7 asja, mida 2009. aastal ei juhtunud
Selle aasta jaanuaris prognoosisin 7 asja, mis sellel aastal juhtuma hakkavad. Võib-olla olin prognoosides piisavalt üldsõnaline, et mitte suurelt eksida, ent laias laastus on ka nii läinud. Või siiski… Järgnevas on 7 asja, mida sellel aastal ei juhtunud (ehkki oodati):
1. Üleüldine pankrotilaine. Eelmise aasta sügisel ja veel selle aasta alguses ennustati kevadeks, hiljemalt sügiseks suurt pankrotilainet, ent see on jäänud tulemata. Jah, pankrottide arv on kasvanud ning palju kõneainet on saanud ka mõnede eraisikute pankrotid (ekspankur, raudtee, kaubandus, telekomiärimees Guido Sammelselg, endine Peugeot müüja Toomas Rüütman jt), kuid kindlasti pole tegu lainega. Masu on paljusid räsinud, aga murdnud vaid osa neist.
2. Kerge tagasilöök ja imeline ettenägelikkus. 2009. aastal selgus (nagu tegelikult ka kõikidel varasematel aastatel), et kõik analüütikud ja eksperdid on eelkõige inimesed ning seega on nad imelise ettenägelikkuse asemel ekslikud oma prognoosides. Majanduslangus oli/on sügavam, kui julges prognoosida ükskõik milline analüütik või asjatundja. Tegemist polnud 4-5% langusega, mida analüütikud prognoose tehes „suureks“ nimetasid, langus on kahekohaline number. Selle ette sobiv epiteet peaks olema seega 2-3 korda suurem, kui „suur“.
3. Riigieelarve krahh ja valitsuse kukkumine. Ehkki mõni alllinna keskmisest kaalukam poliitik seda plaati aasta läbi keerutas (ja keerutab siiani), on riigi eelarve arvestades olukorda üllatavalt heas seisus, maksulaekumistes pole vabalangust toimunud ning vajalikud lõiked on viidud sisse kiiruse ja täpsusega, mis teeks au igale kirurgile. Ehkki mõningate iluvigadega ning põhjendamatult eurot, kui imerohtu propageerides, on valitsuskoalitsioon siiski suutnud vältida seda, mis veel kevadel ja suvel tundus ohtlikult tõenäoline – riigieelarve tugev defitsiit ja valitsuse vahetus.
4. Muutus väärtushinnangutes. Kui majanduslanguse alguses räägiti palju vajadusest ja võimalusest teha muutusi väärtushinnangutes, siis täna sellest valjuhäälselt enam ei räägita. Muutus pole toimunud kiiruse ja sügavusega, mida oodati. Endiselt on nii meedias, kui organisatsioonides esiplaanil majanduslikud väärtused. Mõningane muutus on toimunud inimeste tasemel, kust see jõuab ehk kunagi ka organisatsioonide, ühiskonna tasemele. Kui jõuab.
5. Gerd Kanteri maailmameistritiitel. See oli ju ometi enam kui kindel. Ja siis… „ainult“ kolmas koht, pronks. Kanteri coach Raul Rebane seletas juhtunut vahetult pärast Berliini MMi nii: „Gerd läks MM-ile, kui oli võitnud 28 võistlust järjest. Ta oli ülivõimas favoriit. Ja tulime tagasi pronksiga…/ Olen täiesti veendunud täna, et selline absoluutne ülekaal, nagu Gerdil oli, on üks erakordselt halb asi. Me saime sellest aru. Aga sa ei saa mitte midagi teha, kui need võidud tulevad, ka õnnega pooleks. Siis see langemine on üsna valus. Nüüd on võimalik hoopis teistmoodi planeerida, hoopis teistmoodi edasi minna.“
6. Minu Eesti mõttetalgud 100 000 inimesega. Mõttetalgutele ei tulnud 100 000, ega ka mitte 50 000 inimest. Tuli „vaid“ 11 000 inimest. Omaette teema oleks arutleda Minu Eesti aktsiooni kommunikatsioonisuhtlust, eelkõige just osalemise numbri seadmist peamiseks mõõdetavaks eesmärgiks. Ent sellegipoolest – selgeks sai kaks asja: inimesed teevad meelsamini koos füüsilist tööd, kui peavad jututubasid. Ja teiseks , päriselt ära tehtud tegude sisukus ja rohkus näitavad, et selle ürituse mõju nii inimeste füüsilisele kui vaimsele keskkonnale on olnud suurem, kui esmapilgul võiks arvata.
7. Krooni devalveerimine. Kasutades analoogiat Teise Maailmasõja Normandia dessandi päeva nimega (D-Day) leiti sellele päevale ka oma nimi – D-päev. Muuseas, see on juhtimise (ja propaganda) teooriatest ammuteada võte – veel toimumata sündmusele oma nime andmine kasvatab tublisti inimestes tunnet, et sündmus võiks ka päriselt aset leida. Edgar Savisaar lubas ka välja konkreetse D-päeva – kuupäeva 18. oktoober. Siiski devalveerimist ei toimunud. See ei ole tegelikult üllatav. Üllatav pole ka see, et devalveerimise teema aeg-ajalt lauale pannakse – seda peabki tegema, „pühadest lehmadest“ ja dogmadest tuleb lahti saada. Küll aga on jätkuvalt üllatav, millise kire ja lõõmaga vaieldakse mitte selle üle, kas devalveerida või mitte, vaid selle üle, kas sellest D-ga algavast sõnast tohib üldse rääkida.
Aita meenutada – mida veel ootasid/oodati, aga jäi juhtumata?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Tule taevas appi!
“Võim rikub meid ära ja absoluutne võim rikub meid absoluutselt ära. Inimolendid on shimpansid, kes võimujoovastuses hulluvad.” Vanameister Kurt Vonnegut tabas naelapea pihta.
Rahvaliit nõuab tulumaksu tõstmist, Reformierakond välistab tulumaksu tõstmise ja vanemahüvitise muutmine, sotsid ei tagane tööseadusest, IRL nõuab eelarve tasakaalu. Ja nii edasi – nõuab, välistab, ei tagane. Millised suurepärased positsioonid tulemuslike läbirääkimiste alustamiseks ja pidamiseks!
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kutsuge Neivelt, Raasuke ja Lauri kärpeid tegema
Vaatasin Foorumi saadet, mis tekitas kahetisi tundeid. Ühest küljest imestust, kuidas mõnel poliitikul on ikkagi võimalik niimoodi terve saade läbi teha, et kordagi pole vaja kuulata, mida teine saates osaleja räägib. Ja teiseks tunne, et olukorra tõsidus majanduses pole veel kõigile kohale jõudnud, ikka veel esitletakse oma parteiprogrammilisi teese.
Aga et mitte jääda veel ühe “ärapanija” rolli, tekkis ka üks idee. On selge, et otsus kärbete kohta peab olema pragmatismist lähtuv. See tähendab, et poliitilistel lubadustel ja milleliganes, millel on veidi valimiste ning poliitikahõngu juures, pole kärbete tegemise juures enam kohta. Küsimus on selles, kuidas vältida kollapsit ja devalveerimist ehk kõiki puudutavat sissetulekute langust.
Sestap ei olegi poliitikutest koosneb koalitsioonikuuik ehk käärikomisjon äkki parimad otsustajad, kust ja kui palju võtta. Sest nende pilk võib olla hägune peamiselt kahel põhjusel – esiteks, nemad on selle jama, mida kärpida, ise kokku kirjutanud ja raske on maha tõmmata teemat, mille ise oled sinna pannud. Ja teiseks hägustab silmavaadet kahed tulevad valimised sel aastal.
Ettepanek. Kuuik võiks neljapäeval võtta, vähemasti enne lõplike otsuste tegemist, mõneks tunniks enda juurde mõned nutikamad ja enam asjatundlikumad inimesed, kellel kasvõi oma ideid testida. Ning parimal juhul lasta neil oma ettepanekud teha ja neid siis ka järgida. Miks mitte ei võiks Laar, Tsahkna, Ansip, Pentus, Nestor, Padar võtta homme sparringupartneriks Neivelti, Raasukese, Pajula, Lauri ja Krafti. Ja koosolekut juhatama, et osalejate egod oleks piisavalt taltunud, konkreetset juttu armastava vanameister Jüri Krafti.
Lisaks paremale sisule oleks otsustel sellega tugavam emotsionaalne tugi – Anvar Samosti väitel, et kärpeid teevad “suvalised inimesed”, oleks vähemasti üks jalg alt löödud.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Muinasjutt avaliku sektori kokkuhoiust. Laristamine jätkub
Kui mitu miljardit on avalik sektor juba kokku hoidnud ja kui palju veel hoiab, pole tänasel päeval vist selge ei Ivari Padaril ega Andrus Ansipil. Küll aga räägivad mõlemad, et riik on kõvasti kokku hakanud hoidma. Vabandust, aga see on jama. Laristamine jätkub sama hooga, kui uskuda riigihangete registri andmeid.
Allikas: Riigihangete andmebaas
Tegin väikese külaskäigu Riigihangete registri andmebaasi ning kiikasin huvi pärast, kas siis riigiasutused on hakanud vähem kulutama, ehk vähem hankeid tegema. Kasvõi selle sügisel, sest juba suve lõpuks ei olnud ilmselt ka Padarile ja Ansipile jäänud enam saladuseks see, mida ülejäänud inimesed juba teadsid – majandus on kaldunud tugevale jahtumise kursile. Ja oli ka selge, et tuleb hakata järsult kulusid koomale tõmbama.
Niisiis võtsin ette selle aasta sügiskuude jooksul avaldatud riigihangete arvu. Ning võrdlesin seda eelmise aasta sama aja numbritega. Mäletate, eelmine aasta oli veel erakordselt hea aasta, edukaim nii mitmetele firmadele kui ka riigile – riigieelarve ülejääk oli 6,5 miljardit krooni. Seega head ajad vs halvad ajad. Ja tulemus – riigisektor paneb täie hooga edasi! Ning summerituna on hangete arv isegi suurem kui eelmisel aastal! Tempo raugemist pole kusagilt paista, vastupidi – eelmisel aasta avaldati detsembri esimese 10 päevaga 168 hanke kuulutust, sel aastal aga juba 225 kuulutust.
Mina ei tea, kuskohast see kokkuhoid peaks tulema. Aga mul on küll selline kahtlus, et mitmed kontoritarbeid ja muudki tarvilikku kraami müüvad firmad võivad ka sel aastal loota riigiasutuste aastalõpu tellimustele. Võib-olla isegi on lootus suurem kui kunagi varem. Sest kartus, et järgmisel aastal enam niipalju raha kulutamiseks ei anta, on väga põhjendatud. Küllap aga on praegu toimuv laristamine osa Padari-Ansipi plaanist, kuidas riik saab ettevõtjaid aidata 
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
