Luban olla järgmisel aastal parem meeskonnaliige! Eee… mis ma siis tegema pean?
Tahan olla järgmisel aastal parem meeskonnaliige, nii kodus, sõprade seas, kui tööl. Ainult, et … eee, mis ma siis tegema pean?
Kasutan oma koolitustel ja coachingutel töövahendit nimega edasiside. Ning kui päriselt tahad olla järgmisel aastal parem meeskonnaliige, inimene, kellega teised tahavad meelsasti ja tulemuslikult koos töötada, siis on just praegu õige aeg teha edasisidet.
Edasiside tähendab teistelt soovituste kogumist ning seejärel enda jaoks valiku tegemist ja otsustamist ning ka teistele oma valikust teada andmist. See on lihtne, mänguline ning samas tulemuslik. Edasiside tegevuste kaupa:
1. Kirjuta üles inimesed, kelle arvamus on sinu jaoks oluline. Töökaaslased, pereliikmed – mitte üle 10 inimese, aga et soovituste valik oleks pigem lai, kui kitsas, siis ka mitte alla 3-4 inimese.
2. Saada neile meil või küsi näost näkku: „Tahan järgmisel aastal olla parem meeskonnaliige, mida sina soovitaksid mul hakata tegema või mille tegemise lõpetada?“
3. Kirjuta vastuseks (või ütle näost näkku): „Tänan“.
4. Kogu soovitused kokku ja kirjuta üles.
5. Vali välja üks või kaks asja, millega hakkad tegelema. Lähtu valikut tehes kombinatsioonina mitmest asjast: mõjust (kuidas see tõstab sinu meeskonnatöö kvaliteeti), pingutusest (kui palju sa pead vaeva nägema – soovitus on alustada pigem lihtsamatest), ent ka sisetundest (kui hea ja õige ja „oma“ valitud tegevus tundub).
6. Mõtle läbi ja kirjuta üles: tegevus, mis ajani harjutad (soovitus – ära luba „igavikuni“, see on meie ajule liiga keeruline mõista, minu klientide kogemuse järgi on 3-4 kuud olnud hea ajavahemik) ning kes sind saab toetada.
7. Anna avalikult lubadus. Teata oma inimestele, kelle käest soovitusi küsisid, mida kavatsed uuel aastal tegema hakata ja palu vajadusel toetust.
8. Käes on 1. jaanuar – Hakka pihta!
9. Hoia oma inimesed oma tegemistega kursis, saates neile nt korra kuus meili sisuga: Kuidas mul läheb.
10. Küsi aeg-ajalt, nt korra kuus tagasisidet: „kuidas mul selle tegevusega läheb?“ (võib panna samasse meili „Kuidas mul läheb“ meiliga.
Lihtne ja selge. Ikka üks asi korraga. Ja läbi edasiside arenemine on mänguline ning lõbus ja ilma põhjalikust tagasisidest tuleneva süükoormata. Proovi järgi!
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kuidas elada elu halvimat päeva. Ja siis veel kord. Ja veel.
Tükike filmi DVD kaanelt
Tahad teada, kuidas inimene muutub? Vaatasin just filmi Groundhog Day. Vaata ka. Ja kui oled näinud, vaata veel. Ehkki film on juba 15 aastat vana, on ta endiselt väga aktuell ja asja- ning ajakohane. Rääkimata sellest, et seal mängib Bill Murray, kelle tükke on alati hea vaadata (nt vt ka Lost in Translation).
Ei hakka filmi sisu ümber jutustama, tahtes mitte vähendada hea elamuse ootuse suurust. Väikese vihjena vaid küsimus: mida sina teeksid, kui peaksid üha uuesti ja uuesti läbi elama oma elu halvimat päeva? Muutumine saab alguse reality-chekist, kellegi poolt sinu nina ette pandud peeglist, nagu kirjutasin ühes varasemas tükis. Ja see protsess pole mingi meelakkumine. Point proven.
Millegipärast ei paku Eesti suurim DVD laenutaja Videoplanet Groundhog Day´d, vähemasti internetisaidi järgi mitte. Seega, abiks kas Amazon või Torrent. Ja veel, filmis on Groundhog Day, ehk päev, mida Murray kehastatud tegelane üha uuesti ja uuesti läbi elab, 2. veebruar. Tartu rahu aastapäeval kell 10, mil traditsiooni järgi peaksime niikuinii seisatama ja mõtlema kunagi saavutatud iseolemise peale, on äkki ka hea aeg korra mõelda, ka ma olen ka iseenda iseolemisega rahu teinud. Diip, kas pole 
Kaader filmist, kaks peategelast - Bill Murray mängitav arrogantne ilmateadustaja ning ilma ennustav hiidnäriline (misliikiiganes).
PS Olen Riias ja teen siin paar päeva koolitust. Tahtsin vaid anda tugeva soovituse – kui kunagi peaksid tahtma töö või lõbu eesmärgil Riiga sõita, siis sõida Hansabussiga. Väga mõnus elamus, laiad nahkistmed, istmevahedes ruumi laialt, bussis korralik WiFi, hoolitsev stjuuardess (kas bussis on ka stjuuardessid?) toob süüa ja juua. Mõnus.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Uuringu tuletus: Mitteõppijad on suuremad telekavaatajad
M.O.T.T. Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas ühe kolleegi kinnitusel jagunevad inimesed kaheks: telekavaatajad ja raamatulugejad, ehk teisisõnu inimesteks, kes pigem ei õpi ja inimesteks, kes pigem on valmis õppima (vt Ahastavad Mariad kahandavad õppimisvõimet). Ja tänases Äripäevas on selle kohta täiendus. Täpsemalt peaaegu et kinnitus.
Tsitaat tänase Äripäeva artiklist: “End õnnetuks pidavad inimesed veedavad teleriekraani ees 30 protsenti enam aega kui end pigem õnnelikuks pidavad inimesed. Uuring põhineb 30 000 ameeriklase küsitlustulemustel aastatest 1975-2006. Õnnelikud inimesed veetsid televiisori seltsis nädalas 19 tundi, õnnetud 25 tundi. Sama seaduspära kehtis, sõltumata küsitletute haridustasemest, sissetulekust, vanusest ja perekonnaseisust, kirjutas LiveScience.”
Artikkel jätkab: “Õnnelikud inimesed olid tavaliselt sotsiaalselt aktiivsemad, käisid sagedamini kirikus, võtsid sagedamini osa valimistest ning lugesid rohkem ajalehti/…/On võimalik, et teleri seltsis veedetud tunnid on saadud muude tegevuste arvel, mis omaksid inimeste heaolule kestvamat positiivset efekti. Sellisteks tegevusteks võiksid olla näiteks sport, seks, peod või suhtlemine sõpradega. Kõigil neil on uuringutega kinnitatud positiivne mõju inimese vaimsele tervisele. Samas on ka võimalik, et televisioon on kui varjupaik õnnetutele inimestele, kuhu põgenedes on võimalik ennast mõneks ajaks unustada.”
Ja siis küsimus: kumb inimene on õppimisele altim – madala enesehinnanguga, end saamatuks pidav, sageli ahastav Maria või aktiivse eluhoiakuga ja endast lugu pidav Reet? (NB! Nimede võimalik kokkulangevus pärisinimeste nimedega on juhuslik)
Seega, pannes küsimusele vastuse süllogismi:
Õnnetud vaatavad rohkem televiisorit.
Õnnetud on vähem altid uuele, õppimisele.
Mitteõppijad on suuremad televiisorivaatajad.
Keskmiselt vaatab Eesti inimene televiisorit 3 tundi ja 52 minutit päevas. Oled Sa telekavaataja või raamatulugeja?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Valus oli. Seepärast kirjutan sedasi.
Äripäeva veebiblogi avaldas täna ühe tüki siinsest blogist. Artikli peale on kirjutanud kommentaari Marx: “Rambu, sa oled palju muutunud võrreldes sellega, kui töötasid alles Äripäevas.” See on nagu kinnitus minu eelmisele postitusele, eriti selle lõpuosale.
Inimesed muutuvad reeglina siis, kui on olemas tugev väljastpoolt tulev surve. Miks? Sest inimesed ei suuda reeglina ennast ja oma käitumist adekvaatselt hinnata. Ei suuda hinnata oma panust edusse või ka ebaedusse, ei suuda endale n.ö reality-checki teha. Ei suuda ka hinnata seda, mis inimese juures teisi häirib. Eriti kehtib see edukate inimese puhul, sest: siiani olen saanud jube hästi hakkama, olen igati lugupeetud ja edutatud tegelane, järelikult nii, nagu ma praegu asju ajan, see ongi edu võti! Trrrrr! Vale! Mitte kõik tegevused, käitumised (iga isikuomadus väljendub ju mingi käitumisena) ei ole edule kaasa aidanud.
Tõenäoliselt ollakse edukas hoolimata mõnedest ebasoovitavatest isikuomadustest või käitumistavadest. Ent kui neid poleks, kui nad oleks neutraalsed või asendatud positiivse, edule kaasa aitava käitumisega, oleks edasine edu hulka tõenäolisem. Seega, et neist jamadest lahti saada, on vaja, et tuleks väljastpoolt tugev tõuge või surve, peab tekkima reaalne valu, et nii edasi ei saa. Alles siis saab rääkida sellest, et inimene mõtleb põhjustele, miks ta midagi teeb. Või ei tee.
Ma ei soovi hakata siin lahkama, mis sündmused mind ja minu eluvaateid on muutnud, soovin seda blogi hoida pigem enda arvamuste ja nägemiste kohana, kui enda eraelu süvaanalüüsi kohana. Kuid see, mida kirjutasin – muutumine ja põhjuste leidmine/sõnastamine algab valust, mille toob inimeseni reaalsuse peegel, ette panduna kellegi teise poolt – kehtib ka minu puhul. Muidu ma sellesse ju niiväga ei usuks
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Hoolivuse mõõdupuu ja kõrvakiil võõralt tüdrukult
Olen teinud üksjagu meeskonnakoolitusi ning töötanud mitmes kaunis erineva töökorralduse ja -kultuuriga kooslustes. Ning minus hakkab sugenema veel veidi ebamäärane, aga kasvav tunne, et liiga vähe räägime sellest, mis peaks juhtuma juba enne meeskonna loomist, tekkimist.
Täpsemalt: meil on firmades ja ka avalikus sektoris palju juttu meeskonnatööst, mitmesugustest teooriatest, meeskonnavaimu tekitamisest, meeskonna erinevatest arenguetappidest, eesmärkidest ja paljust muust. Need asjad on kõik päris vajalikud ja asjakohased. Teatud kohas, teatud inimkoosluses ja teatud moel. Kuid kas ei peaks kõigele sellele eelnema üks lihtne ja konkreetne testimise koht: kas me üldse suhtume teineteisesse kui normaalsesse, endaga sarnasesse olendisse?
Mida ma silmas pean? Näiteks, kui me austame teisi ja hoolime teistest (kellest võiks heal juhul saada meie meeskond), siis (eeldades muidugi, et me austame ja hoolime iseendast):
Me ei hiline kokkusaamistele, koosolekutele. Sest me austame ja hoolime teise inimese ajast.
Me ei surfa koosoleku ajal arvuti või telefoniga kuskil võrguavarustes. Sest meile läheb korda see, mida teised tahavad koosolekuga saavutada ja me tahame sinna oma panust anda.
Me kuulame palju. Sest meid huvitab teise inimese nägemus, mitte enda agenda esitlus.
Mõnikord me oleme vait. Sest tore kalambuur või oma “mul juhtus just sama asi”-lugu ei pruugi näiteks mõnel puhul kuigi hästi edasi viia.
Me lubame vähe, aga lubatu teeme ära (ja teeme nii nagu lubasime). Sest me teame, et teiste inimeste tegemised sõltuvad meie lubadustest.
Me keskendume koosolekul kokkulepitud teemale (muuseas, mõnikord on ka hea kokku leppida see, millest me ei räägi). Sest me teame, et inimeste (töö)aeg on piiratud ning parim moodus asjad ette nähtud ajas tehtud saada, on nendega fokusseeritult tegeleda.
Sisyphos by Von Stuck
Nüüd tuleb aga kõige parem osa. Selleks, et eelpool nimetet asju edukalt teha, pole vaja teha ilmatumat personaalset muutuseplaani, külastada kümmet koolitust või langeda sügavasse eneseanalüüsi transsi. Selle asemel, et hakata tegema uusi asju (mis on üsna keerukas ettevõtmine), tuleb lihtsalt lõpetada mõnede tegevuste tegemine. Neid pole vaja asendada millegagi, asemele tuleb nulltegevus. Näide? Lihtsalt lõpetada: hiljaks jäämine, vahele rääkimine, tühjade lubaduste andmine, arvutiga koosolekul suframine. Ja nii edasi. Lõpetada. Nii lihtne ongi
Muust asjast ka. Käisin kinos vaatamas “Põletada pärast lugemist”. Ja väga meeldis. Head näitlejad (Pitt, Clooney, Malkowich jt), kõik oma tavapärastest rollidest erinevates rollides, filmi tegid värsked Oscari-võitjad vennad Joel ja Ethan Coen. Filmina on ta nagu segadust tekitav kõrvakiil tüdrukult, kelle poole sa pole vaadanudki (mida iganes see siis tähendabki ).
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
