7 asja, mis sel aastal juhtuma hakkavad
Ma ei tea, milline tuleb selle aasta majanduskasv, millal võiks langus taas tõusuks pöörata või kui kallis on bensiiniliiter detsembris 2009. Ka ei tea ma, millised on aktsiate hinnad aasta pärast või kas riigi eelarve tuleb täis või mitte. Ja ega seda ei tea tegelikult keegi. Küll aga aiman siiski mõningaid asju, mis sel aastal juhtuma hakkavad.
Siin siis nimekiri asjadest, mis minu hinnangul võiks sel aastal aset leida.
1. Paljud inimesed muudavad end, oma käitumisharjumusi. Ent veelgi enamad ei tee seda.
Inimesed muudavad end reeglina mingi välise surve tõttu. See, et ühel heal päeval otsustab inimene lihtsalt midagi enda käitumisharjumustes muuta, kuulub pigem soovmõtlemise valdkonda. Samas on väline surve tänu majanduses toimuvale väga konkreetselt olemas. Küsimus on ainult selles, kas see surve on konkreetse inimese jaoks piisav, et ta hakkaks midagi ette võtma. Sest see tähendaks millestki loobumist, oma mugavustsoonist välja tulemist. Seega, arvan, et väiksem, ent siiski tuntav osa inimestest on sunnitud muutma oma käitumisharjumusi. Ja suurem osa ei ole selleks veel valmis.
2. Paljude ettevõtjate ärid hävivad.
See on turumajandus. Katseta, eksi, õpi, katseta uuesti. Kõik edukad eksivad ja hävivad aeg-ajalt. Olgu siin näiteks kasvõi Hannes Tamjärv, kes on Hansapanga ühe asutajana Eesti üks edukamaid ettevõtjaid, ent kelle osalusega sojatoodete tootja jõulude ajal pankrotistus. Sel aastal hävijate protsent tõenäoliselt kasvab, ent samavõrra kasvab ka kogemuste pagas. Edukad on need, kes teevad.
3. Oluliselt kasvab inimsuhete tähtsus ja väärtustamine.
Keerulistel aegadel hakatakse rohkem rääkima väärtustest, pööratakse rohkem tähelepanu kaasinimestele, meedia ja inimeste kõnepruugis kasutatakse üha enam sõnu kodu, lapsed, mees, naine. Äris läheb paremini neil, kes oskavad kliendiga luua inimlikel väärtustel põhineva suhte (vastandina rahal ja allahindlusele tuginevale suhtele).
4. Ettevõtlusilmas löövad särama uued staarid.
Sel aastal väheneb tublisti nende ettevõtjate mõju, kes on rajanud oma ärid poliitikute “määrimisele”, JOKKitamisele või teistele käru keeramisele. Uued staarid on vastutustundlikud ärimehed, kelle südameasjaks on lisaks eetilisele ärile ka vastutus kodanikuna oma riigi eest. Rainer Nõlvak on esimene uue aja äriliider, ent talle tuleb järglasi.
5. Edukad on need organisatsioonid, kes on paindlikud.
Kulude kokkuhoid ja koondamine on kaasa toonud organisatsioonide juhtimise tsentraliseerimise. Sest nii on lihtsalt kiirem ja efektiivsem kokkuhoidu saavutada. Ent see ei ole sageli lihtsaim ja kiireim viis surutisest välja tulla. Välja tulek eeldab lahendusi, loovust, paindlikkust, jagatud vastutust. Seda pakub aga pigem detsentraliseeritud orgnisatsioonimudel – eraldi väiksemad üksused, vastutus viiduna võimalikult allapoole, kliendile lähemale. Seega, edukad on need, kes suudavad säilitada ja ehk ka kasvatada organisatsioonis inimeste loovust, paindlikkust, katsetamisisu. Vastutust ei saa panna, vastutus tekib ainult valikute olemasolul.
6. Tekivad uued rahamasinad, uued ärivaldkonnad.
Meil on olnud panganduse aeg, telekomiaeg, piima-liha aeg (Venemaa eksport 90ndatel), kinnisvara ja ehituse aeg jne. Sel aastal näeme ühe-kahe valdkonna tugevat esiletõusu. Võib-olla on see midagi internetiga seotult, võib-olla misiganes tarkvaraga, võib-olla sotsiaalmeedia võrgustikuga ja võib-olla hoopis põllumajandusega. Ma ei tea. Sulgi on lennanud kõikidest ärivaldkondadest ning katsetama ja otsima on sunnitud kõik. Ent tean, et enne iga uut ja suurt tõusu on segadus ja tühjus. Ja suurte tõusjate täpne prognoosimine on tänamatu töö.
7. Me ei suuda tulevikku hästi prognoosida – suurem osa meist ei õpi seda kunagi, väiksem osa ehk õpib.
Sel aastal jõuab meist paljudele kohale, et igatsugu prognoosidest kinni hoidmine ja nende järgi elamine võib viia krahhini. Seega pole olulist mõtet üritada prognoosida, millal ja kas bensiiniliiter jõuab jälle 15 kroonile või et milline tuleb majanduskasv sel aastal. Ning veel hullem on hakata siis selle prognoosi järgi elama. Pigem tasub tegeleda võimalike stsenaariumitega, mida teha siis, kui üks või teine stsenaarium reaalsuseks osutub. Mõned teevad seda, suurem osa aga jätkavad uskumist prognooside tõsiseltvõetavusse.
Head uut aastat, head sõbrad!
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Paradigma on muutunud – hoiame kokku
Kaks esmapilgul seosetut uudisekatket viimaste päevade uudistevoogudest. Jõulumüük kaubanduses tuleb sel aastal tõenäoliselt 10-20% väiksem, kinnitavad Viru Keskuse ja Ülemiste keskuse juhid. Samas kogus telesaade Jõulutunnel sel aastal heategevuseks rekordilised 3.5 miljonit krooni.
Võib-olla on seos meelevaldne, sest inimene näeb ikka seda, mida näha tahab. Ent ehk võib siis öelda, et mina tahan näha siin märki paradigma, meie mõttemaailma muutumisest. Säästmine ja tarbimise mõistlikumaks muutumine ühelt poolt ning kaasinimeste suurem toetamine teiselt poolt.
Mitmed inimesed on juba väga tabavalt ja täpselt öelnud, et meie uue aasta sõnapaar võiks olla “kokkuhoid”. Seda siis nii rahalises, tarbimise mõttes kui ka inimeste vahelistes suhetes. Ning vaadates kahte eespool kirjeldet uudistekildu ruttan teavitama – tundub, et oleme astunud suure sammu kokku hoiu poole.
Hirmus hea oleks ka, kui see kokku hoid aitaks meid viia mõne olulisema rahvusliku kokkuleppeni – näiteks hariduse- ja haldusreformi teemadel.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Viimane “analüüs”: AD 2008 – eitamine ja grupimasendus
Postimees otsis oma veebiküljel aasta sõna. Ehk sõna, mis iseloomustaks kõige paremini lõppevat aastat. Pakun ka oma variandi, pakun isegi kaks sõna – eitamine ja grupimasendus. Põhjendan.
Ivari Padar ja Andrus Ansip tegid eitamise ajalugu. Foto: Postimees
Eitamise nähtude kirjeldamisega pole vaja liiga palju vaeva näha. Kõige lihtsam on muidugi võtta ette valitsus ja riigieelrve. Siinkohal võiks pikalt kiruda ning kirjeldada, kuidas majanduse jahenemise märgid olid õhus juba ammu ja kuidas ettevõtjad valitsusele ka sellest väga otse märku andsid. Ja kuidas Padar-Ansip silmaklappidega hiigelkulukate valimislubaduste suunas jooksmist jätkasid.
Ent seda “analüüsi” on juba niipalju kordi tehtud, et selle emotsionaalne üle kordamine ei anna enam midagi. On selge, et poliitikud eitasid märke, hoiatusi ja nirusid väljavaateid majanduses niikaua kui said. Ja mõni teeb seda tänase päevani.
Ent kuidas on lood meiega, kes me igapäevaselt ei tööta “mäe peal”? Meiega, kes me üsna sageli tegeleme Olümpose (loe: Toompea) elanike hurjutamisega? Kes meist oli/on piisavalt informeeritud ja võimekas ning nägi ette sellesügisesi vapustusi ning nende mõju? Ja mitte ainult ei näinud ette, vaid võttis ka selle mõjude vähendamiseks midagi ette? Mõtlen majandusekspertide, firmajuhtide, ajakirjanike, enda tuttavate ja ka enda peale. Ja mulle ei tule pähe kedagi.
Täpsustan, mulle meenuvad mõned inimesed, kes rääkisid võimalikest raskustest. Ent mul ei tule pähe kedagi, kes oleks ka oma sõnade järgi käitunud. Alates Keskpäevatunni püsikülalistest, ettevõtjatest ja tipp-pankuritest kuni ajakirjanike ja poliitkuteni. Tean vaid käputäit ettevõtteid, kes suutsid sel aastal püsida plaanides, mis oli selleks aastaks seatud eelmise aasta lõpus. Ning nendestki enamiku puhul on küsimus ainult ajas, millal majanduse turbulentsid ühel või teisel moel neid räsima hakkavad.
Või võtkem siis meid kui eraisikuid. Kes meist muutis oma tarbimisharjumusi siis, kui ilmnesid esimesed märgid raskustest? Mina ei tea selliseid. Pidu jätkus, kuni keegi kustutas tule. Kuni hinnatõusu järgselt ei õnnestunud perel poest alla tuhande kroonise arvega välja tulla. Kuni ühel hetkel tuli hakata kalkuleerima – kui sellises tempos edasi kulutada, siis …
See ei ole parastamine, see on tõdemine. Tõdemine, et me ei oska ega pole võimelised tulevikku prognoosima. Olen sellest kirjutanud mitu postitust (vaata nt siit, siit ja ka Postimehes), viimases Ekspressis viitab juhtkirjas samale algallikale, Nicholas Talebi raamatule “The Black Swan” ka peatoimetaja Priit Hõbemägi. Ent mis teeb muutumise raskeks, on just eespool kirjeldatud eitus. Eitus siis, kui juba sündmused meie ümber toimuvad.
Eitus on muutumise esimene faas ja paratamatult tuleb see etapp läbida. Kahju ainult, et selle läbimine sedavõrd vaevaliselt läheb. Mida kiiremini me eitusest üle saame, seda kiiremini lepime muutuse vältimatusega ning saame asuda muutusest enda jaoks parima välja võtmisele.
Ent grupimasendus? Kaks inimest saavad tänaval kokku. Nad on tuttavad, ehkki mitte südamesõbrad. Üks ütleb: “Tere, kuidas läheb?” Teine kostab: “no mis ta siin läheb, majanduslangus..” Esimene, erutatult: “Ja-jah, raske on? Minul ka…” Ning järgneb elav keskustelu sellest, kui raske ikka on. Nn rapport ehk usalduse määr on kehtestatud, ühine jututeema kiiresti leitud.
Kirjeldatud diskussioon on kaunis tavaline igapäevaelus. Ent samas tekitavad sellised keskustelud just grupimasendust – minul on raske, sinul on raske, kõigil on raske. Ja loll on see, kellel pole raske, kas pole? Omajagu võimendust lisavad siia mitut masti hiromandid, nii mõned ajakirjanikud, eksperdid kui poliitikud, kes manavad tulevikku üha mustematest värvides. Käib võistlus, kes suudab mustema stsenaariumiga välja tulla. Seda kõike looritatakse aga sujuvalt realismi vajadusega – tulevikku vaadates peame oleme realistid. Jutt jumala õige, ent kui tunneli lõpust kustutakse valgus, siis ei aita ka kõige täpsem ja realistlikum prognoos.
Kohati on massilise raskustest, pankrottidest, hinnatõusudest jne, kõnelemise tagajärjel tekkinud otsekui masohhismi puhang – me oleme väetid ja viletsad, meist ei sõltu midagi, keegi teine on alati süüdi – tööandja, valitsus, Ansip, Rootsi pangad jne. Ning meedia võimendab seda toredasti, kutsudes sisuliselt üles koos kannatama (loe ühte varasemat postitust 500 päevane edumaa).
Oluliselt enam peaksime tegelema sellega, et rääkida, mis on hästi. See on ainuke, mis meid edasi viib. Hala ja koos masendumine viib edasi küll, aga mitte päris selles suunas, kuhu tahaksime.
Seega. Olgem aastale tagasi vaadates realistid ja tunnistagem, et probleemid tulid meile kõigile üllatusena. Ning tunnistagem, et keerulised ajad on kohal. Eitusest oleme ehk nüüdseks üle saanud. Üritame nüüd üle saada ka grupimasendusest. Kuidas seda teha? Lihtsalt. Kui saad kokku tuttava, sõbra, naabriga. Proovi juttu mitte alustada sellest, kui raske meil mõlemal on. Vaid sellest, mis on meie elus hästi. Hoolimata kõigest.
Mina omaltpoolt luban tegeleda sama asjaga. Luban ka seda, et see postitus on minul viimane katse tegeleda analüüsiga, mis on valesti. Edaspidi oluliselt rohkem sellest, kuidas võiks asjad olla ja kuidas seda võiks saavutada.
Niisiis. Kuidas võiks meil asjad siin Eesti majanduses olla AD 2009?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
„Süütunde poe“ klientidele
Kopenhageni lennujaamas asub „süütunde leevendamise“ pood, kus müüakse Lego mänguklotse. Hilised valgekraedest töötegijad/kojusõitjad käivad sealt koduste ees süütunde leevendamiseks indulgentse ostmas. Ent samas on enamik Lego poe klientidest, tööelus juhtidest, ise vaevlemas koorma all, mille on pannud neile majandussurutis. Poe vastas istudes mõned mõtted, kuidas sellest jamast võimalikult väikeste kriimudega läbi tulla.
Lego-mees.
Ole kohal. Ole füüsiliselt kohal. Juhi n.ö kõndides ehk kasutades välismaa kõnepruuki – Management by Walking Around – on ajakohasem kui kunagi varem. Kohalolek annab mitmekihilise sõnumi inimestele – ma olen kohal, me oleme siin koos, ma toetan sind, me läheme siit minema ainult koos. Enesekindlus, turvalisus, toetus, on mõned tunded ja olekud, mis saavad toitu juhi kohalolekust.
Hoia uks lahti. Kohtasin mõned kuud tagasi üht tippjuhti, kes rääkis, et temal on kabineti uks alati lahti, aga millegipärast ei tule keegi temaga rääkima. Ei heast ega halvast. Ta arvas, et see on tingitud eestlaste eripärast. Hmm. Tee nii, et sinu uks on ka päriselt lahti, nii otseses kui kaudses mõttes. Oma juhivõimete imetlemisest ja lahtise-ukse-retoorika viljelemisest pole kasu, inimesed ei hakka selle peale uksest sisse astuma.
Tähista väikesi võite. Meelis Milder rääkis kunagi aegadest, mil Baltikal oli raske. Tema üks lihtsaid retsepte oli – tähista väikesi võite. Otsi süstemaatiliselt neid, keda kiita. Otsi neid, kes toovad päriselt raha koju, kes päriselt loovad väärtust. Tükk-tüki haaval. Ja näita, et iga tükk on väärtuslik.
Ole eeskuju. Kui tahad, et meeskonnas/ettevõttes toimuks muutus, siis näita eeskuju. Ole muutus, mida tahad läbi viia, parafraseerides Mahatma Gandhi´t. Kui paned ettevõtte säästurezhiimile, tee seda ka ise, nähtavalt. Kirjutasin sellest ka ühes varasemas postituses.
Räägi inimestega. Kõlab nagu magedaks korratud mobiilireklaam, ent on vägagi aktuaalne. Räägi, mis toimub. Miks tehti nii ja mitte teisiti? Kas tunneli otsas paistab valgus? Või on ka selle keegi (jumal?) ära kustutanud, ikka säästurezhiimi tõttu. Kasuta iga võimalust jagamaks infot. Sest reeglina ei tekita probleeme info üleküllus, probleeme tekitab info puudumine, kui inimesed hakkavad ise lünki täitma. Ning vähe on asju, mis tekkitavad inimestes enam ärevust, kui teadmatus oma tuleviku pärast.
Müü lootust. Veidi juba viledaks kulunud vabatõlkes lause Napoleonilt: juhid müüvad lootust. Kui sa seda praegu ei suuda, siis oled administraator, heal juhul töö organiseerija. Ent mitte juht. Ning inimesed järgnevad kellelegi teisele – kas lootuse andjale või musta masenduse kraaksujale. Viimasel juhul pikka iga sulle juhina ei saa prognoosida, sest tõenäoliselt on sellisel juhul meeskonna ja ettevõtte lõpp üsna lähedal.
Ole vait ja kuula. Konflikte tiirleb raisakotkastena õhus enam kui kunagi varem. Ning nad on valmis maanduma sinu meeskonda. Ajad on keerulised, kliendid nõudlikud ning inimesed närvilised. Ent see ei ole aeg, kus näidata, kuipalju targem, kõneosavam ja nutikam sa juhina oled. See ei ole aeg, kus öelda: „mina sinu asemel oleks juba ammu paremini ära teinud“. Praegu ei ole küsimus positsioneerimisest, staatusest ja võimust. Praegu on küsimus, kuidas sellest jamast koos läbi minna. Koos. Sul pole ilma meeskonnata seda võimalik teha. Seega, ole vait ja kuula, kuidas meeskond seda teeks ning mida inimesed seejuures oluliseks peavad.
Ära võta takistusi isiklikult. Sa oled vallandaja, koondaja. Perede lõhkuja. Toidu laualt viija. Kubjas ja kurnaja. Jne. See kõik on jama. Töö on ainult üks osa sinu elust, võib-olla isegi mitte kõige tähtsam osa. See, mis toimub maailma ja Eesti majanduses, pole sinu süü (kui see üldse on kellegi muu, kui meie inimeseks olemise, süü). Mõned jamad (loe: ebameeldivad kohustused) käivad sinu töö ja palgaga kaasas ning nüüd on neid jamasid lihtsalt rohkem kui varasematel aegadel. Tee tööd kirega, panusta sinna isiklikult, arvesta inimeste ja nende tahtmiste ning panusega niipalju kui saad, ent ära võta kogu maailma ja teiste inimeste valu enda kanda. Ainus võimalus meeskonnal vaimses mõttes terveks jääda on siis, kui juht ise on terve. Närviline, negatiivsetest emotsioonidest ülekeev ja mikrojuhtimisega tegelev juht teeb inimeste töö põrguks oluliselt lühema aja jooksul, kui läheb vaja meeskonnal tiimitunde tekkimiseks.
See kõik on pagana raske. Aga mitte võimatu. Edu sulle.
PS lugu ilmus ka minu ÄP blogis
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Muutusega absoluutselt nõus! (loe: nii lolli ideed pole veel näinud)
Täna avaldus Äripäeva veebikülje blogis artikkel, mille ka siin blogis ära üllitan. Niisiis:
Muutusega absoluutselt nõus! (loe: nii lolli ideed pole veel näinud)
„Absoluutselt! See on superhea idee!“ Minu kõrval istuv naine paneb jala üle põlve ja kohendab seelikut. Arutame muudatust, mis muudaks tema osakonna töökorraldust üsna põhjalikult. Naisel on hetkeks ees nägu, nagu oleks ta ettevõtte kõige uuendusmeelsem, kõige innovatiivsem, kõige muutustealtim inimene. „Absoluutselt!“ kordab ta. „Aga enne peaks lahendama ära paar asja…“ Järgneb umbes viieteistkümnest punktist koosnev tiraad põhjustest, miks muudatuseidee on küll väga hea, ent ka „absoluutselt“ teostamatu. Seda hoolimata naise enda kinnitusel ilmselgelt heast tahtest.
Kirjatükk ÄP blogis, olen lubanud sinna kirjutada neli korda kuus.
„Ma olen seda juba näinud“ või „Me oleme seda juba proovinud“. Mida inimene tegelikult ütleb? „Vot nüüd tuli tark mees taskus välja, mine oma muutuse jutuga õige (mõelge siia midagi oma rikutuse piires 
) Ma olen sinusuguseid näinud küll ja küll. Elasin eelmised üle, elan ka sind.“
Juba eespoolt tuttav „Jah, aga…“ Teisisõnu ütleb inimene: „Sinu jutt on vale, et mitte öelda puhas lollus“. See on ka enim kasutatav sõnapaar varjatud vastuseisu korral. Sisuliselt on see tingitud inimese vajadusest näidata teisele koht kätte, tõestada, et ta on parem ja muidugi ka seda, et tema arvamus on õigem.
„Ma tean…“ See süütuna näiv fraas tähendab tegelikult ju mõista andmist, et sinu jutt ei üllata teda, sest ta on sinust targem, kogenum. Pole asja, mida tema pole näinud. Seega pole mõtet sul hakata oma „tarka“ juttu rääkima inimesele, kes on nii ilmselgelt sinust targem ja kogenum.
Inimene räägib sinuga samal ajal. Sõnum on lihtne: tal on ükskõik, mida sa suust välja ajad, peaasi, et tema saab oma agenda välja öeldud. Ilmekaim näide sellest on igakolmapäevane Foorumi saade, kus osalejad üksteise võidu üksteisele peale räägivad. Ent sama vastasseis on püsti iga päev meie ümber.
Inimene nõuab üha uusi ja uusi seletusi: “aga miks…“, „kuidas siis…“, mille pärast…“. Ja nii edasi. Küsimuste vool on lõputu, kusjuures inimene küsib seni, kuni jutt on läinud kuhugi detailidesse, inimene avastanud ühe nõrga koha sinu plaanis-idees ning asub siis seda ründama. Ning kui sa küsimusele, mis halvemal juhul pole muutusega seotudki, ei oska vastata, kostab veepahinat kogu muutusele. „Ehee, sa pole seda asja ikka läbi mõelnud!“ Muidugi kinnitab ta küsimuste vahepeal, neile vastust ootamata, et pole olemas temast suuremat muutuste pooldajat.
Inimene võtab ohjad enda kätte ja hakkab rääkima, kuidas asjad „tegelikult“ on, ehk miks muutust „tegelikult“ vaja on. Asi võib päädida ühe-mehe-show´ga, millel pole muutusega suurt pistmist, küll aga on väga palju pistmist ühe inimese ego turgutamisega.
Inimene hilineb kokkusaamisele ning seal olles haagib lahti arvuti. Vabandades end kiire töötempoga. Tähtsal inimesel on oluliselt tähtsamaid asju ajada, kui sinu muutuseprojekt.
Ning siis vast üks igapäevaseimatest olukordadest. Inimene vaikib ja vaatab aeg-ajalt aknast välja. Ja siis haigutab. Demonstratiivselt. Tal pole ju midagi selle muutuse vastu, väga lahe tundub! Lihtsalt igav on
Miks on eelpool toodud käitumised oluline ära tunda ja enda jaoks fikseerida. Lihtne on nendega, kes kohe muutustega kaasa tulevad. Ent neid on vähemus. Suhteliselt lihtne on ka nendega, kes on kohe ja avalikult muutuse vastu – tuleb teha otsus, kas on aega, raha, vajadust nendega tegeleda või mitte. Viimasel juhul tuleb tõenäoliselt teha otsus inimese lahkumiseks, mida kiiremini, seda parem. Ent vähemasti töö, mis teha tuleb, on selgepiiriline.
Kuid keerukaim ja samas muutuse võtmekoht on tegeleda n.ö sooga, umbes 2/3ga inimestest, kellest mõned on avalikkuse ees vait, ent sisimas toetajad ja mõned on avalikult innukad toetajad, ent tegelikult vihaseimad vastased. Kuni selles selgust pole, võib muutuseprojekt kogu täiega vastu taevast lennata. Või mis isegi tõenäolisem, vaikse visinaga kokku kuivada.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Ülihea eeldus korralikuks lööminguks
Mõni aasta tagasi intervjueerisin ühe Äripäeva konverentsi raames Baltika suuromanikku ja juhti Meelis Milderit. Teemaks Baltika kannapööre tootmisettevõttest kiirmoe ja jaefirmaks. Mäletatavasti sai Milder ja Baltika toona kõvasti sugeda, kuna ambitsioonikad plaanid 100%liselt tähtaja osas ei täitunud ning investorid ja meedia järasid seda karedat konti tükk aega.
Aga Baltika tuli august välja. Ning mitte lihtsalt välja, vaid ronis kiirelt ka investorite üheks lemmikuks. Tulemused ületasid ootusi ning Milder valiti aasta ärimeheks nii Äripäeva kui teiste majandusega seotud tegelaste poolt. Milder ütles siis intervjuus muuhulgas järgmist: kõige raskem oli siis, kui ettevõtte sees juba teadsid, et läheb paremuse poole. Kõik ümberringi aga surusid veel kõvemini peale.
Pilt Guardiani raamatu teemalisest blogist.
Muutuste puhul on harjutud rääkima nn muutuse tsüklist, ehk etappidest, millest inimene reeglina enne muutuse ära toimumist läbi läheb. Järjekorras on need: eitus, viha, kauplemine, depressioon ning leppimine. Ning tavaliselt räägitakse sellest just töötajate kontekstis – võimalik koondamine paneb inimesed just tollele kirjeldatud tsüklireale. Ent tegelikult teevad sedasama ju läbi ka juhid – koondamisest tulenevate inimeste probleemide (nii isiklike kui firmasiseste) eitus, viha (miks mina pean see paha koondaja olema?), kauplemine (äkki ei pea nii palju koondama?), depressioon (ükskõiksuse ilminguks näiteks nädalavahetusel suure viina sisse keeramine) ja leppimine.
Seega on mõlemalt poolt, nii juhtide kui töötajate poolt ülihead eeldused konfliktideks ja kaitsepositsioonidele asumiseks. Ja nagu ühes varasemas postituses kirjutasin, tähendab kaitsepositsioon võimetust teha loovat tööd, võimetust õppida ning ka võimetust olla empaatiline, emotsionaalselt intelligentne. Kiusatus tõmbuda nurka ning võimalikult vähe inimestega tegeleda on suur. Sest iga kord kui suhtled raskel ajal teise inimesega, on oht saada üle kallatud korraliku solgiga. Veel enam, kuna rünnak on parim kaitse, siis kui peab juba suhtlema ja ebameeldival teemal (nt koondamine), siis parem on seda teha jõupositsioonilt. Saab asja tehtud ja ühele poole…
Ent mis on siis retsept, plaaster haavale? Psühholoog Mare Pork on rääkinud sellisest asjast, nagu totaaltolerants. Las teine inimene olla, nagu ta on, pole mõtet ja pole ka võimalik hakata teda jõuga muutma. Suur osa ettevõtete probleemidest pole praegu inimestes, vaid töös, mida inimesed teevad. Seega, ka koondades, tööd ümber organiseerides ja struktuuri muutes – objekt on töö, selle efektiivsus ja tulemuslikkus. Mitte aga see, kas inimene, juht või töötaja, on hea või halb. Kui selline arusaam oleks mõlemalt poolt aktsepteeritud, oleks inimeseks jäämine ka rasketes olukordades oluliselt lihtsam.
Muuseas, see pole samastus hiljuti maailma parimaks filmiks valitud Ristiisast pärit ütelusega: nothing personal, just business. Minu arust on kõik, mida teeme, vägagi isiklik. Sest kui meil puudub isiklik suhe ja side sellega, mida teeme, meie tööga näiteks, siis teeme seda kiretult ning tuimalt. Teadmine, et ükskõik, mida teeme, teeme seda isiklikest põhjustest lähtuvalt on hea põhjus inimeseks jäämiseks. Ka rasketel aegadel.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Valus oli. Seepärast kirjutan sedasi.
Äripäeva veebiblogi avaldas täna ühe tüki siinsest blogist. Artikli peale on kirjutanud kommentaari Marx: “Rambu, sa oled palju muutunud võrreldes sellega, kui töötasid alles Äripäevas.” See on nagu kinnitus minu eelmisele postitusele, eriti selle lõpuosale.
Inimesed muutuvad reeglina siis, kui on olemas tugev väljastpoolt tulev surve. Miks? Sest inimesed ei suuda reeglina ennast ja oma käitumist adekvaatselt hinnata. Ei suuda hinnata oma panust edusse või ka ebaedusse, ei suuda endale n.ö reality-checki teha. Ei suuda ka hinnata seda, mis inimese juures teisi häirib. Eriti kehtib see edukate inimese puhul, sest: siiani olen saanud jube hästi hakkama, olen igati lugupeetud ja edutatud tegelane, järelikult nii, nagu ma praegu asju ajan, see ongi edu võti! Trrrrr! Vale! Mitte kõik tegevused, käitumised (iga isikuomadus väljendub ju mingi käitumisena) ei ole edule kaasa aidanud.
Tõenäoliselt ollakse edukas hoolimata mõnedest ebasoovitavatest isikuomadustest või käitumistavadest. Ent kui neid poleks, kui nad oleks neutraalsed või asendatud positiivse, edule kaasa aitava käitumisega, oleks edasine edu hulka tõenäolisem. Seega, et neist jamadest lahti saada, on vaja, et tuleks väljastpoolt tugev tõuge või surve, peab tekkima reaalne valu, et nii edasi ei saa. Alles siis saab rääkida sellest, et inimene mõtleb põhjustele, miks ta midagi teeb. Või ei tee.
Ma ei soovi hakata siin lahkama, mis sündmused mind ja minu eluvaateid on muutnud, soovin seda blogi hoida pigem enda arvamuste ja nägemiste kohana, kui enda eraelu süvaanalüüsi kohana. Kuid see, mida kirjutasin – muutumine ja põhjuste leidmine/sõnastamine algab valust, mille toob inimeseni reaalsuse peegel, ette panduna kellegi teise poolt – kehtib ka minu puhul. Muidu ma sellesse ju niiväga ei usuks
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Avaliku poomise kasulikkus
Käisin hommikul massazhis. Mõnus. Lisaks sellele, et keegi sinuga tegeleb, mudib ja materdab (heas mõttes ), tekitab mõnutunnet ka see, et oled tunniks ajaks kohustanud ennast olema iseendaga. Mentaalses mõttes ikka. Ja siis tekkiski igasuguseid mõtteid, mõned seist seotud ka Eesti rahailma hetke kuumima teema – SEB likviidsusfondiga. (muuseas, praegu istuvad minu kõrval kaks üsna tuntud ärimeest ning arutavad täpselt sama teemat )
Esiteks muidugi hommikune uudis: SEB otsustas hüvitada Likviidsusfondi investoritele varade allahindamise, võttes nii selgelt riski enda kanda. Well Done, ütleksid kommunikatsioonieksperdid. Valus, aga konkreetne lõpp. Investorite jaoks lühiajaliselt parim lahendus. Pikaajaliselt ootab fondi ees muidugi praadimine aeglasel tulel ehk kuni selgub see, kas kasutati ka siseinfot.
Olen kaugel sellest, et käsi plaksutada ja SEBi poole näppu vibutada. Inimesed eksivad, olenemata sellest, mis ametit nad peavad. Lisan siia vaid ühe kõrvalvaataja pilgu (võib-olla oleks pilk teine, kui mul oleks oma raha nimetet fondis. Aga seda ei oska ma kuidagi adekvaatselt hinnata, milline oleks siis arvamus).
Andku SEBi inimesed andeks, aga üks võimalus toimunusse suhtuda on: see oli kõige muu kõrval ka kaunis kasulik juhtum. Kasulik mitut moodi.
Muutuse vajadust inimeste käitumises tekitatad kaks asja: valu või mõnu. Neist esimene on selgelt tugevam muutuse käivitaja. Nüüd, kas kellelgi on arvamus, et fondijuhid polnud kuulnud midagi vajadusest riske hallata, ohjata, maandada? Ent kuni asjad läksid ülesmäge, oli selline jutt, muuhulgas kaasa arvatud fondi investeerinud inimeste jaoks, nagu hane selga vesi. Pigem ruuli finantsistide seas käivitajana mõnu, et leiutada üha uusi inveseerimiskeeme ning sellega siis investoreid ligi meelitada. Ja hästi teenida. Seega, tagasi päris ellu ja investoritele antud lubaduste juurde toova muutuse jaoks oli vaja valu. Nüüd see tuli. Loodetavasti tõi see valu maa peale tagasi ka teised finantsinimesed peale SEBi.
Sest aiva ülesmäge läinud turuga on seotud teine oluline õppetund. Väidan, et inimesed ei suuda adekvaatselt hinnata oma panust edus. Nagu ka ebaedus. Üheltpoolt kiputakse oma panust üle hindama ja teisel puhul alahindama. Ning kui turud lähevad üles, siis tekib tunne, et olen kõikvõimas! Vaadake kui hästi ma teenin, kui edukas ma olen! Ja ma ise tegin selle! Ehkki kaunis sageli ollakse edukas HOOLIMATA inimese tegevusest. Aru saamine, milline on täpselt sinu panus edusse või ebaedusse, ja milline see panus võiks olla, võib olla väga kõva valuuta.
Kõige raskemini õpitav õppetund on aga see, et me ei õpi ära seda, et me ei õpi. Ega oskagi õieti õppida. Tuleb uus tõus ning nii investorid kui fondijuhid kaotavad taas pea ning hakkavad ennast kõikvõimsaks pidama. Kas keegi julgeb loota vastupidist?
Ja lõpuks. See on nagu mantra juba: millal me õpime ära selle, et me ei suuda olulisi sündmusi prognoosida. Kas fondijuhid ja ka investorid ikka tegelesid stsenaariumitega, mida teha siis, kui juhtub majanduslangus ja kuidas me sellisel puhul tagame investoritele antud lubadused. Või tegelesid nad pigem prognoosimisega, arvutades valemitega kui tõenäoline on, et langus tuleb ja kui suur ta tuleb… Kahjuks (või õnneks) ei juhtu paljud väga olulised asjad siin ilmas lineaarselt, ehkki meie seda soovime nii näha…
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
