“Unusta ära. Ma pole visuaalne inimene”
„Iga kord, kui räägin inimestele, kuidas lahendada äris ette tulevaid probleeme piltide abil, kohtan kolme tüüpi reaktsioone. Nad ütlevad: „Lahe! Näita, kuidas see käib?“ või „Kõlab huvitavalt… kas see tegelikult ka töötab?“ või „Unusta ära. Ma pole visuaalne inimene.““
Nii kirjeldab oma kogemusi Dan Roam, 2008-2009. aasta ühe enimmüüdud äriraamatu „The Back of The Napkin“ (eesti keeles „Salvrätiku tagakülg“) autor. Nagu ilmselt juba aimad, räägib raamat sellest, kuidas probleeme esitleda ja ideid müüa joonistuste abiga. Tõeliselt hea raamat, töövahendina juhtidele minu arvates üks kasulikumaid. (Muuseas, kui sa ei jaksa artiklit lugeda, soovitan külastada raamatu kodulehekülge ja saad sealt kiirelt üht-teist kasulikku kaasa.)
Niisiis. Roam jagab inimesed kolmeks – „musta pliiatsi“, „kollase pliiatsi“ ja „punase pliiatsi“ inimesteks. Esimesse gruppi kuuluvad „Anna mulle pliiats“ tüüpi inimesed. Neil puudub aukartus valge paberi ees ning nad ei muretse oma joonistamisoskuste pärast. Seda hoolimata sellest, kui algelised nende joonistused võivad paista. Roami hinnangul on selliseid inimesi umbes veerand.
Teises grupis on „Ma ei oska joonistada, aga…“ tüüpi inimesed. Nad on reeglina väga head teiste joonistuste jälgijad ning näevad lennult ära skeemi-joonistuse pointi. Nad teevad häid märkused, lisavad vahvaid nüansse. Ning kui ettevaatlikult suunates neid tahvli juurde meelitada, siis nad alustavad sõnadega „Ma ei oska joonistada, aga…“ Ja siis joonistavad. Nad on pigem verbaalsed, nende joonistused sisaldavad rohkem sildikesi ja teksti. „Kollaseid pliiatseid“ on hinnanguliselt umbes pooled.
Ning kolmandas grupis on „Ma ei ole visuaalne inimene“ tüüpi inimesed. Umbes veerand inimestest. Nad on vaiksed, kui keegi joonistab. Nendelt välja kistud kommentaarid on lühidad, napid. Alguses… Ja siis, kui paberid on täis joonistatud, tõmbavad nad õhus sisse, haaravad nad pliiatsi enda kätte ja joonistavad kõik ringi.
Ja veel, sellel, millisesse gruppi keegi kuulub, ei ole seost vanuse, ametikoha, soo või tiitliga.
Aga konkreetsemalt, mida siis Roam soovitab? Ta pakub lisaks visuaalse mõtlemise teooriale (kuidas inimesed pilte näevad ja kuidas seda ära kasutada) välja mõned lihtsad mudelid, kuidas pildiga mõtet edasi anda.
Esiteks, mida sa pildil tahad näidata ja kuidas seda siis kujutada? Kõik vajalik on taandatav kuuele küsimusele ja sellele vastavale kujundile: kes ja mis – portree, kui palju – graafik, kus – kaart, millal – ajajoon, kuidas – skeem, miks – mitmemõõtmeline graafik.
Teise olulise abimehena piltide tegemisel toob Roam viis sõnapaari, mis aitavad selgeks mõelda ja joonistada oma mõtet-ideed nii, et see inimestele kohale jõuaks. Sõnapaarid on: lihtne-detailne, kvaliteet-kvantiteet, visioon-täide viimine, individuaalne-võrdlus teistega, muutus-nagu asi on.
Seega, soovides hakata probleemi visuaalselt kujutama, on hea alustada esimeste küsimustega: mis on peamine, mida tahame pildiga näidata (kes, kui palju, kus, millal, kuidas või miks?). Sellest tulenevalt saame valida ka pildi põhja – kas see on portree, graafik, ajajoon jne. Ning siis vastus ka sellele, millise sõnapaari sõna kõige paremini iseloomustaks edastatavat mõtet.
Muuseas, Roam väidab, et käsitsi joonistatud piltidel on mitu eelist arvutiga tehtute ees. Inimestele meeldib näha teiste inimeste pilte. Käsitsi tehtud pilte on lihtne teha ja lihtne muuta. Ning arvutiga on liiga lihtne joonistada vale asi, vale kujund, mis soovitavat mõtet moonutab.
Ja siia lõppu ka antud kirjatüki puhul igati relevantne küsimus – miks ma seda artiklit ei joonistanud? Jättes kõrvale tehnilised „vabandused“ – küllap kuulun siis „kollaste pliiatsite“ sekka. Igal-juhul, Roami raamat inspireerib ja meelitab katsetama.
Millist värvi pliiats sina oled?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kuidas Wild Bill Hickok sinu probleemi lahendab
Kõrts nr 10 jätab üsna ilmetu ja armetu mulje. Samas on see Deadwoodis, USAs Lõuna-Dakota osariigi ebaisikupärases linnakeses ka praktiliselt ainuke vaatamisväärsus. See, ja üks torsoga hauakivi kohalikul surnuaial, kohe kellegi Potato Creek Joe hauakivi kõrval. Need kaks asja on ühed peamised, mis linnakesse pärast kullapalaviku lõppu on turiste toonud.
Sest kõrts nr 10s leidis oma „hõbekuuli“ Wild Bill Hickok, üks Metsiku Lääne tuntumaid ja kirevamaid tegelasi. Snaiper, püstolikangelane, mängur, seadusesilm. Ta maeti kohalikule kalmistule, mida turistid (sh mina mõned aastad tagasi) vaatamas käivad.
Oluliselt põnevam seal nähtust on aga legend, mis käib tema surmaga kaasas. Nimelt olevat ta surmaõhtul rikkunud ühte oma raudsetest põhimõtetest – ära kunagi istu seljaga ukse poole. Nii olevatki sisse marssinud endine piisonikütt John „Murdunud Nina Jack“ MaCall ja kõmmutanud talle kuuli kuklasse.
Oletame nüüd, et Hickok oleks mingil imepärasel moel veel elus ja sa saaksid temalt nõu küsida (kelle kohta käiks veel paremini väljend “elu näinud”? 
). Sul on probleem – oma meeskonna või oma äri või oma bossiga. Millist nõu Hickok annaks, eelneva loo valguses? Loomulikult – „Ära istu seljaga ukse poole!“ Ehk: tee nii, et saaksid alati vaadata oma vaenlasele, probleemile, hirmule näkku! Kas pole väärtuslik nõuanne?
Coaching´us kasutatakse sageli võtet, „räägi, mis oleks kui …“ Kõik sellele järgnev on tegelikult hüpoteetiline, fantaasia, ettekujutus. Ja mingil teadvuse tasemel me teame seda. Ent teisalt on see üks lihtsamaid viise probleemidele lahenduse leidmiseks. Sest millegipärast on meie teadvusel reaalsuse ja fantaasia piiride vahel vahe tegemine üsna keerukas. Miks muidu läheb meil vahest filmide ajal silmanurk märjaks, ehkki ratsionaalselt võttes me ju teame, et „see on vaid film“?
Seega, kui lahendame probleemi oma ettekujutuses, kipub ka päriselus lahendus kergemini tulema.
Ja üks võimalik viis probleemi lahendamiseks oma ettekujutuses ongi eelpool kirjeldatud virtuaalne „nõu küsimine“ – kuulsustelt, lähedastelt, inimestelt, kellest lugu pead.
Mida ütleks Lennart Meri sinu probleemi kohta? Äkki: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“. Või siis Napoleon? „Kes kardab vallutatud saada, on juba alistatud.“ Või äkki Einstein? „Ühtegi probleemi ei saa lahendada sellel tasemel, millisel ta tekkis.“
Või siis mida ütleks sinu sõber, isa, ema? Või veelgi enam: kujuta ette, et oled 100 aastane. Millist nõu sa enda praegusele, oluliselt nooremale ja kogenematule kehastusele annad?
Loomulikult oled tegelikult see sina ise, kes endale nõu annab. Läbi suurkujude, lähedaste, oma tulevikukehastuse suude. Ent kes siis veel peaks sind paremini tundma, kui mitte sina ise ja inimesed, keda sa oluliseks pead.
Kes on sinu parimad nõuandjad? Mis nõu nad sulle annavad?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Müügimees – see ei ole sinu probleem
Istume kundega vastastikku üle laua ning arutame probleemi, mida võib-olla ta saaks meie abil lahendada. Vestleme-arutame-püüame jõuda tuumani, milles see valu siis ikka seisneb. Mõne aja pärast hakkab aga sees tekkima tunne, et kunde probleem hakkab muutuma sinu probleemiks. Stopp! Peatu ja mõtle, kas see probleem peaks olema ikka sinu probleem. Või peaks selle lahendamise eest ikka vastutama klient ise.
Konsultandi ja treenerina on minu erialaks juhtide coachimine organisatsiooni ja isiklike muutuste teemal. Ent nagu paljud meist, tegelikult isegi enamus, tunnistame me seda endale või mitte, tegelen ka müügiga. Ja minu vaieldamatu lemmik selles valdkonnas on Shamus Brown, müügiguru Suure Lombi tagant. Olles põgusalt kokku puutunud mitmesuguste müügigurude tehnikate ja teooriate ning ka praktika näidetega, pole ma leidnud Shamusele võrdset tema konkreetsuses, lihtsuses. Ja mis kõige olulisem, usutavuses.
Siit ka temalt üks väga konkreetne mõte, mis aktualiseerub minu jaoks iga müügi puhul. Shamus kirjutab oma blogis: probleem ja vastutus selle lahendamise eest on alati kliendi oma, ehkki klient püüab seda müügiinimese õlule panna. Sina müügimehe,-naisena pole vastutav probleemi lahendamise eest ainult seepärast, et klient võib-olla ostab sinu käest midagi.
Jube hea mindset müügiolukorda minemiseks ja seal olemiseks. Kehtib mistahes müügi puhul, alates diivani ja jäätise müügist kuni ideede müügini. Sest kuni klient pole ise valmis probleemi lahendama, pole sul ka tõenäoliselt päriselt klienti. Vähemasti mitte sellist, kes ka teenuse-toote eest raha maksaks.
Olukorrale ka teiselt poolt lauda, ostja poolelt vaadates – müügiinimese jutt, et sinu probleem on meie probleem, on reklaamlausena küll kena. Ent sisuliselt tähendab see mitmetel juhtudel hoopis lahendamata probleemi, kuna vastutus lahendamise eest on nihkunud osalisele, kellel tegelikult pole võimalust seda lahendada.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Eestlased – avaliku poomise maailmameistrid
Kolm inimest kümnest olid näost punased ja loopisid üksteisele näpuga näidates süüüdistusi. Viiel inimesel oli vaidlusest ükskõik, toolileenile nõjatudes keerutasid nad põidlaid ning vaatasid aeg-ajalt kella – kaua veel. Kahel inimesel oli piinlik – vaidlejate pärast, kes ilmselgelt enam üksteist ei kuulanud ja kes tegelesid peamiselt enda jaoks väite – küll ma olen kõva mees/naine tõestusega. See on minu peas talletunud pilt ühelt koosolekult, kus teemaks oli võimalik töökorralduse muudatus.
Miski minu sees alati tuksatab, kui loen ajalehest või näen televiisorist mõnda analüütikut, majandusinimest või poliitikut rääkimas sellest, kuidas meie ettevõtted peavad muutuma efektiivsemaks, et ikka heaoluriikidele järgi jõuda. Pea alati tahaksin siis olla ise mikrofoni/diktofoni asemel ning pärida: mida sa efektiivsuse all mõtled? Pakun, et saaksin täpselt nii palju erisuguseid vastuseid, kui on vastajaid.
Teen ühte koolitusprojekti ka Põhjamaades ning sealne kogemus on andnud paar mõtet sellest, milles me siis oma põhjanaabritest ikkagi vähem efektiivsed oleme. Kas me teeme tööd vähem? Vaevalt. Pigem vastupidi. Kas me oleme kehvemad ära tegijad, heas mõttes? Ei. Kas me oleme kuidagi väheinnovatiivsed, uuele vähem vastuvõtlikud? Ei usu. Või äkki lihtsalt rumalamad? Selline küsimus ise on rumal. Aga mis siis? Mulle tundub, et üks tuntav vahe meie ja põhjamaiste heaoluinimeste vahel on lihtsas asjas: nemad teevad rohkem õigeid asju, ehk tegelevad päris probleemidega ja tegelevad nendega tõhusamalt.
Probleemiga tegelemise kaks võimalust: ebaefektiivne ja efektiivne.
Väite teisest poolest kõigepealt. Eht eestlaslik on asuda probleemiga tegelema nii, et kõigepealt on vaja tükk aega veeta arutades, kuidas ja miks probleem ikkagi tekkis. Ning varem või hiljem jõuab selline keskustelu reeglina välja selleni, et hakatakse tuvastama, kes on süüdi. Täpselt sellega loo alguses kirjeldatud koosolekul inimesed tegelesid – igal juhul peab keegi süüdi olema ja kindlasti pole see mina! Edasine on juba maitseasi. Kas keskenduda süüdlase avalikule või “kaibinetivaikuses” hukkamisele. Pole inimest, pole probleemi, mäletad? Ent probleem jääb püsti ning selle lahendusele pole lähemale saadud. Vastupidi, inimesed on üles ärritatud ning koostööks on õhkkond küllastunud vingugaasist. Millegipärast tundub mulle, et meie, eestlased oleme probleemi põhjuste lahkamises ja süüdlaste otsimises maailmameistrid.
Kuidas siis tegelevad probleemidega põhjanaabrid? Jah, ka seal otsitakse ja leitakse mõnikord süüdlasi. Ent erinevus on suhtumises – probleem vajab lahendust. Seega küsitakse: milline võiks parim tulemus välja näha ja kuidas me sinna jõuame? Mis on need tegevused, mis peame tegema, kes on inimesed, kelle panust vajame jne? Probleem on püsti, selle edasine lahkamine ei aita seda lahendada. Kui ikka keegi on oma prügi sulle aia taha valanud, ei ole suurt kasu sellest, et asud intensiivselt tuvastama, millise autoga see kohale veeti ja kes seda tegi. Prügi haiseb edasi.
Nüüd väite esimene osa ehk õigete asjadega tegelemine. Mina ei tea, miks see on nii, et me ettevõtetes tegeleme üsna palju asjadega, mis ei aita meil olla oma äris paremad. Me tegeleme toredate süsteemide, moodsate masinate, vahvate eeskirjadega. Sõnaga, elutute asjadega, mida sageli on ka vaja. Just nimelt “ka vaja”. Sest sedavõrd vähe tegeleme inimestega, kes tegelikult väärtust loovad. Masinad, eeskirjad, süsteemid on ikka vaid selleks, et aidata inimest. Ma ei oska öelda, millal murdub meil arusaam, et efektiivsus tähendab sõjaväelist käsuliini ning Fordi autotehase sarnast tootmisliini. Põhjamaade inimesed pole reeglina osavamad, targemad ning usinamad. Kuid seal on enam aru saadud – et saada probleemile lahendust, ei pea boss tingimata tegema uut eeskirja-süsteemi-käsuahela lüli.Vaid peab tegelema inimestega, kes suudaksid eristada päris probleemid pseudoprobleemidest. Ja seejärel suudaksid probleemid ka ise ära lahendada.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
“Meil on probleem”
Tegin eelmisel nädalal kolmepäevase avaliku koolituse Võiduka Meeskonna Juhtimine. Piltlikult öeldes lauale tuli mitu head teemat, millest üks just hetk tagasi taas pähe turgatas. Nimelt läks osalejatele tublisti korda (nad ise kinnitasid nii) väide, et meeskonnas ei ole kunagi ühtegi probleemi. Samuti ei saa olla meeskonnaliige konfliktis meeskonnaga. See ei ole lihtsalt võimalik!
Konfliktid ja probleemid ei käi, nagu haigusedki, mööda kivisid ja kände, nagu ei ripu nad ka kusagil õhus. Nad on ikka inimese sees, erinevatel inimestel erinevas mõõdus ja kujul. Nii saabki probleem olla ainult kahe inimese vahel (st mõlema peas on omamoodi tükk ja arusaam probleemist, konfliktist), mitte aga inimese ja abstraktse inimkoosluse ehk meeskonna vahel. Sama lugu konfliktiga – see saab olla ainult kahe inimese vahel.
Konfliktid tekivad ainult inimeste vahel.
Oluline asi veel, mida varasem töökogemus on mulle õpetanud. Probleeme ja konflikte saab lahendada ainult neid lauale tõstes ja nendega tegeledes. Ei aita lõbusõidud, ühised jahilkäigud või meeskonnaga koos metsas vibulaskmine. N.ö team-building ja ühisüritused on head probleemide ennetajana, kuid konfliktidele lahendust nad ei too. Kui ikka keegi on konflikti nurka seisma pannud, siis ta enne sealt ära ei lähe, kui ta on lauale pandud ja sellesse otseselt puutuvate osaliste vahel tükkideks hakitud.
Muuseas, üks huvitav tähelepanek veel. Kaunis sageli tulevad sinu juurde need, kes ise on tegelikult konflikti või probleemi initsieerija või üks osapool ning alustavad juttu sõnadega: “Meil on probleem”, näiteks meeskonnas. Et siis… halloooomismõttes?!…Mismoodi MEIL on probleem?! Tjah, praegu on mul silme ees ka üks konkreetne inimene. Huvitav, et “meie” probleemid kadusid siis, kui see inimene vahetas töökohta. Mitte et see oleks konkreetne nõuanne edaspidiseks, aga noh, nii sel korral lihtsalt juhtus…
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
