Kui paljud meist vahetaks tööandjat esimesel võimalusel?
Pole ju mingi saladus, et töötajate lojaalsus majanduskriisiga kasvab. Seda näitavad mitmesugused uuringud, tehtud nii Eestis kui kaugemalgi. Reaalseks muutunud võimalik väljavaade kaotada töö muudab töötaja hoiakuid ja suhtumist tööandjasse, see on selge. Millegipärast kutsutakse mõnedes uuringutes lojaalsuse kasvu pühendumuse kasvuks, ehkki minu jaoks on veidi ebaselge, kuidas saab pühendumust, mis on seotud eneseteostuse, oma „õige asja” tegemisega, kasvatada hirmuga. „Kui sa rohkem ei pühendu, siis peame su lahti laskma.” Ja inimene on rohkem pühendunud? Ei tea.
Ent olulisem ja väga palju maisem sellest mõistetemängust on see, mis saab siis, kui kriis on läbi. Kui suurel hulgal töötajatel on taas võimalus olla tööandjaga partner, rääkida laua taga selge ja kõlava häälega ning kui ei pea kartma noahoopi ribide vahele. Ülekantud mõttes muidugi.
Täna on organisatsioonides läbi viidud tugev tsentraliseerimine, tehtud ja ilmselt ka mõnel pool ka veelkordselt ees ootamas kulukärped jne. See on tähendanud tugevat otsest (rahalist) ja kaudset (motivatsioonis) mõju inimeste võimalusele areneda, kasvada. Tean Eestis vaid paari-kolme suurettevõtet, kes kärpetuhinas ei läinud esimesena inimeste arendamise kulude kallale ja kellel oli ja on läbi kriisi ühe prioriteedina laual inimeste arendamise jätkamine.
Milline on olnud kriisiga kaasnenud kärbete ja tsentraliseerimise mõju inimesele, tema pühendumusele? Jah, uuringute järgi lojaalsus kasvab. Ent kui tekib taas võimalus lahkuda organisatsioonist, kus sa tunned, et seal pole kasvamiseks piisavalt huumust, kus inimestest hoolimise asemel on inimesed taandatud tagasi eelmise sajandi alguse Fordi autotehase mutrikeste tasemele? Paljud meist lahkuks? Paljud meist on juba pannud või panemas „igaks juhuks” kuhugi tööportaali üles cv-d, kiikamas lehtedes ilmuvate töökuulutuste poole või uurimas sõbra käest, et „kuidas teil seal ka on?”? Ei tea, kahjuks pole sellist uuringut Eesti kohta kohanud. Kuid julgen arvata, et tegu pole mõne protsendiga, vaid pigem kümnete protsentidega töötajaskonnast.
Inimesed valivad oma töökohta üha enam selle järgi, kus nad saavad areneda. Kusjuures kummalisel kombel on just kriis olnud selles tugev mõjutaja. Selle aasta kevadel tegi rahvusvaheline audiitor- ja konsultatsioonifirma KPMG uuringu ülikooli lõpetajate seas – millised on olulised kriteeriumid töökohta otsides. Selgus kaks olulist muutust võrreldes varasemaga. Nimelt olid noored majanduskriisi ajal hakanud vaatama oma karjääri oluliselt pikemas ajahorisondis (vastandina siis lühiajalisele ja kiire kasu peale üles ehitatud karjäärile). Ja teiseks – kaks kõige olulisemat kriteeriumi olid arenguvõimalus ja koolitusvõimalus. Need osutusid olulisemaks kui töökoha stabiilsus ja sissetuleku suurus. Seega, „palju pappi ja kohe” on kriisi ajal asendunud isiklikule arengule suunatud võimaluste otsimisega.
Võib ju ennast lohutada, et kriis pole veel läbi. Veel on aega. Võib-olla. Ent hetkel Eesti suurim töökuulutuste portaal CV Keskus teatas oktoobris tööpakkumuste arvu kasvust, mitmed ettevõtjad räägivad kui mitte veel kasvust, siis languse peatumisest ning isegi ametliku, minevikku peegeldava statistika järgi on vähemasti languse tempo stabiliseerunud. Rääkimata majanduse olulisimast, emotsionaalsest mootorist – ettevõtjad on oluliselt optimistlikumad tuleviku suhtes, kui nad olid seda veel mõned kuud tagasi.
Seega, tõus tuleb. Ja nagu langus tuli järsem, kui me oskasime oodata, võib selline tulla ka tõus. Milline ja millal ta tuleb, ei tea täna keegi. Ent millalgi ta tuleb ning siis võib-olla juba hilja hakata vastama küsimusele – mida peaks tegema, et inimesed paremate aegade saabudes ei lahkuks? Sest siis on esimesed juba lahkunud. Ja esimesteks lahkujateks kipuvad olema ikka parimad.
Niisiis, kas sinu cv on valmis ja ootab ärasaatmiseks vaid nupule vajutust? Mida saaks sinu tööandja teha, et sa nupule ei vajutaks?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
No mis kurat ta sinna galeerile ronis?
Eelmisel talvel, see oli veebruaris, Eesti iseseisvuspäeval, olin tegemas tööd Riias. Ilm oli kohe eriti niru, taevast kallas alla midagi lörtsi ja vihma vahepealset ning tuul tahtis nina viltu puhuda. Pea-aegu sama niru oli mu enda meeleolu õhtul Riiga jõudes – päeval, mil suur osa inimestest koguneb mõnusasti pere ringis laua taha ja hiljem televiisori ette, olen ma kodustest eemal, suures kõledas hotellis, õhtusöögi seltskonnaks mõnesekundiliste vahedega sisse-välja lülituv internetiühendus. Meenus kusagilt lasteetendusest meelde jäänud fraas: „No mis kurat ta sinna galeerile ronis?”.
Tegelikult oli mul teine õhtusöögikaaslane veel. „Managing Yourself” nimeline raamat Paul Morganilt – üks paremaid coaching´u ja enesearengu raamatuid, mida olen lugenud. Ja nagu minu olukorra jaoks valatult, leidsin sealt ühe lihtsa, ent (nagu hiljem selgus), üllatavalt mõjusa harjutuse. Harjutuse tegemiseks vajad paberit ja pliiatsit ning harjutus ise on järgmine.
Kirjuta üksteise alla viis peamist, tähtsaimat või ka ajaliselt enam levinud emotsiooni sinu elus. Nendeks võib olla näiteks: ärevus, rõõm, kurbus, viha, nauding, õnnetunne, rahulolu jne. Need on emotsioonid, millest sinu elu olulises osas koosneb. Emotsioone otsi nii töö kui eraelust – üks mõjutab tugevalt teist ja inimene jääb nii tööl kui kodus kokkuvõttes ikka samaks inimeseks.
Nüüd kirjuta iga emotsiooni taha lühikirjeldus – mis toimus, kui ärevus, rõõm vms sind valdas? Külm higi otsaees, südamelöökide sagedus tõusis, muutusid apaatseks-ükskõikseks, rahunesid vms. Abiks ehk küsimused: Mida sa täpselt tundsid? Millal sa seda tundsid? Kui pikalt see tunne sind valdas ja kui tugev see oli?
Tehtud? Edasi kirjuta need viis emotsiooni uuesti üksteise alla. Ja proovi eelmisi kirjeldusi vaadates ära tunda, üles leida – mis on see päästik, mis sinus neid emotsioone käivitab? On see keegi inimene, on see mingi konkreetne olukord, on see mingi sündmus, mis käivitab sinus teatud kindla emotsiooni? Leidsid?
Nüüd proovi iga emotsiooni taha panna kirja kirjeldus, mis võib olla see põhjus või põhjused, miks just see inimene, olukord, sündmus sellise emotsiooni sinus tekitab. Sest temaga koos olles olen ma …
Valmis? Siis oledki harjutusega valmis. Ja mis sa sellega peale hakkad? Sellele küsimusele leiad vastuse ise siis, kui oled harjutuse päriselt ära teinud. Sa oled saanud oluliselt teadlikumaks oma hetkel kõige olulisematest tunnet, emotsioonidest. Ja suurenenud teadlikkus viib paratamatult teatud tegevuskava ja tegevuseni, nägin seda Riias enda pealt ja olen näinud seda teiste pealt.
Millistele tulemustele jõudsid? Oli sellest kasu? Kas pilt läks selgemaks? On sul soovitada mõnda teist samalaadset harjutust? kirjuta kommentaaridesse või saada mulle meilile raimo@mindsweeper.ee
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
