled sisevaatleja, siis liikuda võimestamise poole jne. Ja sama soovitada ka teistele.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
“See on niivõrd jälk tunne seal üleval…”
Tabasin end mõni nädal tagasi lõunalauas inimesega vesteldes tõdemuselt, et ma ei ole seadnud endale eesmärke. Mul ei ole eesmärki selle aasta detsembriks, järgmiseks viieks aastaks või, veelgi vähem, kogu eluks. Vähemasti pole mitte midagi sellist, mida saaks tükkides mõõta või kilodes kaaluda.
Kuidas siis nii? Eesmärkide seadmisest on kirjutatud lugematul hulgal raamatuid, välja mõeldud terve trobikond toredaid tähtede kombinatsioone (SMART, PURE, EXACT jne) ja eesmärkide seadmisest räägivad veelgi lugematumal hulgal konsultante, koolitajaid, coache. Sealhulgas mina. Ning olen ka ise proovinud seada eesmärke – teen x tükki y aja jooksul… Ja proovinud siis veelkord … Nüüd siis selline piinlik ülestunnistus … Mõni kõvem eesmärkide seadja ehk kohmab siinkohal – luuser.
Kas viga on eesmärkide seadmise kunstis, metoodikas? Võib-olla. Võib-olla siis ei suuda leida piisavalt häid eesmärke, mis motiveeriksid? Võib-olla. Ja võib-olla polegi neid võimalik leida. Olen hoopis avastanud, et minu ja päris mitmete minu kundede jaoks töötavad konkreetsetest eesmärkidest hulka paremini sihid – kui ma hoian sihti silme ees ja selle järgi liigun, siis jõuan varem või hiljem eesmärgini. Ning selline liikumisviis sobib mulle paremini, kui nui neljaks eesmärgi poole kihutamine.
Eesmärkidest rääkides meenub mulle alati Alar Sikk, mägironija, kes võtnud ära kõigi kontinentide kõrgeimad tipud. 2003. aastal jõudis ta esimese eestlasena maailma kõrgeima mäe Mount Everesti tippu. Kas saab veel selgemat eesmärki olla? Tagasi tulles kostis aga Sikk vastuseks ajakirjanike küsimustele (mille tagamõte oli „noh, mis tunne oli, ikkagi eluunistus ja eesmärk ja …?“): „Ei leia enda juures ühtegi asja, mis oleks meeldiv, kõik on ümberringi vastik… Liikmed valutavad, kõik on külmunud —jäätunud hapnikumask hõõrub näkku… /…/ See on niivõrd jälk tunne seal üleval… teist korda seda enam kogeda ei tahaks.“ Kas Everest oli Sikule siht ronimiseks või eesmärk?
Teine põnev asi, mida olen avastanud eesmärgistamisega seoses, on see, et tulemuslikumalt, motiveerivamalt töötavad sihid, mis on seotud õppimisega. Millegi õppimise või paremaks saamisega. Näiteks – õpin ära inglise keele, golfi swingi, avaliku esinemise, Exceli tabeli vormistamise, koosoleku juhtimise. Misiganes – peaasi, et sõnastuses oleks näha õppimine ja muutus.
Sihtide seadmise juurde on üks kurb uudis ka. Me liigume sinna pidevalt, ent päris kohale ei jõua (kes mäletab matemaatikast, siis sihi poole liikumine on asümptoonne protsess). Ka kõige täiuslikum korvpallur peab pidevalt jätkama õppimist, sihtideni liikumist. Ka kõige hinnatuim kokk vaatab pidevalt uute retseptide järele. Sest paljud parimad teavad seda kõige paremini – ehkki me ei jõua eales kohale, siis selleks, et olla parim, on vaja pidevalt liikuda.
Sihtide seadmisel on siiski aga ka üks erand – olukord, kui eesmärk töötab tõhusamalt. See on siis, kui kriitiline tegur on aeg. Kui on vaja teha lühikese ajavahemiku jooksul erakorraline pingutus, kui on vaja teha rutiinset, tuima, ent vajalikku tööd, et püsida sihil. Siis on eesmärk – konkreetne ja mõõdetav, asendamatu. Tean seda omast käest. Ent ka siis tasub üritada vältida üle 2-3 kuuliste eesmärkide seadmist – sealt edasi pole inimese jaoks seos eesmärgi ja tema tegevuse vahel enam sageli hoomatav ja eesmärk kaotab motiveeriva mõju. Mida lühem on aeg ja väiksem on tükk, seda hõlpsamalt ta on ära tehtav – elevanti süüakse ikka tükkhaaval.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
