“Unusta ära. Ma pole visuaalne inimene”
„Iga kord, kui räägin inimestele, kuidas lahendada äris ette tulevaid probleeme piltide abil, kohtan kolme tüüpi reaktsioone. Nad ütlevad: „Lahe! Näita, kuidas see käib?“ või „Kõlab huvitavalt… kas see tegelikult ka töötab?“ või „Unusta ära. Ma pole visuaalne inimene.““
Nii kirjeldab oma kogemusi Dan Roam, 2008-2009. aasta ühe enimmüüdud äriraamatu „The Back of The Napkin“ (eesti keeles „Salvrätiku tagakülg“) autor. Nagu ilmselt juba aimad, räägib raamat sellest, kuidas probleeme esitleda ja ideid müüa joonistuste abiga. Tõeliselt hea raamat, töövahendina juhtidele minu arvates üks kasulikumaid. (Muuseas, kui sa ei jaksa artiklit lugeda, soovitan külastada raamatu kodulehekülge ja saad sealt kiirelt üht-teist kasulikku kaasa.)
Niisiis. Roam jagab inimesed kolmeks – „musta pliiatsi“, „kollase pliiatsi“ ja „punase pliiatsi“ inimesteks. Esimesse gruppi kuuluvad „Anna mulle pliiats“ tüüpi inimesed. Neil puudub aukartus valge paberi ees ning nad ei muretse oma joonistamisoskuste pärast. Seda hoolimata sellest, kui algelised nende joonistused võivad paista. Roami hinnangul on selliseid inimesi umbes veerand.
Teises grupis on „Ma ei oska joonistada, aga…“ tüüpi inimesed. Nad on reeglina väga head teiste joonistuste jälgijad ning näevad lennult ära skeemi-joonistuse pointi. Nad teevad häid märkused, lisavad vahvaid nüansse. Ning kui ettevaatlikult suunates neid tahvli juurde meelitada, siis nad alustavad sõnadega „Ma ei oska joonistada, aga…“ Ja siis joonistavad. Nad on pigem verbaalsed, nende joonistused sisaldavad rohkem sildikesi ja teksti. „Kollaseid pliiatseid“ on hinnanguliselt umbes pooled.
Ning kolmandas grupis on „Ma ei ole visuaalne inimene“ tüüpi inimesed. Umbes veerand inimestest. Nad on vaiksed, kui keegi joonistab. Nendelt välja kistud kommentaarid on lühidad, napid. Alguses… Ja siis, kui paberid on täis joonistatud, tõmbavad nad õhus sisse, haaravad nad pliiatsi enda kätte ja joonistavad kõik ringi.
Ja veel, sellel, millisesse gruppi keegi kuulub, ei ole seost vanuse, ametikoha, soo või tiitliga.
Aga konkreetsemalt, mida siis Roam soovitab? Ta pakub lisaks visuaalse mõtlemise teooriale (kuidas inimesed pilte näevad ja kuidas seda ära kasutada) välja mõned lihtsad mudelid, kuidas pildiga mõtet edasi anda.
Esiteks, mida sa pildil tahad näidata ja kuidas seda siis kujutada? Kõik vajalik on taandatav kuuele küsimusele ja sellele vastavale kujundile: kes ja mis – portree, kui palju – graafik, kus – kaart, millal – ajajoon, kuidas – skeem, miks – mitmemõõtmeline graafik.
Teise olulise abimehena piltide tegemisel toob Roam viis sõnapaari, mis aitavad selgeks mõelda ja joonistada oma mõtet-ideed nii, et see inimestele kohale jõuaks. Sõnapaarid on: lihtne-detailne, kvaliteet-kvantiteet, visioon-täide viimine, individuaalne-võrdlus teistega, muutus-nagu asi on.
Seega, soovides hakata probleemi visuaalselt kujutama, on hea alustada esimeste küsimustega: mis on peamine, mida tahame pildiga näidata (kes, kui palju, kus, millal, kuidas või miks?). Sellest tulenevalt saame valida ka pildi põhja – kas see on portree, graafik, ajajoon jne. Ning siis vastus ka sellele, millise sõnapaari sõna kõige paremini iseloomustaks edastatavat mõtet.
Muuseas, Roam väidab, et käsitsi joonistatud piltidel on mitu eelist arvutiga tehtute ees. Inimestele meeldib näha teiste inimeste pilte. Käsitsi tehtud pilte on lihtne teha ja lihtne muuta. Ning arvutiga on liiga lihtne joonistada vale asi, vale kujund, mis soovitavat mõtet moonutab.
Ja siia lõppu ka antud kirjatüki puhul igati relevantne küsimus – miks ma seda artiklit ei joonistanud? Jättes kõrvale tehnilised „vabandused“ – küllap kuulun siis „kollaste pliiatsite“ sekka. Igal-juhul, Roami raamat inspireerib ja meelitab katsetama.
Millist värvi pliiats sina oled?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kuidas Wild Bill Hickok sinu probleemi lahendab
Kõrts nr 10 jätab üsna ilmetu ja armetu mulje. Samas on see Deadwoodis, USAs Lõuna-Dakota osariigi ebaisikupärases linnakeses ka praktiliselt ainuke vaatamisväärsus. See, ja üks torsoga hauakivi kohalikul surnuaial, kohe kellegi Potato Creek Joe hauakivi kõrval. Need kaks asja on ühed peamised, mis linnakesse pärast kullapalaviku lõppu on turiste toonud.
Sest kõrts nr 10s leidis oma „hõbekuuli“ Wild Bill Hickok, üks Metsiku Lääne tuntumaid ja kirevamaid tegelasi. Snaiper, püstolikangelane, mängur, seadusesilm. Ta maeti kohalikule kalmistule, mida turistid (sh mina mõned aastad tagasi) vaatamas käivad.
Oluliselt põnevam seal nähtust on aga legend, mis käib tema surmaga kaasas. Nimelt olevat ta surmaõhtul rikkunud ühte oma raudsetest põhimõtetest – ära kunagi istu seljaga ukse poole. Nii olevatki sisse marssinud endine piisonikütt John „Murdunud Nina Jack“ MaCall ja kõmmutanud talle kuuli kuklasse.
Oletame nüüd, et Hickok oleks mingil imepärasel moel veel elus ja sa saaksid temalt nõu küsida (kelle kohta käiks veel paremini väljend “elu näinud”? 
). Sul on probleem – oma meeskonna või oma äri või oma bossiga. Millist nõu Hickok annaks, eelneva loo valguses? Loomulikult – „Ära istu seljaga ukse poole!“ Ehk: tee nii, et saaksid alati vaadata oma vaenlasele, probleemile, hirmule näkku! Kas pole väärtuslik nõuanne?
Coaching´us kasutatakse sageli võtet, „räägi, mis oleks kui …“ Kõik sellele järgnev on tegelikult hüpoteetiline, fantaasia, ettekujutus. Ja mingil teadvuse tasemel me teame seda. Ent teisalt on see üks lihtsamaid viise probleemidele lahenduse leidmiseks. Sest millegipärast on meie teadvusel reaalsuse ja fantaasia piiride vahel vahe tegemine üsna keerukas. Miks muidu läheb meil vahest filmide ajal silmanurk märjaks, ehkki ratsionaalselt võttes me ju teame, et „see on vaid film“?
Seega, kui lahendame probleemi oma ettekujutuses, kipub ka päriselus lahendus kergemini tulema.
Ja üks võimalik viis probleemi lahendamiseks oma ettekujutuses ongi eelpool kirjeldatud virtuaalne „nõu küsimine“ – kuulsustelt, lähedastelt, inimestelt, kellest lugu pead.
Mida ütleks Lennart Meri sinu probleemi kohta? Äkki: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“. Või siis Napoleon? „Kes kardab vallutatud saada, on juba alistatud.“ Või äkki Einstein? „Ühtegi probleemi ei saa lahendada sellel tasemel, millisel ta tekkis.“
Või siis mida ütleks sinu sõber, isa, ema? Või veelgi enam: kujuta ette, et oled 100 aastane. Millist nõu sa enda praegusele, oluliselt nooremale ja kogenematule kehastusele annad?
Loomulikult oled tegelikult see sina ise, kes endale nõu annab. Läbi suurkujude, lähedaste, oma tulevikukehastuse suude. Ent kes siis veel peaks sind paremini tundma, kui mitte sina ise ja inimesed, keda sa oluliseks pead.
Kes on sinu parimad nõuandjad? Mis nõu nad sulle annavad?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
„Peame teadma, miks see juhtus!“
„Miks see juhtus?“ Koosolekuruumis võtab maad vaikus. Ühel inimesel kukub kogemata maha pastakas. Hääl kõlab, nagu oleks maha kukkunud vähemalt 10 tonnine raudbetoonkamakas. Ja siis … vaikus. „Miks see juhtus?“ küsib ülemus veelkord nõudlikult. „Me tahame ju, et see ei korduks, seepärast peame teadma, miks see juhtus.“ lisab ta.
Tasapisi inimeste suud avanevad ning koosoleku lõpuks ollakse jõutud sinna, kuhu alati. Süüdlane on leitud, verbaalselt kõigi ees risti löödud. Ja probleem on endiselt lahendamata …
Eelnev on fiktsioon, ent olen päris veendunud, et samal moel või väikeste nüanssidega toimunud koosolekul-kohtumisel on meil kõigil olnud „õnn“ viibida. Kuidas aga siis jõuda olukorrani, kus probleem saaks lahenduse ning ka inimesed oleks jätkuvalt motiveeritud leidma ning katsetama ise lahendusi.
- Alusta mistahes probleemiga tegelemisel küsimustest: kuidas me tahame, et asjad on? Milline on olukord siis, kui asjad on korras?
- Tee kolleegidega kiire analüüs hetkeseisust (NB! Mitte minevikust!): asjade seis on praegu selline – mis on katki? Mis vajaks parandamist?
- Leia võimalikud lahendused: mida peaksime tegema, et jõuda olukorrani, mida punkti 1. juures kirjeldasime? Ja mida peaksime tegema, et probleemi tekkimise tõenäosus oleks edaspidi võimalikult väike, kas saame luua mingi garantiisüsteemi – kui juhtub nii, siis teeme nii jne.
- Kokkulepe ehk mida siis päriselt teeme: tegevused, kes teeb, mis ajaks jne.
Sarnane vestluse struktuur kehtib edukalt mistahes probleemi-vajaduse puhul – olgu selleks hiigelkontserni äriplaan, asutuse eelarve või perele diivani soetamine. Ja see kehtib ka kuitahes pika või lühikese vestluse korral. Loomulikult peab üks pooltest olema vestluse vedaja, tööteemadest rääkides eeldatavalt juht.
Kuidas selline vestluse struktuur on tulemuslikum, kui tavapärane alustamine „miks“ ja „kes tegi“ küsimustega? Sa saad seda, mida tahad. Kui eesmärgiks on sõnastatud lahendus („kuidas me tahame, et asjad on?“), siis lähtuvad ka tegevused-võimalused juba alateadlikult sellest, kas nad aitavad lahenduse poole liikuda. Kui ei, siis pole mõtet nendega tegeleda. Kui me hakkame aga probleemi lahendama küsimusega – „miks juhtus?“, siis jõuame reeglina varem või hiljem teemani – „kes tegi?“. See on aga sootuks teine teema.
Esmapilgul tundub tegelikult „miks?“ küsimine ju kõik loogiline – jama on juhtunud, seega tuleb sellest õppimiseks uurida kohe välja, miks see juhtus ja siis teha järeldused ning vastavad muutused. Loogiline ja ratsionaalne? Absoluutselt. Paraku pole aga inimene, tema käitumine ja otsused ratsionaalsed (ehkki loomulikult meeldib meile mõelda vastupidisest).
Ja esimene reaktsioon „miks?“ küsimuse peale on kaitse – mind rünnatakse, otsitakse süüdlast, nõutakse aru. Kaitse tähendab aga ka seda, et ma ei aita leida lahendust, ma ei võta ka päriselt vastutust ning ma loobun tulevikus katsetest algatada, proovida, leida uusi lahendusi. „Ütle, mida ma pean tegema,“ on siis edaspidi minu ainukene sõnum juhile. Ning juht leiab ennast varsti kurtvat kolleegile või oma ülemusele – nad ei võta vastutust.
Vastutamine tähendab juhi puhul probleemile lahenduse, mitte süüdlase, leidmist.
Kuidas aga saab inimene talitseda süüdlast otsivat juhti, kuidas juhtida teda otsima lahendusi, mitte süüdlasi? See tähendab eelkõige juhile ülekantud mõttes peegli näitamist – „kui me otsime süüdlasi, siis me ei jõua lahenduseni“. Kuidas seda teha? Oleneb juhist, inimesest, olukorrast. Anna nõu, kuidas sina seda teeksid?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Lahenduse võti asub teises inimeses
Kirjutasin portaali www.juhtimine.ee artikli vastuseks küsimusele: mis on coaching? Siin ta on:
Kohtusin mõned kuud tagasi ühe Eesti suure ettevõtte tippjuhiga. Tal on hea haridus, aastatepikkune tippjuhi kogemus, töötanud nii Eestis kui välismaal, korralikes ja suurtes firmades. Kui peaks keegi kuskil koostama nimekirja Eesti juhtide eliidist, siis kindlasti oleks ta seal sees.
Rääkisime, õigemini rääkis peamiselt tema, mina küsisin. Juttu oli tema ja ta ettevõtte tööst, tema meeskonnast, masust ja selle mõjust nii ettevõttele kui inimestele. Umbes tunnine vestlus keerles, läbi erinevate küsimuste ja teemade tegelikult ühe ümber – mis on tema kui juhi jaoks need kõige olulisemad tegevused ja eesmärgid, millele ta lähematel kuudel keskendub? Ehkki ootused kohtumisele olid algselt mõlemalt poolt teised – minu soov oli huvitava inimesega lähemalt tuttavaks saada ja temal teada saada, mida mina teen – siis jõudsime kohtumise lõpus kohta, kus ta pani endale kirjale kolm olulisemat tegevus-eesmärki lähemaks aastaks.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
