Ootamatut edu pritsib näkku
Mul on jube hea meel, et Mihkel Raua raamat “Musta pori näkku” on Eestis bestseller nr 1. Tiraazh pärast kolmandat lisatrükki on kokku 28 000! Vinge!. See raamat sobib kui musternäidiseks sellest, kuidas me ei suuda adekvaatselt prognoosida tulevikku ning kuidas on mõistlik tegeleda valdkondadega, mis võivad kaasa tuua positiivse olulise mõjuga sündmuse. Udune ja ähmane jutt? Selgitan.
Tahame või ei taha, aga meie elu sündmused ei toimu lineaarselt ning me pole tegelikult võimelised olulisi sündmusi rahuldava täpsusega prognoosima. Paar kuud tagasi loetud “The Black Swan” oli selles mõttes silmade avaja minu jaoks, soovitan lugeda. Raamatu autor Nicholas Taleb aga väidab, et on olemas ärivaldkondi, mis on avatud pigem positiivsetele üllatustele kui negatiivsetele. Nagu ka vastupidi. Arusaadavalt soovitab ta keskenduda äri tehes just esimestele.
Millised siis on ärivaldkonnad, kus suurüllatus võib tulla pigem positiivne? Aga muidugi – raamatuäri! Kirjutades raamatut on selle menu kaunis keeruline prognoosida. Vaevalt et J.R. Rowling, Harry Pottery raamatute autor, nüüdne miljardär, oskas oma metsikumateski unistuses näha sellist edu. Meie oma Rowling on siis nüüd Mihkel Raud. Arvan, et ka kogenumad kirjanikud ja kirjastajad kui Raud ja Tammer oleksid tiraazhiga suurelt mööda pannud.
Millised ärid on sellega sarnased? Lähem sugulane on loomulikult muusikaäri. Vaevalt, et keegi teab hititegemise täpset valemit (kui üldse keegi, siis ABBA tegijad äkki?) ning hitiks saamine on üsna kontrollimatu protsess, nagu kinnitavad muusikud.
Muuseas, Taleb väidab, et samalaadne, n.ö no limits äri on ka konsultatsioon. Mõeldes mõnedele välismaa suurtele tegijatele, Tom Petersile (kes muuseas tuleb kevadehakul ka Eestisse), Anthony Robbinsile, Seth Godinile, Guy Kawasakile jt, siis tõesti, no limits. Ning kaunis keeruline on öelda, mille poolest just nemad eristuvad teistest, samuti väga tublidest tegijatest. Ent nemad (ja veel mõned) on staarid. Teised on konsultandid.
Pangandusest on samalaadne valdkond näiteks investeerimispangandus. Mis aga neid eelnevaid kõiki seob? Õnnestumine eeldab katseid. Ning reeglina väga palju katseid, millest ükski ei tohiks olla eelnevalt määratletud kui määrava tähtsusega, sellise kaaluga katse, millest sõltub kogu edasine äri. Sest seda, millise katse peale “õnn” kohale tuleb, ei oska me ette öelda. Ent piltlikult öeldes, uks tuleb lahti hoida.
Taleb toob ka näiteid äridest, mis on pigem avatud negatiivsetele mõjukatele üllatustele. Näiteks olgu toodud tavaline pangandus – võita võid sa fikseeritud tulu, juhtugi mistahes, negatiivse üllatuse puhul aga kaotada kogu raha.
Kuidas seda teadmist aga igapäevaelus rakendada? Ehk kuidas teha uks lahti, kuidas teha end ja oma äri avatuks võimalikule “õnnele”. Mõtle, mis sinu äri juures on see tegevus, kus saaks teha korduvaid katseid, kirjutada tinglikult öeldes oma raamatuid, mis võivad äri suureks suureks paisutada. Tee nii, et katseid oleks võimalikult lihtne teha ning et iga katse ei võtaks sinult kogu energia ja rahavaru.
Näiteks minu jaoks tähendas see teadmine konkreetselt tõuget hakata blogi kirjutama. Muuseas, bloginduses endas tuleb ka see prognoosimatus päris hästi välja. Seda, milline postitus saab hitiks, polegi nii lihtne prognoosida. Sõltub ajast, pealkirjast, sellest, milline on kriitline mass, kes seda levitama hakkab ehk sinu n.ö edasimüügiagendiks saab jne. Keeruline. Ainus võimalus on kirjutada, ja kirjutada palju. Ja pöidlad pihku panna.
Mihkel pani ka pöidlad pihku ja kirjutas raamatu. Ja läks korda juba esimesel katsel! Mis on saanud kirjanduse õpetajatest, kes räägivad mingile ainult neile teadaolevale ajaloole tuginedes, et kirjanikuks küpsetakse ja popimad raamatud tulevad ikka küpsedes jne. Jama. Me ei tea, mis saab hitiks. Teada saame ainult siis, kui katsetame. Siis on vähemalt võimalus. Mittemidagitehes pole sedagi.
PS kirjutasin The Black Swan raamatust ka ühes varasemas postituses
PSS mulle Mihkli raamat väga meeldis. mitmed nimed ja tegijad olid kuuldud ja mõned ka lausa tuttavad. ja Mihkel kirjutab lihtsalt suurepäraselt. ning loodan, et järgmises raamatus ehk pole niipalju “t..a”-sid ja “v..t”-e.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Rahva Raamat kirjutab ühe juhi julgusest
Eesti Ekspressi juhatuse esimees Viljar Ots on Saaremaa mees, kes on jäänud rikkumata paljude Tallinna ärimeeste noobluse ihalusest. Võib-olla seetõttu, aga võib-olla ka lihtsalt hea lastetoa tõttu pole ta kunagi trüginud meediaveergudele. Ent just tema on paljuski “süüdi” selles, et Eestis on raamatukaubandus viimasel neljal aastal astunud edasi seitsmepenikoorma saabastega – Rahva Raamatu ostuga neli aastat tagasi tekkis Soome Sanoma WSOY-le kuuluvale Apollole tõsiseltvõetav konkurent, kes tõstis nii enda kui sundis ka Apollot tõstma raamatuäri uuele tasemele. Vähesed teavad, et Ekspressi raamatuäri on suures osas just Viljari “laps”, kes uskus (ja ilmselt ka usub praegu) sellesse hoolimata Hans H. Luige toonasest mõningasest skepsisest.
Lugedes Ekspress Grupi laenukoormuse all ägamisest ja tõenäolisest Rahva Raamatu müügist tekkis pähe endalegi väikese üllatusena mõte – pagana kahju, et seegi äri jätkab tõenäoliselt mõne Soome või Rootsi kontserni ühe filiaalina. Ma ei ole padurahvuslane ja puht äri mõttes pole suurt vahet, millise riigi pass omanikul on taskus. Kuid kahju on seepärast, et tegemist on ehtsa näitega eestlasest hea juhi tööst – see nõudis head nina, natukene õnne, palju tööd. Ent eelkõige nõudis see julgust. Julgust asuda suurelt arendama äri, mille peale 2003-2004. aastal Eestis “tõsised” ärimehed nina kirtsutasid. Viljar on heas mõttes kiiksuga, raamatute koha peal oli tema pimenurk, mis keeldus uskumast üldlevinud arusaama, et selle äriga pole võimalik raha teenida. Ja seepärast Viljar mulle väga imponeeribki.Meenub üks Stanfordi ülikooli läbiviidud küsitlus, kus küsitleti 400 oma ala professionaali, väga mitmesugustest eluvaldkondadest: millest koosneb teie edukaim töötükk, teie parim tulemus? Ja vastus kõlab, nagu Eesti vanasõna: julge pealehakkamine on pool võitu. Ehk teisisõnu – parim töö sündis 50% ulatuses tänu peale hakkamisele, julgusele, söakusele. 35% osakaaluga oli tahe, ehk siinses mõttes vastusena küsimusele: kas sa oled valmis millestki edu nimel loobuma ja mis see on? Ning vaid 15%st osa mängisid edus oskused.
Seega, kui peaks hakkama kiirelt lauale panema erinevusi hea juhi ja manageri-administraatori vahel, siis heal juhil on mingis tuntavas osas enam arenenud kaks omadust (jätan praegu töö inimestega kõrvale): ta on heas mõttes kiiksuga, st tal on mingites kohtades pimenurgad, mõnikord ta keeldub uskumast reaalsust ja seda, mida teised arvavad. Ja teiseks, tal on julgust hakata peale, seda isegi siis, kui ta ei suuda täpselt prognoosida, mis projektist võib saada. Mis ei tähenda, et ta alati on edukas. Kuid ta on sellega loonud endale ja ettevõttele/meeskonnale võimaluse olla edukas. Vanasõna, et õnn soosib tugevaid, kehtib. Sest tugevus äris seisnebki paljuski selles, et kui oled pikali löödud, tõused püsti ja proovid uuesti, kogemuse võrra targemana.
Kiiksu ja julgust on eriti vaja nüüd, kui suur osa üldsusest tegeleb masohhismiga, ehk võistlusega, kes suudab värvikamalt ja usutavamalt kirjeldada Eesti majanduse madalseisu ning süsimusta tulevikku. Ei ole kerge ujuda vastuvoolu ning teatada, et meie eesmärk on teha kõigi aegade parim käive, jätkata hoogsalt samas mahus investeerimist ja majanduslangus meid ei puuduta. Ning selline teade oleks ka puhas lollus, realiteetide eitamine ning lõppeks firma hävinguga. Ent siiski on kiiksu ja julgust vaja just majanduslanguse tõttu – et teha firmas olulisi muutusi.
Viljarile aga hoian pöialt. Ja ootan huviga uut kiiksu
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.



