Kaks nippi, kuidas endale nõu anda ja üks trikk, kuidas kiita
Paar nädalat tagasi toimunud Uue Kursi koolituse esimese päeva õhtul näitas hea kolleeg ja suurepärane koolitaja Kristel Rannamees hüpnoosi. Õigemini näitasime seda endale ise, tema abiga muidugi. Kristel viis meid rännakule, kus paljud meist kohtasid oma „guru“. Kes kohtas oma isa, kes vanemat versiooni iseendast, kes mingit seletamatut kogu. Mõned jõudsid ka küsimuse küsida ja mõned said ka vastuse. Kellelt siis? Ikka iseendalt.
Soovitan soojalt Kristeli hüpnoosi, ent pakun veel ka kahte võimalust, kuidas täitsa ärkvel olles küsida iseendalt nõu nii, et näeksid probleeme-lahendusi värske nurga alt.
1. Pane kirja üks probleem, teema, milles tahaksid selgust, nõu saada. Kujuta nüüd ette, et sul on erakordne võimalus küsida nõu just nendelt inimestelt, keda sa pead kõige targemateks, kogenenumateks, hoolivamateks jne. Olgu selleks sinu isa, ema, Lennart Meri, Napoleon, Elizabeth Gilbert, Kennedy, vanaisa jne. 4-5 inimest.
Kirjuta need üles. Ja nüüd kirjuta järele – millist nõu see konkreetne inimene sulle annaks? Näiteks mõlgub mul mõttes üks pöörane idee… Siis ütleb Napoleon – „Võimatu on ainult rumalate sõnastikus“, vanaisa – „Jah, aga ära enne vanasse kaevu sülita“, Lennart Meri –„Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“ ja Elizabeth Gilbert „Püüa oma geenius kinni, ta käib sul ainult aeg-ajalt külas“ (Gilbertil on tore teooria, et geenius, mis lubab meil luua, on midagi, mis asub meist väljaspool. Siis pole meil ka kohustust luua J) Head nõuanded kõik, kas pole? Ning kummalisel kombel hakkab idee nagu selgemaks minema …
2. Teine tore viis endale nõu andmiseks on kujutada ette, et oled 100 aastane. Elu näinud, kogenud, sa tead, millest räägid. Mis nõus sa oma nooremale versioonile annaksid? „Ära kiirusta“? „Kannatust“? Või hoopis „Carpe diem“ ehk haara sarvist ja hakka tegutsema?
3. Ja nüüd veel üks trikk. Kui tahad ennast mõõdutundetult kiita, aga tundub, et „mis nüüd mina“ jne. Mana silme ette inimene, kes sulle kohustavalt meeldib. Ja KIIDA teda, nii, et on kohe tunda ja kuulda, kas avalikult või endamisi. Ja salamahti pea meeles, et kaunis sageli on sellisel puhul tegemist projektsiooniga ehk sa kannad teisele inimesele üle need omadused, mida sa enda juurde kõige enam hindad. Selline sa just oledki! 
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kampaania: kiida poliitikut
Saatsin mõni päev tagasi e-maili tuntud poliitikule, Riigikogu liikmele. Sisu lühidalt: soovin Sind tunnustada järjekindluse ja konkreetse nõudlikkuse eest riigi rahaasjadega tegelemisel. Kutsun ka Sind üles saatma mõnele poliitikule tunnustusmeili. Miks? Kaks põhjust.
Esiteks. Kiitus ja tunnustus on ainus, mis edasi viib. Mis viib parematele lahendusteni ja kiiremate otsusteni.
Ja teiseks. Me armastame rääkida võimu ja rahva võõrandumisest, eriti selles kontekstis, mida “nemad seal” peaks tegema. Aga meie? Kas meie asi on ainult parastada ja noomida? See tekitab aga ainult vastasseisu ja suurendab võõrandumist, tundub mulle. Seega usun, et kiitus ja tunnustus viib paremini sihile, kui vastasseisu tekitamine.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Vajatakse Poirot´d, Sherlock´it ja Colombo´t
Tõeline väljakutse juhtidele ei seisne praegu üha efektiivsemate tootmis-, müügi-, administreerimise süsteemide väljatöötamises. Suurim peavalu pole odavamate sisendite leidmine või kulude kokkuhoiuprogrammi koostamine.
Hallide ajurakukeste isand - Hercule Poirot.
Täpsemalt, jah, need on asjad, millega peab tegelema. Tingimata. Ent ettevõtte ellujäämise koha pealt on oluline nende kõigiga tegeldes iga kord tõsta lauale veel üks küsimus: kuidas leida ja hoida ja kasvatada oma inimestes tööindu. Ükski struktuurimuutus ise ei taga edu, ükski kokkuhoiuprogramm ei garanteeri ellujäämist. Seda saavad teha ja teevad ainult inimesed, kes muutuses osalevad.
Seega, kuidas töötajaid muutustepaadis hoida? Ja kindlasti mitte ainult hoida, vaid kuidas tuua nad ka aerude juurde ning innustada koos tõmbeid tegema?
Juhtidel on viimane aeg muutuda kirglikeks detektiivideks. Hagija järjekindlusega Colombo´deks, hallide ajurakukestega Poirot´deks, terava ninaga Sherlock`iteks. Ja hakata otsima ja leidma ning tähistama kõiki võite, ka kõige väiksemaid.
Sellest, mis varem oli igapäevane tavaline pisitehing, räägitakse nüüd kõigi ees hommikusel koosolekul. Selle puhul, mis varem oli firma nädalakäibe suurune tehing, teeb ülemus tegija ees avaliku kummarduse koos pudeli shampusega. Varasema kuukäibe suurune tehing tähendab aga tunnustust kogu firma ees, koos kõigi sinna juurde kuuluvaga.
Tunnustuse ja kiituse ning tähistamispõhjuste otsimine saab olema firmajuhi üks põhiülesandeid. See süsteem saab olulisemaks, kui uus struktuurimuudatus või punase pastakaga kulude kärpimine. Sest tunnustus ja kiitus on ainus, mis inimesi enam panustama innustab.
Järjekindluse sünonüüm Colombo.
Niisiis. Kuidas sinu firmas/meeskonnas võite tähistatakse? Kas kiitmine ja võitude tähistamine on teil pigem juhuslik või süsteemne? Kuidas teha nii, et sa saaksid teada kõikidest võitudest kohe, kui need koju tuuakse? Kui sa võidaksid maailma parima kiitust jagava juhi tiitli, siis mille eest nad sulle selle tiitli oleks andnud?
Ja siis.. Kes sinu firmas/meeskonnas viimati tavarutiinist erineva kuitahes väikse tulemusliku tükiga hakkama sai? Kas sa juba kiitsid teda?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Suur ja oranzh on ainus, mis edasi viib
Väsinud, kuid õnnelik. Selline oli tunne mõned nädalad tagasi ühele firmale paaripäevast koolitustükki lõpetades. Nagu ikka, päevade kokkuvõte, mõni tore nali, tagasiside osalejatelt jne… Panin juba toredale ühisüritusele punkti, kuid osalejad laiali ei läinud. Teiste muhelevate pilkude all kiirustasid kaks osalejat, mees ja naine, ukse taha. Ja saabusid sealt mõne hetke pärast tagasi, mehel käes suur kommikarp ning naisel lillepott, mis varjas kogu tema keha vöökohast ülespoole. Sõnaga, see oli suur ja oranzh.
Umbes sellised lilled olid.
Lühike kõne, sees sõnad siiralt ja aitähh, tugev käepigistus. Ja aplausi saatel liikusid need asjad minu kätte. Punastasin ja kohmetusin. Ning tundsin erakordset tunnet voogamas läbi kere, nagu siis, kui oled hakkama saanud millegi erilisega. See on võidutunne (võitmine on justnimelt tunne). Aeg-ajalt meenutan seda hetke (ja mõningaid sarnaseid hetki veel) ja veendun üha enam: kiitus ja tunnustus on ainsad tagasiside vormid, mis tegelikult inimesi edasi viivad. Kahjuks tegeletakse nende asjadega aga erakordselt vähe.
Miks juhid ei kiida ja tunnusta inimesi? Põhjuseid on mitmeid. Mõned esimesed pähetulevad oleks: juhi kartus selle pärast, mida kiitus kaasa toob. Äkki jääb inimene nüüd loorberitele puhkama?! Või läheb veel uhkeks kätte… Pealegi, selle tükiga sai ta hästi hakkama, jah, aga selle teise asjaga on tal ikka veel probleeme! Või siis mis ma temast ikka kiidan, mind ei kiida ju keegi (seda peab üheks olulisemaks põhjuseks ka äripsühholoog Mare Pork)! Ja siis ega kiitust sünni ju patta panna, äkki hakkab inimene nüüd raha ka küsima veel… Või siis – mul on tähtsamatki teha, kui töötajate vägitegusid loetleda ja neid kiita (näiteks on kindlasti tähtsam valmis teha järgmise kuu uus töögraafik vms väga olulist). Ja nii edasi.
Kummaline, kui raskelt jõuab juhtidele kohale sõnum, et kiitmine ongi juhi töö üks olulisematest asjadest. Kiitus on ainus tagasiside vorm, mis tõstab inimese enesekindlust ning seeläbi vastutust ning see toob kaasa ka paremad tulemused. Laitusega on võimalik ainult lõetada mingi tegevus, laitusega uut väärtust ei looda, enesekindlust ei kergitata. Ja tagasisidest oleneb erinevate uuringute järgi u 70-80% inimese töö tulemusest.
Kõlab esmapilgul veidi imelikult, aga juhid peaksid jusnimelt tegelema sellega, et otsima kohti, tegevusi, tulemusi, kus inimesed on selgelt teinud midagi erilist, teistsugust, extratükki. Ning neid selle eest siis tunnustama, kiitma. Meenub ka ütelus, mida kuskilt lugesin (ei mäleta enam allikat): “Tunnusta erakordset läbikukkumist. Karista keskpärast edu.”
Kuidas siis teha kiitmine süsteemiks? Lugesin ka ühe USA tippjuhi soovitust, kuidas tema seda teeb:
1. Kirjuta nimekiri kõigist tähtsatest gruppidest, meeskondadest sinu elus: oma osakond, sõbrad, pere, kliendid, kolleegid jt.
2. Kirjuta üles kõik tähtsad inimesed nendest gruppidest
3. Vaata kaks korda nädalas nimekirjad üle ning pea aru: kas keegi neist sai hakkama millegi erakordsega, mis vajaks tunnustust?
4. Kui vastus on “jah”, kiida kohe, kas helista, meili, ütle näost näkku või kasvõi jäta paberilipik laua külge. Kui vastus on “ei”, ära tee midagi. Mittemillegi eest kiitmine võib mõnikord olla veel nirumate tagajärgedega, kui üldse mitte kiitmine.
Tundub mõistlik. Ja õige magus …:-)
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
