Kui paljud meist vahetaks tööandjat esimesel võimalusel?
Pole ju mingi saladus, et töötajate lojaalsus majanduskriisiga kasvab. Seda näitavad mitmesugused uuringud, tehtud nii Eestis kui kaugemalgi. Reaalseks muutunud võimalik väljavaade kaotada töö muudab töötaja hoiakuid ja suhtumist tööandjasse, see on selge. Millegipärast kutsutakse mõnedes uuringutes lojaalsuse kasvu pühendumuse kasvuks, ehkki minu jaoks on veidi ebaselge, kuidas saab pühendumust, mis on seotud eneseteostuse, oma „õige asja” tegemisega, kasvatada hirmuga. „Kui sa rohkem ei pühendu, siis peame su lahti laskma.” Ja inimene on rohkem pühendunud? Ei tea.
Ent olulisem ja väga palju maisem sellest mõistetemängust on see, mis saab siis, kui kriis on läbi. Kui suurel hulgal töötajatel on taas võimalus olla tööandjaga partner, rääkida laua taga selge ja kõlava häälega ning kui ei pea kartma noahoopi ribide vahele. Ülekantud mõttes muidugi.
Täna on organisatsioonides läbi viidud tugev tsentraliseerimine, tehtud ja ilmselt ka mõnel pool ka veelkordselt ees ootamas kulukärped jne. See on tähendanud tugevat otsest (rahalist) ja kaudset (motivatsioonis) mõju inimeste võimalusele areneda, kasvada. Tean Eestis vaid paari-kolme suurettevõtet, kes kärpetuhinas ei läinud esimesena inimeste arendamise kulude kallale ja kellel oli ja on läbi kriisi ühe prioriteedina laual inimeste arendamise jätkamine.
Milline on olnud kriisiga kaasnenud kärbete ja tsentraliseerimise mõju inimesele, tema pühendumusele? Jah, uuringute järgi lojaalsus kasvab. Ent kui tekib taas võimalus lahkuda organisatsioonist, kus sa tunned, et seal pole kasvamiseks piisavalt huumust, kus inimestest hoolimise asemel on inimesed taandatud tagasi eelmise sajandi alguse Fordi autotehase mutrikeste tasemele? Paljud meist lahkuks? Paljud meist on juba pannud või panemas „igaks juhuks” kuhugi tööportaali üles cv-d, kiikamas lehtedes ilmuvate töökuulutuste poole või uurimas sõbra käest, et „kuidas teil seal ka on?”? Ei tea, kahjuks pole sellist uuringut Eesti kohta kohanud. Kuid julgen arvata, et tegu pole mõne protsendiga, vaid pigem kümnete protsentidega töötajaskonnast.
Inimesed valivad oma töökohta üha enam selle järgi, kus nad saavad areneda. Kusjuures kummalisel kombel on just kriis olnud selles tugev mõjutaja. Selle aasta kevadel tegi rahvusvaheline audiitor- ja konsultatsioonifirma KPMG uuringu ülikooli lõpetajate seas – millised on olulised kriteeriumid töökohta otsides. Selgus kaks olulist muutust võrreldes varasemaga. Nimelt olid noored majanduskriisi ajal hakanud vaatama oma karjääri oluliselt pikemas ajahorisondis (vastandina siis lühiajalisele ja kiire kasu peale üles ehitatud karjäärile). Ja teiseks – kaks kõige olulisemat kriteeriumi olid arenguvõimalus ja koolitusvõimalus. Need osutusid olulisemaks kui töökoha stabiilsus ja sissetuleku suurus. Seega, „palju pappi ja kohe” on kriisi ajal asendunud isiklikule arengule suunatud võimaluste otsimisega.
Võib ju ennast lohutada, et kriis pole veel läbi. Veel on aega. Võib-olla. Ent hetkel Eesti suurim töökuulutuste portaal CV Keskus teatas oktoobris tööpakkumuste arvu kasvust, mitmed ettevõtjad räägivad kui mitte veel kasvust, siis languse peatumisest ning isegi ametliku, minevikku peegeldava statistika järgi on vähemasti languse tempo stabiliseerunud. Rääkimata majanduse olulisimast, emotsionaalsest mootorist – ettevõtjad on oluliselt optimistlikumad tuleviku suhtes, kui nad olid seda veel mõned kuud tagasi.
Seega, tõus tuleb. Ja nagu langus tuli järsem, kui me oskasime oodata, võib selline tulla ka tõus. Milline ja millal ta tuleb, ei tea täna keegi. Ent millalgi ta tuleb ning siis võib-olla juba hilja hakata vastama küsimusele – mida peaks tegema, et inimesed paremate aegade saabudes ei lahkuks? Sest siis on esimesed juba lahkunud. Ja esimesteks lahkujateks kipuvad olema ikka parimad.
Niisiis, kas sinu cv on valmis ja ootab ärasaatmiseks vaid nupule vajutust? Mida saaks sinu tööandja teha, et sa nupule ei vajutaks?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Lugu ÄP blogist: Juht kui kurjategija
Minu Äripäeva blogis avaldus lugu, mille ka siin ära toon:
Oled sa seisnud inimeste ees ja punastanud. Mina olen. Keegi on teinud märkuse millegi kohta, mida sa oled just öelnud ja sulle tundub, et tõenäoliselt oled sa kõige rumalam inimene maailmas, kes ei tea tuhkagi, kelle arvamus ei lähe enam kellelegi korda ning kes ei suuda isegi oma ideed teistele arusaadavalt selgitada. Ja siis sa punastad. Kogeled midagi, ise samal ajal mõeldes sellele, mida nad küll sinust arvavad.
Midagi sarnast on praegu juhtunud ja juhtumas ettevõtete juhtidega. Juhtide pilk on pööratud iseendasse – küllap tundun oma meeskonnale kurjategijana, kuna iga kord, kui oma inimeste ette ilmun, teatan uuest koondamisest. Eneseusk on juba saapasäärestki välja kukkumas ning peamine olukord, mis unes silme ette tuleb (nendel kordadel, kui suudad uinuda), on excelis kukkuvate käibegraafikute esitlus ülemusele.
Ja sama toimub ka ettevõtetega. Organisatsioonide pilk on pööratud iseendasse, tegeletakse sedavõrd palju iseenda siseprobleemidega, et on kaotatud side välismaailmaga, võimalustega, mida välismaailm pakub ja mis seal endiselt on olemas. Kulude kokkuhoid on muutunud eesmärgiks omaette, kui sa ei koonda, siis koondatakse sind! Ent plaani, mida pärast kokkuhoidu tekkinud „kehaga“ peale hakata, pole. Ja ei tule. Vähemasti mitte seni, kuni juhid ja organisatsioonid ise kookonist välja ei tule.
Negatiivsetele sisekaemustele lisab hoogu asjaolu, et väljastpoolt lastakse endale ligi ainult sõnumeid, mis kinnistavad sisemist veendumust ja tunnet – eksperdid räägivad ju, et halb ja raske on ning ega paremaks ei lähe. Ja kuni sissepoole vaade prevalveerib, kuni tegeleme oma mahlas marineerimisega, on juhtidel jumala õigus – siis ei saagi paremaks minna.
Ent mismoodi näeks siis välja väljaspoole vaade, mismoodi ennast ja oma meeskonda taas mängu tagasi tuua?
Alustada võib silmade tõstmisest ja vaatamisest, mis tegelikult sinu ümber toimub? Kas absoluutselt kõik kliendid on pannud pidurid peale või on ikkagi veel mõned, kellega saab äri teha? Kuidas neid ära tunda? Mis on see valu just praegusel hetkel, mida sina hetkel oma kundedel saad leevendada või ellimineerida? Mis on see toode, mida inimesed sinult just praegu ootavad? Keskendu välisele.
Kuni sul pole mänguplaani, pole sul ka tegijaid, kes seda realiseeriks. Sest ilma plaanita, ilma lootuseta, kipub inimeste energia ja tähelepanu minema just enda sisse. Ja inimesed hakkavad tegelema üksteisele kirjeldamisega, kui raske hetkel on ning see sööb nii inimese kui organisatsiooni eneseusku nagu Ebola viirus. Need ei ole tegijad, kellega tagasi platsile minna.
Kulude kokkuhoid on hea ja kaheldamatult väga vajalik. Ent sa vajad ka lahendusi, kuidas äri edasi teha. Ja sa vajad inimesi, kes neid lahendusi ka ellu viivad. Lahendusi leiavad ja neid realiseerivad aga ainult inimesed ja organisatsioonid, kes käivad silmad lahti ja keskenduvad välistele võimalustele. Silmad maas punastamisest ja kogelemisest pole abi.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kulda Guy Kawasaki suust
Siin blogis on postitustes ja kommentaarides mitmel korral viidatud Guy Kawasaki nimelisele mehele. Olen ka tema fänn, ta on sedavõrd terava sisuga tegelane, “no BS” jutuga mees. Siin siis tema mõtted, mida peaks väikeettevõtte juht praegusel ajal firmas ütlema:
Today, I am providing a list of what you should say to your employees as a small business owner and entrepreneur. These statements indicate that you are clueful and on top of things.
- “I’m assuming we’ll never raise another nickel.” The truth is that unless your company is generating kick-ass revenues, venture capitalists are going to squeeze: on the one hand, they don’t want their investments diluted with outside investors, but they don’t want to give you more capital from their funds. Welcome to tech entrepreneurship.
- “The marketing budget is now $0, and we will figure out a way to get to market.” Maybe you have more than $0, but if you adopt a much better mindset. How can you use free resources, social media (Facebook, Twitter, Friendfeed, etc) to market your product on a shoestring budget?
- “Engineering needs to make something so compelling that a $0 marketing budget isn’t a problem.” The pressure isn’t only on marketing—engineering needs to create something so great that the marketing doesn’t matter.
- “Cash flow, not profitability, is the top priority.” I’m not suggesting that hold a fire sale and dump assets for cash, but paper profitability doesn’t pay the bills. Cash is king, queen, and jack these days.
- “Do not use the word ‘partnership’ anymore; only ‘sales’ counts.” Unless the partnership forces you to recalculate your Excel spreadsheet, it’s bull shiitake. The only partnership that you should care about either increases sales or reduces unavoidable costs.
- “Our dental plan is now ‘floss.’” “Our medical plan is now ‘eat fresh fruits.’” “Our health plan is now ‘walk up the stairs.’” “Our cafeteria is Quiznos.” The days of motivating employees with free food, free dry cleaning, and free massages are over. They were nice perks while they lasted, but now survival is the goal.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Paradigma on muutunud – hoiame kokku
Kaks esmapilgul seosetut uudisekatket viimaste päevade uudistevoogudest. Jõulumüük kaubanduses tuleb sel aastal tõenäoliselt 10-20% väiksem, kinnitavad Viru Keskuse ja Ülemiste keskuse juhid. Samas kogus telesaade Jõulutunnel sel aastal heategevuseks rekordilised 3.5 miljonit krooni.
Võib-olla on seos meelevaldne, sest inimene näeb ikka seda, mida näha tahab. Ent ehk võib siis öelda, et mina tahan näha siin märki paradigma, meie mõttemaailma muutumisest. Säästmine ja tarbimise mõistlikumaks muutumine ühelt poolt ning kaasinimeste suurem toetamine teiselt poolt.
Mitmed inimesed on juba väga tabavalt ja täpselt öelnud, et meie uue aasta sõnapaar võiks olla “kokkuhoid”. Seda siis nii rahalises, tarbimise mõttes kui ka inimeste vahelistes suhetes. Ning vaadates kahte eespool kirjeldet uudistekildu ruttan teavitama – tundub, et oleme astunud suure sammu kokku hoiu poole.
Hirmus hea oleks ka, kui see kokku hoid aitaks meid viia mõne olulisema rahvusliku kokkuleppeni – näiteks hariduse- ja haldusreformi teemadel.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Muinasjutt avaliku sektori kokkuhoiust. Laristamine jätkub
Kui mitu miljardit on avalik sektor juba kokku hoidnud ja kui palju veel hoiab, pole tänasel päeval vist selge ei Ivari Padaril ega Andrus Ansipil. Küll aga räägivad mõlemad, et riik on kõvasti kokku hakanud hoidma. Vabandust, aga see on jama. Laristamine jätkub sama hooga, kui uskuda riigihangete registri andmeid.
Allikas: Riigihangete andmebaas
Tegin väikese külaskäigu Riigihangete registri andmebaasi ning kiikasin huvi pärast, kas siis riigiasutused on hakanud vähem kulutama, ehk vähem hankeid tegema. Kasvõi selle sügisel, sest juba suve lõpuks ei olnud ilmselt ka Padarile ja Ansipile jäänud enam saladuseks see, mida ülejäänud inimesed juba teadsid – majandus on kaldunud tugevale jahtumise kursile. Ja oli ka selge, et tuleb hakata järsult kulusid koomale tõmbama.
Niisiis võtsin ette selle aasta sügiskuude jooksul avaldatud riigihangete arvu. Ning võrdlesin seda eelmise aasta sama aja numbritega. Mäletate, eelmine aasta oli veel erakordselt hea aasta, edukaim nii mitmetele firmadele kui ka riigile – riigieelarve ülejääk oli 6,5 miljardit krooni. Seega head ajad vs halvad ajad. Ja tulemus – riigisektor paneb täie hooga edasi! Ning summerituna on hangete arv isegi suurem kui eelmisel aastal! Tempo raugemist pole kusagilt paista, vastupidi – eelmisel aasta avaldati detsembri esimese 10 päevaga 168 hanke kuulutust, sel aastal aga juba 225 kuulutust.
Mina ei tea, kuskohast see kokkuhoid peaks tulema. Aga mul on küll selline kahtlus, et mitmed kontoritarbeid ja muudki tarvilikku kraami müüvad firmad võivad ka sel aastal loota riigiasutuste aastalõpu tellimustele. Võib-olla isegi on lootus suurem kui kunagi varem. Sest kartus, et järgmisel aastal enam niipalju raha kulutamiseks ei anta, on väga põhjendatud. Küllap aga on praegu toimuv laristamine osa Padari-Ansipi plaanist, kuidas riik saab ettevõtjaid aidata 
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Juhi palk avalikult külma käes
Meenub üks värvikas oleng aastate tagant, kus toonased Ühispanga ja Tallinki juhid korraldasid Äripäeva inimestele Tallinki laevadel korraliku, kuidas öeldagi, ürituse. Üritus toimus justnimelt laevadel, täpsemalt kahel laeval – kui ühel laeval õhtuprogrammi parem osa läbi sai, siis hoiti teisel laeval niikaua programmi algust, et peremehed koos külalistega esiritta saaksid istuda. Puudust ei tuntud millestki.
See juhtum meenub mulle üsna sageli, kui loen ajalehest artikleid majanduslangusest ja kokkuhoiust. Ning pea iga kord tekib pähe küsimus – kokkuhoid, arusaadav, koondamised, investeeringute edasilükkamine, pisikulude ülevaatus. Küll aga ei ole ma juhtunud lugema sellest, kas ja kuidas tippjuhid kokku hoiavad. Kas nad vähendavad ka enda hüvesid või äkki suisa külmutavad ka enda palga? Et juhi palga määrab omanik, siis ehk vähemasti teevad ettepaneku enda palga külmutamiseks?
Väidetavalt maailma kõige kallim auto 1930 aasta Bugatti Type 41 Royale.
Tegemist on kõige lihtsama juhtimisvõttega – enda isikliku eeskujuga. On naeruväärne rääkida tõsiselt vajadusest kulusid kokku hoida, kui tippjuht jätkab ülikalli autoga piiramatu kütuselimiidiga kallitesse restoranidesse lõunale sõitmist ning soetab tagatipuks uusima mobiili ning arvutmudeli. Ma ei tea, pole sellist juhti veel kohanud, aga kipun arvama, et ega see väga haruldus Eestis ka pole.
Ise isiklikku eeskuju näidates, avalikult endale seotud piirangutest teada andmise mõju on lihtne – me oleme koos selles jamas. Ja me läheme koos sellest jamast läbi. Muidugi ei peaks juht oma palka n.ö sotsiaalsele survele järele andes võrdsustama liinitöölise omaga. Kuid avalikult välja öeldud piirang iseendale on parim eeskuju, mida juht kulude kokkuhoiu perioodil saab näidata.
Seega. Juht:
kas sinu kütuselimiit väheneb?
kas sinu mobiililimiit väheneb?
kas vahetad liisinguauto odavama vastu?
kas loobud ametiautost?
kas jätad uue kalli arvuti ostmata?
kas külmutad või palud külmutada oma palga?
kas …
Sõnaga – tee midagi, millest paistab, et sulle läheb ettevõte ja inimesed korda ning oled valmis oma isikliku tüki sisse panema. Ja ütle seda avalikult.
Siin on ka üks lisanüanss. Nimelt arvavad firmade juhid, kummalisel kombel ka mitmed börsifirmade juhid, et nende palk ja hüved peaks olema saladus. Arvan, et praegune keeruline olukord on parim aeg selle arvamuse muutmiseks. Ja kui sa ei taha oma palka öelda, ütle siis osakaal, mille sa külmutad. Sõnaga, tee midagi. Sest sa saad sellest jamast välja ainult nendesamade inimestega, kellele sa eeskujuks oled.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Pidu läbi. Õigemini, pidu ei tulegi.
Pidu läbi. Õigemini, pidu ei tulegi. Pean silmas firmade nn traditsioonilist aastalõpu-jõulupidu. Nii on otsustanud päris mitmed ettevõtted, täpsemalt – nii on otsustanud ettevõtete juhid. Viimase näite leidsin Ekspressist, kus Äripäeva juht Igor Rõtov ütleb: “Leiame, et praegu, mil majanduses on keerulised ajad ja me oleme palju inimesi koondanud, oleks pidu võlts ja kohatu.”
Väljavõte Ekspressi veebist.
Olen Igori juhitud meeskonnas töötanud 13 aastat ja pean temast kui juhist kõvasti lugu. Ta on mees, kellel on nägemust ja oskust seda nägemust ka ettevõttes läbi inimeste ellu viia. Äripäev on Baltimaade edukaim meediafirma, mõõtes edukust nii rahas kui tegevusmarginaalis. Ning kahtlemata julgeb Igor teha ka otsuseid, ka neid, mis ei pane inimesi just käsi plaksutama (kui pehmelt väljenduda). Nüüd siis otsus: pidu jääb ära. Arvan, et esimest korda Äripäeva ajaloos.
Üritades aimata, mis on sellise otsuse taga, tekkisid mul järgmised mõtted. Inimeste palgad on tõenäoliselt külmutatud, võib-olla ka mõnedel “poolte kokkuleppel” vähendatud. Suur hulk inimesi on koondatud, arusaadavalt pole õhkkond ja jututeemad firmas just, kuidas öeldagi, pungil lilledest ja liblikatest. Omajagu vinti keerab kindlasti peale kulude kokkuhoid igal eelarve real. Tõenäoliselt on õhus ka nördimust, ilmselt ka ärevust, ebaselgust tuleviku osas jne.
Seega, 400 000 kroonise peo korraldamine tundub esimese hooga tõesti nagu pidu katku ajal. Minu palk on külmutatud, firma aga prassib! Jagage see raha parem palkadeks laiali, mõtleks ehk nii mõnigi. Niisiis, kuidas oleks lihtsaim viis lahendada probleem nii, et ei peaks hakkama tegelema uuesti üles ärritatud inimestega? Rääkimata sellest, et peo korraldamine tähendab ka ajakulu ning ka kulude kokkuhoiu ajastul säästa ühe hoobiga veel 400 000 krooni on ju pagana mõistlik. Niisiis, jätame peo ära. See on Äripäeva juhtidelt ja Igorilt “jalad maas otsus”, nii enda (vähem potentsiaalset jamamist inimestega) kui firma (400 000 kroonine kokkuhoid) huvidest lähtudes ainuõige otsus.
Ent ma pole sugugi nii kindel, kas see otsus on ka parim firma inimestest lähtuvalt. See kõlab võib-olla üliidealistlikult, aga mulle tundub et rasketel aegadel peaks lausa tikutulega otsima võimalusi, kohti, kus inimesed saaksid koos olla, üksteist toetada ning mis veelgi olulisem, tegeleda sellega, kuidas ja kuhu edasi läheme. Sest üks hea asi on majanduslanguses ka – see liidab inimesi. Ning nüüd on küsimus, kelle ja mille vastu või poolt ta liidab ja mis sellega peale hakatakse. Kas see liitumine toimub juhtide, firma, omanike vastu (koondamise ja kulude kokkuhoiu puhul on see risk arusaadavalt keskmisest kõrgem) või majanduslanguse vastu (võtame midagi ette, koos). Ja on juhi otsus ja vastutus, kuidas ta sellega tegeleb.
Arusaadavalt ei ole mõnus pärast koondamisi ja muid inimeste jaoks ebameeldivaid protseduure tulla rahva ette. Ent see on ka koht, kus saab inimestele süstida selgust, turvatunnet. Öelda näiteks midagi seesugust: “olukord on niru ja me ei tea, kui niruks ta võib veel minna. Aga me oleme teinud oma parima ja teeme seda jätkuvalt, meil on olemas plaan, kuidas me sellest jamast läbi läheme. vms.” Inimesed vajavad usku ja kindlust. Ja seda ei saa keegi teine peale juhi inimestesse sisendada.
Nüüd küsimus, kas see koht peaks olema firma aastalõpupidu? Aga miks mitte, võib vastu küsida? Firma pidude eesmärke on ainult üks – näidata inimestele, et firma hoolib neist. Kui pidu ära jääb, siis sõnum töötajatele, võib-olla ka teadvustamata kujul, võib vabalt olla vastupidine. Ent nagu öeldud, keerulistel aegadel on firma poolse hoole üles näitamine veel kordades olulisem, kui nn headel aegadel.
Aga kulutada sadu tuhandeid kroone selle peale, et saaks umbes poole tunni jooksul inimestesse usku süstida, oma lugu ära rääkida? Kulukas tõesti. Kui aga probleem on ikkagi rahas, siis äkki on võimalik seda summat kuidagi vähendada, äkki annab teha, vastavalt ajastu hõngule, ka peo säästlikuma? Elav ansambel, lookas lauad, firma kulul voolav alkohol… Äkki olekski praeguse peo nimi hoopis mitte “PIDU”, vaid mõnitund koos olemist väikse veini, tikuvõileivaga. Tõsisemad peoloomad saavad ju jätkata oma rahakoti peal. Oluline on see, et toimuks elus suhtlus, kommunikatsioon mitte interneti ja meilide ja kuulujuttudega, vaid elavate inimestega. Ja seda eelkõige juhtide ja inimeste vahel. Ja arusaadavalt, see nõuab juhtidelt julgust ja tahtmist inimestega tegeleda.
Seega, selline võiks olla peo ärajätmisele alternatiivne lähenemine. Teadmata konkreetset olukorda, nii inimeste peades kui firma eelarves, on kõrvalt raske hinnata, kas see alternatiiv on ka realistlik ettepanek, mida lauale panna. Iga firma ja olukord on erinevad. Kuid üldistuse juurest tagasi algusesse, Äripäeva juurde (Äripäeva asemel võib siin näitena olla kestahes firma) tulles. Igor ütles Ekspressile: peo ärajätmise põhjus pole kulude kokkuhoid. Tõstan toetuseks kaks kätt püsti – kulude kokkuhoid üksi oleks halb põhjus peo ära jätmiseks (ehkki n.ö põhjuste reas on ta kaheldamatult olemas). Ülejäänud põhjuste osale lähemiseks on aga võimalusi päris mitmeid.
PS see lugu on üles pandud ka EASi juhtimisteemalisele saidile: www.juhtimine.ee
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
