Lati devalveerimine lähemal kui kunagi varem
Hea sõber naases paar päeva tagasi Lätist ja märkis, et mõned päris tõsiselt võetava inimesed rääkisid lati devalveerimisest. Võib öelda: taaskord. Ja võib öelda: ja-jah, räägi-räägi, eks neid kuulujutte ole ennegi kuuldud. Seekord aga võib asi olla tõsisem kui kunagi varem.
Äripäeva veebiküljel on juba terve trobikond uudiseid, kuidas Läti valitsus päästab Parex Panka, ostes läbi riigile kuuluva panga 2 lati eest pangas kontrollpaki. Küllap tähendab see veel miljoneid latte, Parex grupi suurust arvestades pigem isegi eesti kroonides miljardeid maksumaksja raha finantsauku uppumist. Ja olen valmis kihla vedama, et see pole veel kõik. Ma ei usu, et Parex Pank oli Lätis ainus, kes kinnisvarabuumi kõrgehetkedel pilvedesse kihutas.
Teema on kuum ja tõenäoliselt on sellest teemast ka Äripäeva esmaspäevane esikülg. Ja õigusega. Mida võib tähendada see Eesti jaoks? On selge, et Londonis konditsioneeritud õhus istuva analüütiku jaoks tähendaks lati devalveerimine selgelt märki Baltimaade kui terviku majanduse nõrkusest, et mitte öelda uppi kukkumisest. Kui devalveerub Läti latt, pöörduvad küsivad pilgud eelkõige Eesti poole. Jällegi, jumal tänatud, et meie pangad on Põhjamaade pankadega omanduses, mis vähendab tublisti survet meie kroonile. Kuid häda saab lõunast tulla mitte ainult devalveerimise survena.
Eesti ettevõtjaid on Lätis mõne tuhande ringis, oleme harjunud Lätit pidama osaliselt oma koduturuks ning devalveerimine tähendaks investeeringu väärtuse automaatset vähenemist. Ning selle kaudu korralikke kahjumeid ka Eesti päritolu emafirmadele. Eesti Panga andmetel oli suve keskpaiga seisuga Eesti päritolu otseinvesteeringuid Lätis 23 miljardi krooni eest, see tähendab tervelt kolmandikku kõigist välismaale tehtud otseinvesteeringute positsioonist. Siia lisanduvad veel summad, mis on läinud lõunanaabrite juurde laenudena, nende osaline või täielik korstnasse kirjutamine oleks devalveerimise korral garanteeritud. Seega ei räägi me investeeringute väärtuse vähenemise korral mitte mõnedest miljonitest, vaid pigem kümnetest ja sadadest miljonitest läti rahaahjudes põlevatest kroonidest.
Seega, mis siis teha? See oleneb äri valdkonnast, investeeringust, selle pikkusest ja olulisusest ja muustki. Ent igaljuhul on praegu viimane aeg ettevõtetes läbi mängida stsenaarium: mida teha siis, kui latt devalveeritakse…Ning tahaks ka täpsemalt teada, mida sisaldab meie valitsuse ja keskpanga tegevuskava võimalike tõsiste raskuste korral käitumiseks.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Avaliku poomise kasulikkus
Käisin hommikul massazhis. Mõnus. Lisaks sellele, et keegi sinuga tegeleb, mudib ja materdab (heas mõttes 
), tekitab mõnutunnet ka see, et oled tunniks ajaks kohustanud ennast olema iseendaga. Mentaalses mõttes ikka. Ja siis tekkiski igasuguseid mõtteid, mõned seist seotud ka Eesti rahailma hetke kuumima teema – SEB likviidsusfondiga. (muuseas, praegu istuvad minu kõrval kaks üsna tuntud ärimeest ning arutavad täpselt sama teemat )
Esiteks muidugi hommikune uudis: SEB otsustas hüvitada Likviidsusfondi investoritele varade allahindamise, võttes nii selgelt riski enda kanda. Well Done, ütleksid kommunikatsioonieksperdid. Valus, aga konkreetne lõpp. Investorite jaoks lühiajaliselt parim lahendus. Pikaajaliselt ootab fondi ees muidugi praadimine aeglasel tulel ehk kuni selgub see, kas kasutati ka siseinfot.
Olen kaugel sellest, et käsi plaksutada ja SEBi poole näppu vibutada. Inimesed eksivad, olenemata sellest, mis ametit nad peavad. Lisan siia vaid ühe kõrvalvaataja pilgu (võib-olla oleks pilk teine, kui mul oleks oma raha nimetet fondis. Aga seda ei oska ma kuidagi adekvaatselt hinnata, milline oleks siis arvamus).
Andku SEBi inimesed andeks, aga üks võimalus toimunusse suhtuda on: see oli kõige muu kõrval ka kaunis kasulik juhtum. Kasulik mitut moodi.
Muutuse vajadust inimeste käitumises tekitatad kaks asja: valu või mõnu. Neist esimene on selgelt tugevam muutuse käivitaja. Nüüd, kas kellelgi on arvamus, et fondijuhid polnud kuulnud midagi vajadusest riske hallata, ohjata, maandada? Ent kuni asjad läksid ülesmäge, oli selline jutt, muuhulgas kaasa arvatud fondi investeerinud inimeste jaoks, nagu hane selga vesi. Pigem ruuli finantsistide seas käivitajana mõnu, et leiutada üha uusi inveseerimiskeeme ning sellega siis investoreid ligi meelitada. Ja hästi teenida. Seega, tagasi päris ellu ja investoritele antud lubaduste juurde toova muutuse jaoks oli vaja valu. Nüüd see tuli. Loodetavasti tõi see valu maa peale tagasi ka teised finantsinimesed peale SEBi.
Sest aiva ülesmäge läinud turuga on seotud teine oluline õppetund. Väidan, et inimesed ei suuda adekvaatselt hinnata oma panust edus. Nagu ka ebaedus. Üheltpoolt kiputakse oma panust üle hindama ja teisel puhul alahindama. Ning kui turud lähevad üles, siis tekib tunne, et olen kõikvõimas! Vaadake kui hästi ma teenin, kui edukas ma olen! Ja ma ise tegin selle! Ehkki kaunis sageli ollakse edukas HOOLIMATA inimese tegevusest. Aru saamine, milline on täpselt sinu panus edusse või ebaedusse, ja milline see panus võiks olla, võib olla väga kõva valuuta.
Kõige raskemini õpitav õppetund on aga see, et me ei õpi ära seda, et me ei õpi. Ega oskagi õieti õppida. Tuleb uus tõus ning nii investorid kui fondijuhid kaotavad taas pea ning hakkavad ennast kõikvõimsaks pidama. Kas keegi julgeb loota vastupidist?
Ja lõpuks. See on nagu mantra juba: millal me õpime ära selle, et me ei suuda olulisi sündmusi prognoosida. Kas fondijuhid ja ka investorid ikka tegelesid stsenaariumitega, mida teha siis, kui juhtub majanduslangus ja kuidas me sellisel puhul tagame investoritele antud lubadused. Või tegelesid nad pigem prognoosimisega, arvutades valemitega kui tõenäoline on, et langus tuleb ja kui suur ta tuleb… Kahjuks (või õnneks) ei juhtu paljud väga olulised asjad siin ilmas lineaarselt, ehkki meie seda soovime nii näha…
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Musta Luige tiiva all
Olen endisel veel raamatu The Black Swan mõju all. Mida siis herr Taleb, raamatu autor soovitab ette võtta (teades, et oluliste sündmuste, nn Mustade Luikede, aega ja ulatust ei suuda keegi prognoosida)? Mõned näpunäited temalt:
* Väldi tugevat sõltuvust võimalikest olulistest negatiivsetest sündmustest – väldi sõltuvust näiteks majanduskasvu prognoosidest
* Õpi ja oska ära tunda oma tegevusi ja eesmärke, millised on n.ö avatud võimalikele negatiivsetele sündmustele ja millised on avatud hoopis võimalikele positiivsetele sündmustele.
* Ära reasta tegevusstsenaariume nende toimumise tõenäosuse, vaid selle järgi, kui suurt kahju nad sulle võivad tekitada
* Ole valmis! Ole valmis igasugusteks arengustsenaariumiteks.
* Kuidas veel lõigata kasu tuleviku ja prognoosimise probleemist:
** Ära püüa ennustada väga konkreetseid sündmusi, sa muudad nii end veelgi rohkem haavatavaks nendele Mustadele Luikedele, mida sa ette ei osanud prgnoosida
** Haara kinni igast võimalusest. Või juhtumist, mis tundub võimalusena. Positiivsed Mustad Luiged vajavad ära juhtumisseks esimest sammu.
** Kasuta katse ja eksituse meetodit! Massiliselt! Ja massiivselt!
Talebil on ka konkreetne nõuanne investeeringute kohta:
Pane 85-90% nii kindlatesse instrumentidesse kui saad. Ning ülejäänud investeeri nii riskantselt kui saad, jaotades investeeringud nii väikesteks tükkideks kui saad.
Tjah, iseasi on muidugi see, et SEB likviidsusfond pidanuks olema just seesugune “nii kindel investeering” kui võimalik. Mine võta kinni.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Prognoosimisest
Veel SEB fondist, üks kannatajaid on keskpanga endine nõukogu esimees Mart Sõrg, kirjutab Äripäev.
Mida see ütleb selle kohta, kui hästi oskame me ikka olulisi sündmusi prognoosida? ja mitte ainult meie, vaid ka pankurid, analüütikud, tippjuhid?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Arrogants ja kõrbelõhn
Nüüd siis finantskriisi esimene konkreetseim laks ka Eestis. SEB likviidsusfond, mis peaks olema tüübilt sisuliselt üks riskivabamaid investeerimisfonde, kirjutas maha 13% varadest.
“Süüdi” olid Islandi pangad, õigemini nendega seotud võlakirjad. Kusjuures kahe päevaga võeti fondist välja üle 200 miljoni krooni, otsekui oleks keegi teadnud allahindlust oodata. Juhus? Kahtlen sügavalt. Finantsinspektsiooni kõrgendatud huvi on põhjendatud.
Ja otsekui maasikas ära sulanud jäätise peal. Nimelt, Ene Õuemaa, fondijuht kirjutab viimases kliendilehes ÄP teatel nii:
“Klient peab aru saama, milline on tema riskitaluvus, kuid kahjuks sageli seda ülehinnatakse. Öeldakse, et 10. aastaks ja riskitaluvus on 20 protsenti, kuid kui ollakse 0,3 protsenti miinuses, on häda käes. “Tegelikult saab oma riskitaluvuse teada professionaalse nõustajaga arutades või täites SEB kodulehel küsimustiku.”
Kas ainult mina tunnen siin tsitaadis arrogantsi ning tugevat kõrbelõhna?
Muuseas, nüüd peaks järgnema ka ettevõtetes fondiosakute allahindlus, mis omakorda toob mõnele ettevõttele kaasa korraliku kahjumi. Lumepall veereb. Kuna, parafraseerides fondijuhti, klient pole tunnetanud oma riskitaluvust. Või kes siin ikka peeglisse peaks vaatama?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
