Esimene e-raamat: Tagasi mängu
Mis on kõige olulisemad asjad, mida juht just praegu peaks tegema? Just praegu, kui väljas on külm nii otseses kui kaudses mõttes, kui juhi enda sisemine ärevuse tase on tublisti tõusnud ning meeskonna julgus ja tahe on põrandast läbi vajumas.
Mingilgi moel absoluutsele tõele pretendeerimata kogusin kokku mõned enda mõtted sel teemal ja vormistasin e-raamatuks, enda esimeseks omataoliseks. Raamatu nimi on “Tagasi mängu”. Mulle tundub, et selle spordimaiguse pealkirja taga peitub just hetkel kõige olulisem tegevus: kuidas tuua ennast ja oma meeskonda tagasi mängu, tagasi platsile. Võitjana.
Lae “Tagasi mängu: kuidas juhina ennast ja oma meeskonda tagasi platsile tuua” e-raamat PDF failina alla: tagasi-mangu1
Mul on sulle ka üks palve, täpsemalt mitmest osast koosnev palve:
Kui sulle raamatu sisu läks korda ja sa arvad, et see võiks ka teistele korda minna, siis on mul väga hea meel, kui saadad seda edasi lugemiseks, kellele iganes pead seda vajalikuks saata. Ole hea, ära kasuta seda aga kommertseesmärkidel, tegemist on autorikaitse all oleva tükiga.
Ja väga hea meel on mul ka, kui registreerud Mindsweeper blogi tükkide feedi lugejaks, siis oled esimeste seas, kes uusi tükke, sh e-raamatuid, lugeda ja näha saab. Ja minu jaoks tähendab sinu registreerimine toetust sellele, mida siin teen. Ja olen sulle selle toetuse eest tänulik.
Veel üks asi. Kui sul tekib mõte, et võiks “Tagasi mängu” teemadel või mõnel muul juhtimise valdkonna teemadel näost-näkku mõtteid vahetada ning kaaluda, äkki oleks sellest kas coachingu või koolituse vormis kasu sinule ja sinu meeskonnale, siis võta minuga julgesti ühendust: raimo@mindsweeper.ee või raimo.ulavere@vain.ee või ka lihtsalt helista 5096485.
Aitan sul heal meelel selgusele jõuda, kas üldse ja kui jah, siis milline sisu ning vorm oleks sinu vajadusi silmas pidades jaoks parim.
Head lugemist!
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Too ennast tagasi mängu
Ärisõnastikus on üks sõna, mis pretendeeriks tõenäoliselt enim vääriti mõistetud sõna tiitlile. Kui selline võistlus korraldataks. See sõna on „strateegia“. Iga kord, kui seda sõna mainitakse, kangastub silme ette hulk keerukaid ja vähemkeerukaid mudeleid ja paks paberipakk. Mida, muuseas, keegi enam tähtsast „Strateegia“ nimelisest kaustast välja ei võta. Ja nüüd, kui majandus langeb, tuleb ju strateegiat muuta. Vrrr…
Unusta strateegia. Unusta missioonide, visioonide, põhiväärtuste otsimine, leidmine ja sõnastamine. Need on tegevused, millega on mõnus ning vahest ka kasulik aega viita headel aegadel. Praegu on sul aga vaja lihtsalt plaani, kuidas sa kavatsed võita. Kuidas sa kavatsed sellest jamast välja tulla. Sul on vaja mänguplaani, mis tooks sinu ettevõtte ja sinu töötajad taas platsile. Võitma.
Minu jaoks on endiselt üllatav, kuivõrd suur hulk firmajuhtidest tegeleb arvamisega: Ma arvan, et me peaksime müügile rohkem panustama; mulle tundub, et võib-olla peame kulusid veel kokku võtma; võib juhtuda, et äkki äripartner ei jaksa enam maksta. Eks näis, mis saab, hoiak. Jaanalind, nagu kirjeldas seda tüüpi juhte Äripäeva peadirektor Igor Rõtov.
Teine anakronistlik nähtus tänases majanduskontekstis on nn softid eesmärgid. Meie eesmärk on kasvada suuremaks, olla oma valdkonnas parim teenuse pakkuja, eesmärk on olla parim äripartner. Ja nii edasi. Vabandust, aga aeg on softid jutud tasku panna. Need ei ole eesmärgid, need on ritta lükitud toredad ja armsad sõnad, millel tegelikult puudub sisu. Nii tähenduslikus (kas see tekitab emotsioone?) kui ka konkreetselt mõõdetavas mõttes. See ei ole mänguplaan, millega platsile võitma minna.
Milline võiks siis mänguplaan välja näha? Kahes osas.
Esiteks, plaan raha sissetoovate tegevuste osas. Ehk eesmärk. Tegevused. Mõõtmine. Kindlasti on sul olemas aastaeelarve ja mingi projektsioon selleks aastaks. Ja nüüd… pane see kõrvale. Oluline on, mida sa teed lähema kahe-kolme kuu jooksul. Veebruar-märts-aprill. Kui palju sul on vaja kuus käivet teha, et oleksid platsil. Ja veelgi olulisem – mis on need konkreetsed tegevused, mida sinu inimesed raha sisse toomiseks teevad. Ja mida nad peaksid tegema. Konkreetselt – mitu kõnet, mitu tükki päevas, mitu kohtumist kliendiga, mitu projekti ja mis ajaga jne. Iga tegevuse kohta tasub küsida ja mõelda – kas see toob firmasse raha? Kui vastus on ebalev, siis otsi üles põhjus, miks seda tegevust on vaja teha. Kui head põhjust ei leia, siis…tead isegi.
Oluline on hakata mõõtma just neidsamu konkreetseid tegevusi ning teha seda kindlasti sagedamini kui seda on kvartal või kuu. Kui sa ei tea, mida inimesed firmas teevad ja mis neist tegevustest raha sisse toob, on raske efektiivsemaks muutuda. Mis on tegevused, mida peaksid mõõtma iga päev, iga nädal, iga kuu? Need on ka tegevused, millele peaks selgelt olema suunatud inimeste fookus.
Mänguplaani teine osa on inimesed. Ehk teisisõnu, kuidas tuua kohkunud ning heitunud inimesed tagasi platsile. Ja mitte lihtsalt platsile, vaid ka võitma. Äris, nagu ka spordis, on küsimus domineerimises. Mänge ei võideta mitte ainuüksi selle pärast, et sul on parem äriplaan või paremad oskused. Mänge võidavad need, kes domineerivad, kes oskavad end maksma panna, kes usuvad enda tegemisse ning kes samal ajal oskavad lugeda märke ümbritsevast keskkonnast, konkurentidest ja teha neist järeldusi. Ja kohanduda.
Seega, sinu ülesanne on tuua nii kiiresti kui võimalik oma inimesed tagasi platsile domineerima. Kuidas seda teha? Ainult n.ö innustavast kick-off üritusest ei piisa, ehkki ka see on vajalik. Loomulikult on esimene eeldus eelpool kirjeldatud plaani olemasolu – see loob tunde, et meil on olemas siht, me teame ja usume neid tegevusi, mis töötavad ja mida tehes meil läheb hästi. Ent sellestki jääb väheks.
Tõmba oma firma lahti ja näita inimestele, mis toimub. Näita, kust firma raha teenib, näita, milline on eri tegevuste mõju firmale. Näita mõõtmistulemusi ja tähista väikesi (ja loomulikult suuri) võite. Just konkreetsete tegevuste osa – tunnusta enim kõnesid teinud müügimeest, enim tükke valmis teinud töölist jne. Mõtle läbi, mis on see info, mida inimesel läheb vaja tema töö tegemiseks. Ning siis korruta see kolmega ja lao kõik inimeste ette. Pigem rohkem kui vähem.
Võib-olla isegi olulisim vahend või tegevus inimeste platsile toomiseks on aga follow-up rutiinide sisse viimine. See tähendab regulaarseid ülevaatusi, kui vaja, iga nädal, kui vaja, iga päev. See tähendab koos inimestega üle vaatamist, mis toimus, kes kui palju ja mida tegi. Mida me õppisime ja kui tegevus oli edukas, kas saame seda veel kusagil rakendada? Ning see tähendab iga kord ka küsimuse püstitamist: kas see on see tegevus, millega me oleme platsil tegijad, domineerijad?
Missioon, visioon, väärtused. Soovitan need asendada mantraga – kolme-nelja-viie sõnalise lausega, mis ütleb, mida sinu firma teeb ja miks see on tähtis. See on kõik, mida sa vajad, et inimestes tekitada emotsionaalne seos firmaga. Väärtusi aga sa lood juhina ise, need ei muutu teistuguseks, kui sa need kirja paned. Inimesed vaatavad sind, juhti, sinu käitumist eri olukordades ning väärtused ongi olemas ja kehtivad. Kui sa teed konkreetse plaani, lepid kokku eesmärgi, kaasad teekonnale inimesi ning hoiad samal ajal pidevalt kätt pulsil ja kohandud, siis sa oled juht, kellega tahetakse platsile minna. Võitma.
Artikkel ilmus ka www.juhtimine.ee leheküljel.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Lugu ÄP blogis: Esimese 100-päeva saladused
Minu Äripäeva blogis üllitus üks lugu, mille ka siin teile lugeda toon:
Aja olemasolu ainukene põhjendus on selles, et asjad ei juhtuks ühekorraga. Nii kinnitas Albert Einstein, kelle tuntuim tükk inimkonnale käsitles just aja ja ruumi seoste suhtelisust ehk relatiivsust. Viimaste kuude sündmused on muutnud juhtide suhtumist aega, valusat rahas mõõdetavat kinnitust on saanud väide, et me ei saa aega viites raisata aega, vaid iseennast.
Kindlasti on juhil ja organisatsioonidel olemas 2009. aasta eelarve ning aasta eesmärgid. Ent küsimus on: kui palju neist kavadest ka tegelikult täna tegevustena laual on. Savijalgadele panevad plaani küsimused nagu milline oli ajahetk, millal on plaan tehtud kuni selleni, kas üldse on võimalik tänases olukorras tulevikku mingis mõistlikus horisondis ette prognoosida.
Barack Obamale, nagu tema eelkäijatele USA presidendi ametis, antakse 100 päeva aega oma agenda elluviimisel esimeste tõsiseltvõetavate märkide tekitamiseks. USA ja maailma üks tuntumaid konsultatsioonifirmasid Boston Consulting Group soovitab aga ka ettevõtetele teha oma 100-päeva plaan. Mitte agenda märkide näitamiseks, vaid ellujäämiseks. Ja teha seda just nüüd, ajal, kui iga järgmine prognoos on võrreldav hiromantiaga ning jõulisemalt, kui kunagi varem, kehtib ütlus “cash is king”.
Miks “esimese” 100 päeva plaan? Sest need on esimesed 100 päeva. See, mis toimus varem, ei kordu enam. Need reeglid, mis kehtisid aastal 2007-2008, ei kehti enam. Need ärisuhted, mis olid aasta tagasi, on täna hoopis teise varjundiga. Parimast äripartnerist võib halvemal juhul saada suurim võlglane (uuringute järgi on äride suurimad võlglased just “vanad-head” äripartnerid, keda usaldatakse rohkem).
Olen ka üsna veendunud, et paljud asjad, mida juht lähema 100 päeva jooksul „avastab“, on midagi, mida ta pole kunagi kohanud. Juhtide ees on igalühel oma Pandora laegas, mis on juba tugevasti irvakil ning millest voolab välja sündmusi ja arenguid, milledest enamike puhul eelistaks juht näha seda, et nad jääksid välja tulemata ja saladuseks. Ent laegas on lahti ja seda kinni enam ei saa panna.
Ärid ja organisatsioonid on tegelikult paljuski 0-punktis, kus tuleb jõuliselt ümber hinnata oma senised eesmärgid, tegevused, tulemused. Me ei ole sellises olukorras enne olnud, ükski kriis ei kordu samalaadselt. Seega oleme kõik praeguse kriisi ees kollanokad, mõnedel on lihtsalt tänu varasemate kriiside üleelamisele otsuseid tehes n.ö sabajuurikas veidi sügamavalt maas.
Ent miks teha plaani just nüüd? Küsimus tundub uudiseid lugedes isegi veidi kohatu. Millal siis veel? Ees on kaks-kolm talvekuud ning kevad, mil sügisel kogutud ja talvel ära söödud pekikiht on kõhnaks jäänud. Ja veebruar-märts-aprill annavad esimese indikatsiooni, kui sügavalt ja pikaajaliselt on mõõn turult raha ära viinud.
On võimalik, et ajavahemik november kuni jaanuar, mil asjad läksid mitmes majandusharus tõeliselt halvaks, oli inimeste ja juhtide jaoks n.ö reality check´i aeg, mil igaks juhuks pandi tarbimisele ja investeeringutele pidurid peale. Ning et kevadeks on esimene hirm laabunud ja rahakotirauad taas veid enam avatud, mitte endises mahus, aga siiski. Ent on samamoodi võimalik, et see, mida nägime viimastel kuudel, oli ainult eelmäng veel sügavamale kuristikku vajumisele.
Ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks prognooside, olgu need head või halvad, tegijaid, praegu rohkem uskuma kui varem. Usun vaid seda, et tulemas on kuud, millel äritegemise ja ellujäämise seisukohast on võtmetähtsus. Ning see nõuab juhtidelt eraldi tähelepanu.
Miks just 100 päeva? Seepärast, et see on USA presidentidele antud kohanemise- ja tõestamise aeg? Kui kellelegi sobib see põhjenduseks, siis palun. Ent lisaks, see võib olla ka 150 päeva või 90 päeva. Oluline on, et juhtide mõtteviis muutuks aastapõhiselt äritsüklilt oluliselt lühema perioodi poole, mis võimaldaks kiiremini teada saada, mis töötab, mis raha sisse toob ja mis mitte. Sest võrreldes Barack Obama peamise “karistuse”, opositsiooni ja meedia kriitika, on ettevõtete karistaja turg väga konkreetne ja ühese sõnumiga: kui äri ei suuda kohanduda, siis ta lõpetab tegevuse.
Oma 100-päeva plaani tegemisel on veel üks oluline plusspool. See võimaldab teha suuri ja vajalikke muutusi oluliselt kiiremini, kui tavapärased “selle aasta oluline siht on…”. Täna kehtib täie jõuga ütlus: selleks, et asjad saaksid tehtud, on vaja kahte asja – plaani ja liiga vähe aega. Ning tagasi tulle loo alguse kangelase Albert Einsteini juurde, kelle suust pudenenud kulda on hea parafraseerida: võimalus on alati keset raskusi.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Lugu ÄP blogist: Juht kui kurjategija
Minu Äripäeva blogis avaldus lugu, mille ka siin ära toon:
Oled sa seisnud inimeste ees ja punastanud. Mina olen. Keegi on teinud märkuse millegi kohta, mida sa oled just öelnud ja sulle tundub, et tõenäoliselt oled sa kõige rumalam inimene maailmas, kes ei tea tuhkagi, kelle arvamus ei lähe enam kellelegi korda ning kes ei suuda isegi oma ideed teistele arusaadavalt selgitada. Ja siis sa punastad. Kogeled midagi, ise samal ajal mõeldes sellele, mida nad küll sinust arvavad.
Midagi sarnast on praegu juhtunud ja juhtumas ettevõtete juhtidega. Juhtide pilk on pööratud iseendasse – küllap tundun oma meeskonnale kurjategijana, kuna iga kord, kui oma inimeste ette ilmun, teatan uuest koondamisest. Eneseusk on juba saapasäärestki välja kukkumas ning peamine olukord, mis unes silme ette tuleb (nendel kordadel, kui suudad uinuda), on excelis kukkuvate käibegraafikute esitlus ülemusele.
Ja sama toimub ka ettevõtetega. Organisatsioonide pilk on pööratud iseendasse, tegeletakse sedavõrd palju iseenda siseprobleemidega, et on kaotatud side välismaailmaga, võimalustega, mida välismaailm pakub ja mis seal endiselt on olemas. Kulude kokkuhoid on muutunud eesmärgiks omaette, kui sa ei koonda, siis koondatakse sind! Ent plaani, mida pärast kokkuhoidu tekkinud „kehaga“ peale hakata, pole. Ja ei tule. Vähemasti mitte seni, kuni juhid ja organisatsioonid ise kookonist välja ei tule.
Negatiivsetele sisekaemustele lisab hoogu asjaolu, et väljastpoolt lastakse endale ligi ainult sõnumeid, mis kinnistavad sisemist veendumust ja tunnet – eksperdid räägivad ju, et halb ja raske on ning ega paremaks ei lähe. Ja kuni sissepoole vaade prevalveerib, kuni tegeleme oma mahlas marineerimisega, on juhtidel jumala õigus – siis ei saagi paremaks minna.
Ent mismoodi näeks siis välja väljaspoole vaade, mismoodi ennast ja oma meeskonda taas mängu tagasi tuua?
Alustada võib silmade tõstmisest ja vaatamisest, mis tegelikult sinu ümber toimub? Kas absoluutselt kõik kliendid on pannud pidurid peale või on ikkagi veel mõned, kellega saab äri teha? Kuidas neid ära tunda? Mis on see valu just praegusel hetkel, mida sina hetkel oma kundedel saad leevendada või ellimineerida? Mis on see toode, mida inimesed sinult just praegu ootavad? Keskendu välisele.
Kuni sul pole mänguplaani, pole sul ka tegijaid, kes seda realiseeriks. Sest ilma plaanita, ilma lootuseta, kipub inimeste energia ja tähelepanu minema just enda sisse. Ja inimesed hakkavad tegelema üksteisele kirjeldamisega, kui raske hetkel on ning see sööb nii inimese kui organisatsiooni eneseusku nagu Ebola viirus. Need ei ole tegijad, kellega tagasi platsile minna.
Kulude kokkuhoid on hea ja kaheldamatult väga vajalik. Ent sa vajad ka lahendusi, kuidas äri edasi teha. Ja sa vajad inimesi, kes neid lahendusi ka ellu viivad. Lahendusi leiavad ja neid realiseerivad aga ainult inimesed ja organisatsioonid, kes käivad silmad lahti ja keskenduvad välistele võimalustele. Silmad maas punastamisest ja kogelemisest pole abi.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
