Hele laks motivatsioonile
Kui ma olin 7- aastane, kutsus naabripoiss mind väravpalli trenni. Pidavat igavesti äge mäng olema. Või jah, ega sel selles vanuses väga vahet polnud, mis mänguga oli tegu. Peaasi, et sõbrad käisid. Nii läksingi ühel sügisehommikul koos sõbraga toonase TPI spordihoonesse ja väriseva südamega astusin treeneri ette. Õnneks oli seal minusuguseid veelgi ning pealegi olin juba enne Mustamäe paneelmajade vahelistel palliväljakutel karastunud, niisiis ei valmistanud mängu lülitumine mulle suuremaid probleeme.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Firmajuht vaevleb hirmu küüsis
Ta on üsna tavaline Eesti mees. Neljakümnendates, abielus, kahe lapse isa. Baltimaades tegutseva firma juht, hea haridusega, oma ala vaieldamatu asjatundja. Kaugelt tehtud pilt näitab teda kui edukat juhti, kes praegustel keerulistel aegadel rassib kõvasti, ent kes oma jonni, töökuse ja visadusega teeb asjad ära. Saab hakkama, enamgi veel, saab hästi hakkama. Ent lähipilt temast paljastab uue ja esmapilgul ootamatu külje – tal on hirm. Konstantne hirm selle ees, mis juhtub siis, kui omanik ühel hetkel tunneb, et firmas oleks vaja hobuseid vahetada.
Tahtmata kõlada paranoiliselt – meil kõigil on hirm, mis käib meiega kaasas. Pidevalt. “Kuidas nii?” küsid. “See on jamps. Ma ei tunne praegu mingit hirmu.” Ja ka see on tõsi. Enamik meist on ehitanud enda ümber tegevustest, inimestest, uskumustest immuunsüsteemi, mis maandab hirme ja vähendab ärevust. Vähemasti suudame me ennast enamiku ajast ära petta.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
