9 kõnekat juhtumit koosolekutelt ehk “mine õitse mujal”
Käsi püsti neil, kes peavad käima liiga paljudel kasututel koosolekutel. On kirjutatud pakse raamatuid ja ridamisi õpetussõnu, kuidas vedada head koosolekut, osaleda koosolekul ja mis kõik enne ja pärast koosolekut peaks tegema. Küll aga pole kirjutatud liiga palju sellest, milliseid mõtteid üks või teine käitumine koosolekul teistes võib tekitada.
Järgnevas juhuslik ja esimestena pähe tulnud valik tüüpjuhtumitest koosolekutelt, kus olen viibinud ning lisaks mõtted, mida need osalejates, sh minus tekitas.
9. Koosolek käib. Keegi räägib, inimesed uurivad süvenenult oma arvutiekraani. Ja naeratavad aeg-ajalt, veidi totakalt ja veidi vabandavalt.
Osaleja: „Nii-nii, mis seal Facebookis siis toimub?“ Ja avab oma arvuti.
PS Toimib ka uuemate mobiiltelefonidega.
8. „Ükskord juhtus minuga täpselt sama lugu. Läksin hommikul varem välja ja …,“ sätib keset koosolekut üks osalejatest end pikemalt seletama.
Osaleja: „No palun, mine õitse mujal!“
7. Koosoleku korraldaja hilineb ja asub kohe asja kallale: „Nii-nii, hakkame pihta, ega meil siin terve päev aega pole.“
Osaleja: „Mees, osta endale kõigepealt kell!“
6. Üks inimene hilineb koosolekule. Ning veidi aja pärast sekkub innukalt: „Ma ei tea, kas te seda juba arutasite, aga kindlasti peaks …“ Muidugi on seda juba arutatud ja otsuski tehtud.
Osaleja, uurib mobiili: „Oehh, appiii … Kuidas ma saaksin endale ühe päästva „tähtsa telefonikõne“ teha?“
5. „Jah, aga me ei saa seda teha, sellepärast, et …“ Inimene räägib erutatult koosolekul sellest, miks midagi ei saa teha.
Osaleja: „Ei teagi, miskipärast on alati tunne, et tal on okas tagumikus … Ja okas istub seal juba aastaid.“
4. „Mulle see idee väga meeldib, aga …“ Inimene on seda öeldes otsekui taaskehastunud Ema Theresa, empaatia võrdkuju.
Osaleja: „Issand halasta! Hakkab jälle pihta. Öelgu otse, et tema arvates on see idee üks paras p..k.“
3. Inimene vaatab koosoleku ajal aknast välja. Juba koosoleku algusest saadik.
Osaleja: „Ei tea, mis juhtuks, kui tal kõrvadest võtta ja kõvasti raputada?“
2. Koosoleku pidaja võtab kätte paberi ja hakkab sealt maha lugema. Teeb seda pikalt.
Osaleja, surudes suure pingutusega maha haigutust: „Nii-nii, kas siis õhtul grillida või mitte …“
1. Juht haarab koosolekul markeri ja hakkab seletama. Seletab. Joonistab. Seletab. Kirjutab. Seletab. Neli pabertahvli lehte on täis. Siis pöördub teiste poole: „Aga muidugi, kui teil on teisi ettepanekuid, siis arutame neid ka.“ Vaikus.
Osaleja: „Huvitav, mida ta küll sööb, et jaksab sellist arusaamatut saasta nii pikalt suust välja ajada.“
Kas tundsid mõne juhtumi ära? Kindlasti on juhtumeid ja näiteid veel ja veel. Pane kirja ja pista kommentaari, lisa juurde ka see, milliseid mõtteid see sinus toimumise hetkel tekitas.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Suur Juht, cut the bullshit!
Hea kolumni on kirjutanud tänases Postimehes Rein Veidemann, Hukutav dialoogivõimetus. Tema väide, et Eesti poliitikud ei suuda pidada dialoogi, ei suuda seda teha omavahel, rääkimata siis siin elavate muukeelsetega. Veidemanni väite lähe oli kolmapäevane Foorumi saade.
Kirjutan Veidemanni väitele kahel käel alla. Olen just Foorumi saadet vaadates jõudnud samale järeldusele. Ent seda veel sügavamaltki. Väidan, et mitte ainult pooliitikud on meil dialoogivõimetud, seda on ka, võib-olla isegi suuremal määral, suur osa ettevõtjatest. Ja jällegi, peegli koht on siin meil kõigil.
Kas juhtusite nägema mõni nädal tagasi Foorumi saadet, kus osalesid multifunktsionaalne Aivar Riisalu, Toomas Luman, Rein Kilk ja Urmas Klaas (Riigikogu majanduskomisjoni juht). Masendav. Tõesti masendav. Sellest seltskonnast kõige enam üritas teiste juttu kuulata ja kaasa mõelda, üllatus-üllatus, poliitik Klaas. Ehkki ilmselgelt ajas temagi, osaliselt ka ilmselt teema mittevaldamisest tulenenud ebakindlusest tingituna, oma agendat.
Ent ettevõtjad rääkisid üksteisele peale, vahele, tegid sarkastilisi ja iroonilisi märkusi, loopisid mürgiseid repliike. Sõnaga, andsid endast parima, et teist inimest eksitada. Oselajad tegelesid pideva tõestusega, et nad on targemad, paremad, ilusamad, humoorikamad ja teravamad kui teised, kes selles saates osalevad. Tõeline egode kokkutulek, kust keegi ei olnud nõus korraks järgi andma, kuulama ja mõtlema selle üle, mida teine inimene just ütles.
Miks see nii masendav tundub ja miks saan väita, et dialoogivõimetus on just eestlaste omapära. Sest seda on lihtne võrrelda. Vaadake Soome televisioonist (kui võimalik) või BBCist sealseid samalaadseid probleem-vestlussaateid. Eriti soomlaste puhul – isegi kõige tulisemad ideoloogilised vihavaenlased peavad dialooge, kuulavad ära ja üritavad, vähemasti üritavad mõista, miks teine inimene nii ütleb. Ja kui teine inimene jääbki teisele arvamusele, mida enamasti ka juhtub, ka see on täitsa okei. Ei käi pidev võitlus selle peale, kes verbaalselt ja ka muud moodi peale jääb. Ümmarguse laua taga istudes pole vaja tingimata võita.
Dialoogivõimetus ei ole poliitikute ja tippettevõtjate eraomand. Kas oled osalenud koosolekul, kus enamuse ajast Suur Juht (halvemal juhul on neid isegi mitu, nagu Foorumi saates) naudib oma Ego – alates poolroppudest naljadest, mille peale osalejad kohmetunult naeratavad kuni lugudeni, mis temaga hommikul juhtus. Kas ta kuulab teisi? Ehk teisisõnu, kas teda huvitab teiste osalejate arvamus? Kahtlane. Vähemasti oskavad Suured Juhid seda väga oskuslikult varjata 
Mõte, mis teiste peades ringleb, on midagi sellist: oehh, hakkab jälle peale… cut the bullshit, please!
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
