Ipanema tüdruku saatel õppimine
Riia kesklinna hotellifuajees kostab veidi ragisevast kõlarist Antonio Carlos Jobimi kuulsaima hiti the Girl from Ipanema eriti loominguline töötlus. Sulnis rütmis törtsutavad pasunad ja tiniseb kitarr. Mahedad bossanovad on kummalises vastuolus akna taga lõõtsuva tuisutuulega. See paradoks tundub sel ajahetkel siia fuajeesse sobivat.
Samas on vastuolud inimeste sisemiste minade ja välimiste mõjutajate vahel muutumas teravamaks kui viimase paarkümne aasta jooksul.
Naeratavate ja lõbusate nägude taga on meil nädalas, päevas üha enam hetki, kus ligi hiilib seletamatu ärevus, mille põhjust on raske tuvastada.
On see vastutus oma lähedaste, kolleegide ees, on see kartus tuleviku ees või äng oma vähese suutlikkuse pärast, mine võta kinni. Kui teaks, küll oleks hea, nagu laulis ja laualab iginoor triatlonist Uno Loop.
Raamat Managing Yourself Paul Morgani sulest (olen sellest ka varem kirjutanud) annab ühe võimaluse diagnoosiks, mis meiega hetkel toimub. Nii üksikinimestena kui ka ühiskonnana. Ette rutates ja lühidalt – me oleme keset muutust ja õpime.
Muutuste kirjeldamisel on kasutatud mitmesuguseid mudeleid, neist üks tuntumaid on Kybler-Rossi nn leinatsükkel, kus kirjeldatakse, milliseid muutuse tsükleid inimesed tavaliselt enne muutuse vajaduse aktsepteerimist läbivad. Morgan toob aga lugeja ette selle mudeli lihtsustatud ja samas täiendatud variandi, nn DREC mudeli (sõnadest Denial, Resistance, Exploration, Commitment). Eitus, Vastupanu, Katsetamine, Pühendumine. See on muutuse etappide järjekord, nagu me neid tavaliselt läbime. Tegevused etappide sees on täpselt need, mida sõnad kirjeldavad. Lihtne.
Ent Morgan siin ei peatu. Ta seob selle mudeli klassikalise õppimismudeliga:
Muutuse ja õppimise etapid.
Ebateadlik võimetus – me pole teadlikud sellest, mida me oskame või ei oska teha. Ja veel – ega me ikka ei oska ka. Antud konkreetsel puhul – veel paar aastat tagasi polnud meil aimugi sellest, et peaksime hakkama kulusid järsult koomale tõmbama või teistmoodi äri tegema. Ning ega me ei osanud seda ka teha.
Teadlik võimetus – Teadmine sellest, et me ei oska mingit tegevust teha. Teadmine ka sellest, et me ei saa sama asja sedaviisi, nagu alati oleme teinud, edasi teha. Seega, me peame muutma oma tegevusi. Antud juhul – peame kulusid kokku tõmbama, hakkama teismoodi müüma, tootma, teenindama, juhtima jne. Aga me teame, et me, veel, ei oska. See etapp tekitab frustruatsiooni, viha, ärevust – kas ma ikka saan hakkama?
Teadlik suutlikkus – Harjutame teadlikult mingit uut tegevust ning oskame näha ja hinnata ennast seejuures kõrvalt. Harjutame tegevusi ning saavutame seejuures ka mõningast edu, oleme saanud oma elu ja töö vähemasti osaliselt taas kontrolli alla. Ehkki samal ajal tuleb ka tagasilööke, on meil siht silme ees.
Ebateadlik suutlikkus – oleme juba nii head uues tegevuses, et selle tegemine on muutunud automaatseks. Siis on viljade koristuse aeg, töötame ja elame uut moodi ning see tundub meile niivõrd loomulik, nagu oleksime seda teinud kogu elu.
Morgan on pannud need neli õppimise etappi kokku muutuse etappidega ning saanud täiendatud mudeli, millele saab paigutada ennast, oma organisatsiooni või ühiskonda laiemalt.
Seega: viimased aastad olime nii inimeste, firmade kui ühiskonnana õppimise esimeses etapis, kus alguses vähem, lõpus enam, eitasime märke sellest, et kunagi võivad püstloodis üles liikuvad sissetulekud ka langusele pöörata. Praegu aga on paljud meist õppimise teises etapis, kus vastupanu muutusele, uutele harjumustele, ootustega kohanemisele on tekitamas ärevustunnet, muret ja vahest ka viha, ängi. See on etapp, mille pärast öeldakse, et ükski muutus pole kerge, vastuolu meie sisemise turvalise mina ja väliste mõjutajate vahel on sedavõrd terav.
Repliigi korras – kahjuks on päris palju seda ärevust inimestes sees, sest, teame ju, üks õige eestlane ei kurda. Või mis?
Pärast seda tuleb katsetamine, kus edu vaheldub tagasilöökidega, kus oleme suutnud seada oma tööle ja ka kodustele kulutustele mõõdikud või vähemasti oleme aru saamas, kuidas ja kuhu meie energia ning raha kulub. Ning see annab meile võimaluse uusi harjumusi juurutada.
Pühendumine ehk ebateadlik suutlikkus on see hetk, mille poole praegused pingutused meid viivad. Ja varem või hiljem jõuame ka kohale. Kui jaksu ja usku jätkub.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kes on tegija aastal 2014?
Lõpetasin täna ühe kaheksa kuulise koolitustsükli ühele kõrgemale õppeasutusele ning jutuks tuli korraks ka see, kuidas võiks niru aeg majanduses mõjuda nende “ärile”. Üks tundub selge olevat – kutseõppeasutused on majanduslanguses võitjad. Selle teema taustal aga piilub küsimus – millised on n.ö popimad ametid siis, kui majandus jälle tagasi maanteele tuleb ja ülespoole hakkab ronima?
Sellest sõltub veidi ka see, milliseid ameteid või erialasid võiks praegu gümnaasiumi või põhikooli lõpetajad valida. Vaatame lähiajalugu: näiteks 2008. aastal olid TTÜs popimad erialad logistika, maastikuarhitektuur, rahvamajandus, informaatika, äriinfotehnoloogia, ärindus ning geenitehnoloogia. Aastal 2000 olid samas ülikoolis popimad erialad haldusjuhtimine, rahvamajandus, ärikorraldus, geenitehnoloogia ja logistika. Seega, väike nihe mõnede erialade puhul, kuid mitte oluliselt ja märkimisväärselt. Ent kas see ka jätkub nii?
Siia juurde üks list: TOP 10 ametit praegu maailmas, listi tegijaks CareerCast.com. Ametite reastamisel on arvestatud lisaks teenimisvõimalusele ka stressi suurust, töökeskkonda, karjäärivõimalused jne.
1. Matemaatik
2. Aktuaar
3. Statistik
4. Bioloog
5. Tarkvara programmeerija
6. Arvutivõrkude ja -süsteemide insener
7. Ajaloolane
8. Sotsioloog
9. Tööstusdisainer
10. Raamatupidaja
Ent mis eriala valikut võiks soovitada Eesti gümnaasiumi või põhikooli lõpetajale 2009. aastal? Mis eriala lõpetajad on tegijad aastal 2013-2014, mil elame teistsuguses majandusstruktuuris, kasumiaaruanded loodetavasti tublis plussis?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kas töötad “mutrikeste” firmas?
Üks varasem postitus mutrikeste ja juhimise teemal viis küsimusele, kuidas saaks lihtsal moel testida, kas sinu organisatsioonis on suhtumine töötajatesse pigem kui mutrikestesse või kui inimestesse, kellel lastakse kasvada. Ja mõtted viisid välja sellise testini.
Niisiis, pane esitatavatele väidetele taha “jah” või “ei”. Et maailmas pole asjad mustvalged, siis sobivad ka “pigem jah” ja “pigem ei”.
1. Meie firmas peetakse lubadustest kinni. See tähendab nii lihtsamatest lubadustest, näiteks kokkulepitud ajal kohtumistest. Kui ka minu (ja kolleeegide) arengu ja kasvamisega seotud lubadustest (nt karjäär, palk, vastutus jne).
2. Meie firmas tehakse koostööd. See tähendab koostööd kõige lihtsamal tasemel: koosolekud algavad õigel ajal, lepitakse kokku, kes mida teeb ja mille eest vastutab, kuulatakse kõigi arvamust jne. Kuni koostööni mistahes vormis – alates kolleegide toetamisest, koostööd soodustavast õhkkonnast kuni inimeste kaasamiseni.
3. Meie firmas on kõigil teada üldisem siht, kuhu firma läheb ja miks me midagi teeme. Ma ei pea siin silmas keerukaid strateegia osasid, vaid lihtsalt ühte iva, pointi, kuhu me firmana tahame jõuda (mingi mõõdupuu, mis on emotsionaalselt siduv). Ning mida me teeme? Müüme midagi? Toodame midagi? Kellele? Ja miks? Kõik kokkku max 25 sõna.
4. Meie firmas õpitakse. Meil tegeletakse regulaarselt tagasivaatega, mis juhtus ning edasivaatega, mida me õppisime ja mida hakkame teisiti tegema. Me kasutame ja kaasame õppimiseks kõikide töötajate teadmisi ja kogemusi.
5. Me oleme innovatiivsed, muutustele altid. Meil kuulatakse ära uued ideed, ükskõik, kellelt need tulevad. Veelgi enam, meil soodustatakse uute ideede tekkimist (nt kasvõi mingi motivatsioonipreemiaga), soodustatakse ajurünnakute tegemise kultuuri. Ideed ei jää meil kasutult rippuma, igale idee väljaütlejale on olemas selgus, mis tema ideest saab (või ei saa).
6. Meil on head suhtlemise ja suhtumise tavad. Me vastame igale meilile, telefonikõnele. Me ütleme üksteisele Sina. Meil pole juhtidele eraldi parkimiskohti jne. Meil austatakse inimest ning hoolitakse temast ning näidatakse seda ka igapäevases suhtlemises.
7. Meie firma on meie firma. See tähendab, et hoolega tekitatakse tunnet, et iga inimese panus on oluline, igal inimesel on oma vastutus ning ta tunneb, et see on tähtis. N.ö omanikutunde loomine on meie firmas üks tähtsamaid asju.
Mitu “jah-i” või “pigem jah-i” said? Või mitu “ei-d” või “pigem ei-d” sa said? Kui viimased on rohkem, siis olemata liiga sügavalt tunginud sinu firma siseellu julgen arvata, et peaksid maha istuma ja mõtlema, kas see olukord sind rahuldab ning kas peaksid midagi ette võtma.
Kui oled juht – kas peaksid muutma midagi enda (ja teiste juhtide) juhtimisstiilis, st igapäevases käitumises. Kui enamik vastuseid on “ei” poolel, siis taandub töötajate tööl käimise põhjus üsna selgelt raha suunas. Ning see ei saa kahjuks olla pikaajaline, kellelgi on kusagil alati rohkem raha ning on vaid aja küsimus, millal paremad mujale lahkuvad.
Kui oled tavaline töötaja, siis võiksid võib-olla mõelda valikutele, mis on midagi umbes sellist: kas see, mis praegu firmas toimub, aitab sinul oma isiklike eesmärkideni jõuda? Kas sinul on võimalik olukorda firmas kuidagi mõjutada, rääkida juhiga vms? Kui ei, siis kui kaua ja mis põhjusel oled sa valmis taluma mutrikeseks olemist? Jne.
Kui aga kõik või enamik vastuseid on “jah” poolel? Siis soovi endale õnne ja ütle aitähh oma juhile. Või kui oled ise juht, siis patsuta peegli eest endale vaikselt õlale ning mine avalikult kiida oma meeskonda. Sest juhil ja tema käitumisel on suurim mõju sellele, kas firmas töötavad “mutrikesed” või endast lugupidavad ja kasvavad töötajad.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Uuringu tuletus: Mitteõppijad on suuremad telekavaatajad
M.O.T.T. Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas ühe kolleegi kinnitusel jagunevad inimesed kaheks: telekavaatajad ja raamatulugejad, ehk teisisõnu inimesteks, kes pigem ei õpi ja inimesteks, kes pigem on valmis õppima (vt Ahastavad Mariad kahandavad õppimisvõimet). Ja tänases Äripäevas on selle kohta täiendus. Täpsemalt peaaegu et kinnitus.
Tsitaat tänase Äripäeva artiklist: “End õnnetuks pidavad inimesed veedavad teleriekraani ees 30 protsenti enam aega kui end pigem õnnelikuks pidavad inimesed. Uuring põhineb 30 000 ameeriklase küsitlustulemustel aastatest 1975-2006. Õnnelikud inimesed veetsid televiisori seltsis nädalas 19 tundi, õnnetud 25 tundi. Sama seaduspära kehtis, sõltumata küsitletute haridustasemest, sissetulekust, vanusest ja perekonnaseisust, kirjutas LiveScience.”
Artikkel jätkab: “Õnnelikud inimesed olid tavaliselt sotsiaalselt aktiivsemad, käisid sagedamini kirikus, võtsid sagedamini osa valimistest ning lugesid rohkem ajalehti/…/On võimalik, et teleri seltsis veedetud tunnid on saadud muude tegevuste arvel, mis omaksid inimeste heaolule kestvamat positiivset efekti. Sellisteks tegevusteks võiksid olla näiteks sport, seks, peod või suhtlemine sõpradega. Kõigil neil on uuringutega kinnitatud positiivne mõju inimese vaimsele tervisele. Samas on ka võimalik, et televisioon on kui varjupaik õnnetutele inimestele, kuhu põgenedes on võimalik ennast mõneks ajaks unustada.”
Ja siis küsimus: kumb inimene on õppimisele altim – madala enesehinnanguga, end saamatuks pidav, sageli ahastav Maria või aktiivse eluhoiakuga ja endast lugu pidav Reet? (NB! Nimede võimalik kokkulangevus pärisinimeste nimedega on juhuslik)
Seega, pannes küsimusele vastuse süllogismi:
Õnnetud vaatavad rohkem televiisorit.
Õnnetud on vähem altid uuele, õppimisele.
Mitteõppijad on suuremad televiisorivaatajad.
Keskmiselt vaatab Eesti inimene televiisorit 3 tundi ja 52 minutit päevas. Oled Sa telekavaataja või raamatulugeja?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Ahastavad Mariad kahandavad õppimisvõimet
Telekavaatajad ja raamatulugejad. Sellise tingliku jaotuse pakkus poolhuumoriga paar päeva tagasi inimeste jaoks välja hea kolleeg. See on üks võimalik vaade inimesele selle järgi, kui palju või vähe on ta nõus õppima. Kui palju või vähe on ta nõus endale uusi asju n.ö ligi laskma.
Muuseas, teine võimalus jaotada inimesi on jagada nad kahte gruppi – need, kellele meeldib inimesi jaotada ja need, kellele ei meeldi 
Ja siis on veel väga palju võimalusi inimesi oma sahtlitesse panna. Päris täpne ja õige pole neist vast ükski – inimene on sedavõrd keeruline ja kompleksne tegelane, tundub mulle, et päris täpset pilti temast ei anna ükski psühholoogiline test või lahterdus.
Aga inimeste jaotamisel õppimisvõime nurga alt on olemas oma põhjendet iva. Vaatasin mõned kuud tagasi ühe USA geeniuurija Bruce Liptoni ettekannet, kes väidab, et meie taju ja keskkond (mida me muidugi oma tajuga loome) mõjutavad meie geene väga suures ulatuses. Mis on sellel tegemist ja seost õppimisega? Väga palju ja otseselt.
Inimese loote tüvirakk - seda uurides üritatakse jälile saada nt Parkinsoni ja Alzheimeri tõbede tekkepõhjustele.
Lipton ütleb, et inimesed ja nende käitumine on üsna sarnane sellele, nagu käitub ja reageerib rakk. Teiste sõnadega, inimene ongi üks suur rakkude kogum, mis käitub ka vastavalt. Rakul on kaks põhiolekut: suletud ja avatud. Ning õppimine toimub ainult avatud olekus. Mida siis tähendab suletud või avatud olek?
Suletud olekus on inimene sisuliselt kaitsepositsioonil, ta tegeleb peamiselt sellega, et teha otsus, nagu psühholoogid ütlevad, fight or flight. Ehk inimene kaalub (reeglina mitteteadlikult), kas hakata kätega vehkima ja võitlema või joosta minema. See toimub meiega iga päev: kui keegi ähvardab meilt võtta töö, koondada, paneb kahtluse alla meie kompetentsust (juhtide põhiprobleem) vms. Siis hakkab meie peades automaatselt tegutsema Amygdala (eesti keeles mandelkeha) nimeline tegelane, kes vastavaid ensüüme eritades vaeb: kas kakelda või ära joosta.
Ja seos õppimisega? Lipton väidab, et inimese mõistuse intelligentsus ja õppimisvõvõime on üle poole ulatuses mõjutatud teda ümbritsevad keskkonnast ja sellest, kas inimene viibib peamiselt suletud või avatud positsioonis. Kusjuures valik, kummas olekus olla on paljuski inimese enda teha, sest pole vast enam kuigivõrd uudis see, et inimene ise loob end ümbritseva keskkonna. Sa näed, mida tahad näha ja saad täpselt selle, mida tellid!
Paar toredat asja veel. Kui inimene on kaitsepositsioonis, siis avaldusb see väga otseselt meie füsioloogias. Nimelt hakkab veri liikuma varasemaga võrreldes proportsionaalselt enam liikmetesse (et saaks kiiresti minema joosta või tugevalt kellelegi virutada ) ning vähem otsmikuajusse, kus asub peamiselt see, mida kutsume mõistuseks. Seega, lihtne asi, kui karjud, kakled, ära jooksed või teed neid asju kasvõi ülekantud mõttes, näiteks verbaalselt, siis sel hetkel ei kasuta sa olukorra lahendamiseks oma intelligentsi. Ning kui oled sellises olekus pidevalt ja kaua, siis on mõju sinu isiksusele üsna kindel. Muuseas, pidev suletud olekus olemine, näiteks pikaajalise stressi tulemusel, vähendab ka immuunsüsteemi tugevust. Haigus hakkab ikka peast, öeldakse.
Seega, kui tahta midagi õppida, siis tuleb sel lasta endale külge tulla. Olla avatud, nagu soovitavad moodsad juhtimise ja muud teoreetikud. Reeglina täpsemalt selgitamata, mida see tähendab. Avatud olemine on selgelt hoiaku võtmine, et ma ei ole täiuslik, maailm pole täiuslik ning alati on midagi õppida. Ning mõnikord lähevad asjad maailmas untsu, midagi pole teha. Ja alati ei pea olema ka “naabrist parem”. Ning päris kõik inimesed ei taha võtta sinu töökohta ära, sulle jalga taha panna ning sinu rahaga minema joosta. Usaldus. Enesekindlus. Teiste kuulamine. Jne. Jne.
Kuidas aga konkreetselt algust teha? Telekas vs raamat. Vähem ahastavaid Mehhiko Mariasid, vähem vaagida seda, kas olla Kodus või Võõrsil ning vähem taburetiga pähe virutavaid Arnoldeid ja Van Dammesid. Ja rohkem raamatuid. Alustuseks
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
