Äripäev asus veeb 2.0-s rünnakule
Äripäev astus web 2.0 maailma. Peatoimetaja Meelis Mandel ja peatoimetaja asetätitja Aivar Hundimägi ning peadirektor Igor Rõtov avasid mõned päevad tagasi oma blogid, lisaks oma kontod Facebookis ja muidugi samas kohas ka Äripäeva külg.
Lõpuks ometi! Päris tuntav osa Eesti nooremast ettevõtjaskonnast surfab Facebookis, kolab mööda blogisid ja twitterdab ning jääb vaid üle imestada, kui vähesed ettevõtjad ärilises mõttes veeb 2.0 võimalusi ära kasutab.
Kolme ekskolleegi esimesi postitusi lugedes on seni kõige põnevam Aivari lugu Postimehe kolleegide tegemiste kohta. See on midagi sellist, mida lehes ei kirjutata, mis räägib meedia siseelust. Majandusest ja poliitikast saame lugeda lehest ja ajalehe veebiküljelt nii ehk naa, blogidest oleks huvitav rohkem lugeda sellest, mis Igorile, Meelisele ja Aivarile päriselt korda läheb.
Igaljuhul, jõudu ja panin feedid endale jooksma.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kuuldused Äripäeva surmast on enneaegsed
Äripäev on liikumas pankroti suunas ja selle tellimine tuleb vist lõpetada, võib veidi utreerides kokku võtta Kristjani blogipostituse ja selle kommenteerijate arvamused. Kipun siiski arvama, et kuuldused Äripäeva surmast on enneaegsed, parafraseerides Mark Twaini. Veelgi enam, olen valmis kihla vedama, et näeme aasta-paari pärast täiesti uue kontseptsiooniga meediaväljaannet.
Äripäev ei ole praeguses majandusseisus mingi erand. Ka teistel ajalehtedel pole pehmelt öeldes just parimad päevad, raha kaotavad varasemaga võrreldes kõik. Neist rängemini saab vastu pükse ehk Eesti Päevaleht ning kergemini pääseb, vähemasti praeguse seisuga Õhtuleht (kellel reklaami osa tuludes proportsionaalselt väiksem). Ent kui võrrelda rahaseise, siis julgen väita, et Äripäeva seis on kordades tugevam kui teistel.
Veel paar aastat tagasi seisis (tegelikult oli investeeritud) Äripäeval mitukümmend miljonit krooni vaba raha. Pealegi pole vähemasti praeguse seisuga karta, et Äripäev sügavasse miinusesse kukuks. Lihtsalt ei teenita niipalju enam kasumit kui enne, eelmisel aastal näiteks 45 mln krooni, selle aasta 9 kuuga 14 mln krooni). Seega jutt pankrotist on tingitud ilmselt kas liigsest emotsionaalsusest või infopuudusest.
Samas on kommenteerijatel selles mõttes õigus, et Äripäeva ajaleht praegusel kujul lugejaid, sh mind, ilmselt ei rahulda. Arusaadav, majanduslangus ja rasked ajad. Ent õhukesest infolehest, kus peamiselt sees eelmisel päeval onlinest loetud uudiste kokkukirjutused, jääb väheks. Seega, mis on see põhjus, mis paneb lugema just paberlehte? Peale selle, et oleme seda harjunud tegema. Küsimus on oluline, sest inimesed muudavad oma harjumusi. Ja teevad seda just nüüd, väliste mõjude ehk sissetulekute vähenemise survel.
See põhjus pole, vähemasti minu puhul, vajadus üha uuesti ja uuesti lugeda ettevõtjate raskustest, pankrottidest. Serveeritatagu seda reaalsuse peegelduse või millena iganes. Põhjus pole ka vajadus uuesti lugeda eilse päeva uudiseid. Põhjus pole ka nn pommid (nii kutsutakse ÄPs esikaane artiklit), sest nad reeglina pole niivägapommid ja pealegi levib hea lugu inernetis välgukiirusel. Põhjus pole ka…
Aga äkki polegi head põhjust? Äkki on ajaleht, majandusajaleht, sellisel kujul, üldse anakronism. Äkki on tulevik hoopis (majandus)ajakirjades, teist tüüpi ajakirjandusliku sisuga tükkides. Uudiseajakirjandus aga kolib täiega veebi. Või äkki unustada üldse mingi kontrollitud meedia sisu tekitamine, loobuda ajakirjanikest ja hakata rendipinnaks, blogide, info loojate, kusiganes need ka tulevad vahendajaks, selekteerijaks, millekski smart-otsingumootori sarnaseks asjaks. Või siiski ikka ajaleht, aga sisuks…
Ma ei tea, pole selle kallal ka pikalt juurelnud. Ent selge on see, et mingisuguse muutuse Äripäevas, nagu ka teistes ajalehtedes, praegune majanduslangus ka initsieerib. Ajakirjanduse sisu ja vormi ootavad ees korralikud muudatused. Seda tingib muidugi, nagu öeldud, keerulised ajad majanduses, ent ka üha laiem kanalite valikuvõimalus lugeja jaoks. Pluss üha madalam künnis ise uudise-info edastamiseks maailma.
Teades-tundes oma endisi kolleege olen täitsa kindel, et nende teemadega ka aktiivselt juba tegeletakse ning varsti saame näha uuendet Äripäeva. Misiganes vormis ja kujul see ka meieni jõuab.
Jõudu tegijatele!
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Pidu läbi. Õigemini, pidu ei tulegi.
Pidu läbi. Õigemini, pidu ei tulegi. Pean silmas firmade nn traditsioonilist aastalõpu-jõulupidu. Nii on otsustanud päris mitmed ettevõtted, täpsemalt – nii on otsustanud ettevõtete juhid. Viimase näite leidsin Ekspressist, kus Äripäeva juht Igor Rõtov ütleb: “Leiame, et praegu, mil majanduses on keerulised ajad ja me oleme palju inimesi koondanud, oleks pidu võlts ja kohatu.”
Väljavõte Ekspressi veebist.
Olen Igori juhitud meeskonnas töötanud 13 aastat ja pean temast kui juhist kõvasti lugu. Ta on mees, kellel on nägemust ja oskust seda nägemust ka ettevõttes läbi inimeste ellu viia. Äripäev on Baltimaade edukaim meediafirma, mõõtes edukust nii rahas kui tegevusmarginaalis. Ning kahtlemata julgeb Igor teha ka otsuseid, ka neid, mis ei pane inimesi just käsi plaksutama (kui pehmelt väljenduda). Nüüd siis otsus: pidu jääb ära. Arvan, et esimest korda Äripäeva ajaloos.
Üritades aimata, mis on sellise otsuse taga, tekkisid mul järgmised mõtted. Inimeste palgad on tõenäoliselt külmutatud, võib-olla ka mõnedel “poolte kokkuleppel” vähendatud. Suur hulk inimesi on koondatud, arusaadavalt pole õhkkond ja jututeemad firmas just, kuidas öeldagi, pungil lilledest ja liblikatest. Omajagu vinti keerab kindlasti peale kulude kokkuhoid igal eelarve real. Tõenäoliselt on õhus ka nördimust, ilmselt ka ärevust, ebaselgust tuleviku osas jne.
Seega, 400 000 kroonise peo korraldamine tundub esimese hooga tõesti nagu pidu katku ajal. Minu palk on külmutatud, firma aga prassib! Jagage see raha parem palkadeks laiali, mõtleks ehk nii mõnigi. Niisiis, kuidas oleks lihtsaim viis lahendada probleem nii, et ei peaks hakkama tegelema uuesti üles ärritatud inimestega? Rääkimata sellest, et peo korraldamine tähendab ka ajakulu ning ka kulude kokkuhoiu ajastul säästa ühe hoobiga veel 400 000 krooni on ju pagana mõistlik. Niisiis, jätame peo ära. See on Äripäeva juhtidelt ja Igorilt “jalad maas otsus”, nii enda (vähem potentsiaalset jamamist inimestega) kui firma (400 000 kroonine kokkuhoid) huvidest lähtudes ainuõige otsus.
Ent ma pole sugugi nii kindel, kas see otsus on ka parim firma inimestest lähtuvalt. See kõlab võib-olla üliidealistlikult, aga mulle tundub et rasketel aegadel peaks lausa tikutulega otsima võimalusi, kohti, kus inimesed saaksid koos olla, üksteist toetada ning mis veelgi olulisem, tegeleda sellega, kuidas ja kuhu edasi läheme. Sest üks hea asi on majanduslanguses ka – see liidab inimesi. Ning nüüd on küsimus, kelle ja mille vastu või poolt ta liidab ja mis sellega peale hakatakse. Kas see liitumine toimub juhtide, firma, omanike vastu (koondamise ja kulude kokkuhoiu puhul on see risk arusaadavalt keskmisest kõrgem) või majanduslanguse vastu (võtame midagi ette, koos). Ja on juhi otsus ja vastutus, kuidas ta sellega tegeleb.
Arusaadavalt ei ole mõnus pärast koondamisi ja muid inimeste jaoks ebameeldivaid protseduure tulla rahva ette. Ent see on ka koht, kus saab inimestele süstida selgust, turvatunnet. Öelda näiteks midagi seesugust: “olukord on niru ja me ei tea, kui niruks ta võib veel minna. Aga me oleme teinud oma parima ja teeme seda jätkuvalt, meil on olemas plaan, kuidas me sellest jamast läbi läheme. vms.” Inimesed vajavad usku ja kindlust. Ja seda ei saa keegi teine peale juhi inimestesse sisendada.
Nüüd küsimus, kas see koht peaks olema firma aastalõpupidu? Aga miks mitte, võib vastu küsida? Firma pidude eesmärke on ainult üks – näidata inimestele, et firma hoolib neist. Kui pidu ära jääb, siis sõnum töötajatele, võib-olla ka teadvustamata kujul, võib vabalt olla vastupidine. Ent nagu öeldud, keerulistel aegadel on firma poolse hoole üles näitamine veel kordades olulisem, kui nn headel aegadel.
Aga kulutada sadu tuhandeid kroone selle peale, et saaks umbes poole tunni jooksul inimestesse usku süstida, oma lugu ära rääkida? Kulukas tõesti. Kui aga probleem on ikkagi rahas, siis äkki on võimalik seda summat kuidagi vähendada, äkki annab teha, vastavalt ajastu hõngule, ka peo säästlikuma? Elav ansambel, lookas lauad, firma kulul voolav alkohol… Äkki olekski praeguse peo nimi hoopis mitte “PIDU”, vaid mõnitund koos olemist väikse veini, tikuvõileivaga. Tõsisemad peoloomad 
saavad ju jätkata oma rahakoti peal. Oluline on see, et toimuks elus suhtlus, kommunikatsioon mitte interneti ja meilide ja kuulujuttudega, vaid elavate inimestega. Ja seda eelkõige juhtide ja inimeste vahel. Ja arusaadavalt, see nõuab juhtidelt julgust ja tahtmist inimestega tegeleda.
Seega, selline võiks olla peo ärajätmisele alternatiivne lähenemine. Teadmata konkreetset olukorda, nii inimeste peades kui firma eelarves, on kõrvalt raske hinnata, kas see alternatiiv on ka realistlik ettepanek, mida lauale panna. Iga firma ja olukord on erinevad. Kuid üldistuse juurest tagasi algusesse, Äripäeva juurde (Äripäeva asemel võib siin näitena olla kestahes firma) tulles. Igor ütles Ekspressile: peo ärajätmise põhjus pole kulude kokkuhoid. Tõstan toetuseks kaks kätt püsti – kulude kokkuhoid üksi oleks halb põhjus peo ära jätmiseks (ehkki n.ö põhjuste reas on ta kaheldamatult olemas). Ülejäänud põhjuste osale lähemiseks on aga võimalusi päris mitmeid.
PS see lugu on üles pandud ka EASi juhtimisteemalisele saidile: www.juhtimine.ee
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
