Oinakari võimu eneseimetlemise küüsis
Täna ilmus Postimehes artikkel, mille ka siia üles panen. Niisiis:
See juhtus 2008. aasta märtsis. Või aprillis. Olin kohtumas ühe üsna suure riigiasutuse juhiga. Väga Suure Direktori olekuga mees saabus oma kabinetti mõneminutilise hilinemisega, viskas jala üle põlve ja rääkis, emotsionaalselt ja kohati ka vandesõnu kasutades: olen teinud kõik, mida teha annab, et inimestele oma sõnumit edastada. Saatnud meile, rääkinud, selgitanud, andnud mõista (mis iganes see tegevusena ka tähendab). „Ja ikka nad ei saa aru! No on ikka …oinakari”.
See episood meenub mulle pea alati, kui näen ühte reformierakonna kahest kuldsuust – Andrus Ansipit või Rein Langi – kuskil sõna võtmas. Reformierakonna vedamisel on valitsus ja riigijuhtimine jõudud punkti, kus siiani edu toonud tegutsemismallide kõrvale peab tekkima ka teistsuguseid viise.
Kiired otsused, järsud kärped, pigem tsentraliseeritus, kui aega nõudev vastutuse delegeerimine tegid oma töö masu murdmiseks. Ning Ansipi valitsusele ilma „aga“-deta kiitus selle eest.
Samas on edu toonud ka mitte niiväga meeldivad kaasnähud. „Võim rikub meid ära ja absoluutne võim rikub meid absoluutselt ära. Inimolendid on shimpansid, kes võimujoovastuses hulluvad,“ on tabavalt öelnud vanameister Kurt Vonnegut. Ja hetkel, mulle tundub, on Reformierakonna tippudel piltlikult öeldes jälle maa jalge alt kadumas.
Ma ei räägi siin korruptsioonist. Räägin aga nartsismist, eneseimetlemisest, arrogantsist, ülbusest. Räägin võimust, selle teostamise mõnust ning oma positsiooni enesestmõistetavaks muutumisest. Ja räägin ka selle hukutavatest tagajärgedest.
Inimarengu aruanne 2009 näitab Eesti olevikku ja tulevikku üsna murelikes toonides. Mida kostab seepeale peaminister Andrus Ansip? Ta on varakult üles otsinud ühe näitaja, ühe väite aruandes (puudutab kihistumist) ning teeb selle põhjalikult pihuks-põrmuks, tehes nii sisuliselt pihuks-põrmuks ka kogu aruande. „Nii et kõigega, mis siin inimarengu aruandes kirjas on, või hinnangutega, nõustuda ei saa, aga numbrilise materjaliga saab kindlasti nõustuda. Ma soovitan kõigil seda inimarengu aruannet lugeda. See on üks väärt lugemismaterjal. Kui inimesed oskavad mõelda, siis mõtteainet see pakub kindlasti,“ ütleb Ansip. Seega – lugege, lugege, totukesed, kui te ikka päriselt lugeda oskate. Mina tean, kuidas asjad on. Demagoogia, esitatuna arrogantsi ja nartsismi kastmes.
Sarnaseid näiteid leiab kuldsuudest kaksikute ja nende järgijate tegemiste seast süle ja seljaga. Olulisem näidete loetelust on aga asjaolu, et samal masu murdmisel töötanud moel – kiirete otsuste, valmislahenduste läbisurumisega – üritatakse nüüd lahendada ka probleeme, mis eeldavad oluliselt enamat diskussiooni, arutelu, kaasamist, kui kiirete kärbete tegemine.
Tervishoid, pensionid, sõnavabadus jne – teemad, mis puudutavad mitte inimeste elusid sellel või järgmisel aastal, vaid need otsused mõjutavad ühiskonda aastakümneid. Paraku ei lähe nende teemadega aga nii libedalt. Ning see tekitab reformarites veidi nõutust, veidi trotsi ja kiiresti lülitutakse režiimile: teie, rumalakased, ei saa, aru, kuidas neid asju peab ajama.
Muuseas, ma ei kahtle selles, et Ansipil või Langil poleks head tahet neid probleeme parimal viisil lahendada. Usaldus teise inimese vastu koosneb kolmest asjast: usust, et ta on kompetentne, aus ja heatahtlik. Mul on praeguse Eesti koalitsiooni suhtes see usk täitsa olemas. Probleem on selles, et inimene pole must-valge, nad tahavad reeglina korraga mitut ja sageli üksteisele vastukäivat asja: samal ajal tahavad need hea tahtega poliitikud ka olla võimul, mitte kaotada mainet, autoriteeti, tunda ennast suure juhina, saada tunnustust jne. See on ego, mis nõuab toitu. Ja see ego koos eduga masu murdmisel on kinnistamas poliitikat lühiajaliseks projektide poliitikaks, „valgustatud“ juhtide mängumaaks, kuhu „rumalat massi“ pole vaja kaasata.
Ja veel, asja kurbloolisus seisneb ka selles, et samal ajal käib täie hooga meie, n-ö tavainimeste lammastumine. Me oleme oluliselt leplikumad, kui me olime seda enne kriisi. Me laseme poliitikutel ajada endale kõrva lollust ruudus ja me enamikel juhtudel ei kõssagi. Põhjuseid on mitu, alates sellest, et oleme oma pilgud tänu masule pööranud rohkem enda sisse – tegeleme sellega, et kõigepealt iseendaga hakkama saada. Kuni selleni, et oleme käega löönud – ah nemad seal Toompeal, las ajavad oma asja. Kuni nad minu igapäevast elu ei sega… Ning tõsi on ka see, et kohe ei juhtugi ju midagi, tänased otsused mõjutavad kauget tulevikku.
Nii ongi pea iga kord, kui Anspi või Lang midagi ütleb, natukene valus ja ebameeldiv. Aga mitte palju, me oleme nende irooniliste kalambuuridega ju juba harjunud. Kannatame ära. Vaikselt. Sest tegelikult on nad ju tublid mehed, kes viivad meid viie … Kuhu siis?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Ansip vajab kiiresti välja vahetamist
Ansip, ikka Ansip, vastas Äripäeva juhatuse esimees Igor Rõtov eelmise nädalal teisipäevases raadiosaates küsimusele, kas peaminister võiks vahetuda ja kes sellisel juhul võiks olla uus peaminister. Sest head asendajat praeguses olukorras Rõtov Ansipile ei näinud. Ja päris kindlasti jagab seda arvamust suur hulk inimesi.
Olen väga seda meelt, et Andrus Ansip on oma praeguse aja peaministrina ära elanud ning Eesti vajaks kiiresti uut peaministrit. Ja Ansipi asendamatuse kohta – me ju otsimegi teistsugust inimest, teistsugust lähenemist, et saaks riigiasjad liikuma. Meil ei ole vaja Ansipi asendajat.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Vahetame hunnikusse sõitnud bussijuhid välja
Inimestele, kes kihutasid kinnisilmi koolibussiga hunnikusse, ei tohiks enam kunagi bussirooli kätte anda, ütleb Nicholas Taleb, mitme tähelepanuväärse raamatu autor (The Black Swan jt).
Ehkki mitte nii kategooriliselt väljendudes, siis hea mõte oleks juhtide vahetust tõesti kaaluda. Miks? Panemata kahtluse alla kriisi viinud juhtide kompetensust (sest kes meist ikka targem oli), on tegu pigem teemaga inimese psüühikast. Selle asemel, et asuda tegelema kiirelt ja otsustavalt, peavad mitmed juhid tegelema omaks võtmisega, et nad eksisid. Alles seejärel saavad nad hakata midagi otsustavat ette võtma.
Paraku aeg ei oota ning otsustamatus tähendab praegusel ajal selget kahjumit, halvemal juhul pankrotistumist.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kes on Eesti Obama? Lihtne küsimus
Täna üllitus Postimehes minu artikkel, siin ta on:
7. aprilli New York Times kirjutas, et USA verivärske president Barack Obama on esimese 11 töönädalaga «rääkinud» üles inimeste usu tulevikku. Uuringu järgi on 20 protsendipunkti võrra vähenenud nende ameeriklaste arv, kes arvavad, et majanduses lähevad asjad veel allamäge. Selliseid skeptikuid on alles jäänud vaid kolmandik. Ja tõsiseid uskujaid, kelle arvates hakkab majanduses paremini minema, on juba tubli viiendik, võrreldes seitsme protsendiga jaanuari alguses.
Mis siis on toimunud, kas USA ja maailma majanduses on juba märke paranemisest? Tegelikult mitte. Küsimus on usus, mida Obama on inimestesse erineval moel istutanud, peamiseks töövahendiks rääkimine.
Seega, inimeste usu ja lootuse taasloomine. Miks see on oluline? Sest majanduse alus on inimeste usk millessegi. Kui piisavalt suur hulk inimesi hakkab uskuma tõusu, siis tõus ka tuleb. Ja vastupidi. Siit tekib küsimus, kes oleks Eestis see inimene, kes oleks võimeline inimeste usku ja lootust üles rääkima? Vaatame järele.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Laar tahab peaministriks?
Mart Laar ei kavatse europarlamendi valimistel kandideerida, teatas mees oma erakonnakaaslastele saadetud kirjas, kirjutab Postimees. Mis võib olla põhjus, miks Laar loobub sedavõrd heast tõenäosusest saada europarlamendi liikmeteks. Sest, ma ei kahtle – Laaril oleks selle töö peale toetajaid kindlasti süle ja seljaga. Vajadus olla abiks siin, Eestis, riigi ees seisvate probleemide lahendamisel, nagu ütleb Laar ise? Jah, kindlasti. Ent huvitavam on, kuidas Laar seda abistamist konkreetselt ette näeb.
Minul on tunne, et Laar haistab siin peaministri ameti lõhna. On selge, et Ansipi reväär on liiga paljude plekkidega kaetud, et sealt niisama puhtalt enam välja ei tule. Ka on saanud Ansip juba piisavalt näidata oma suutmatust valitust otsusteni viia, põhjuseks enda ja reformierakonna reiting (vt üht eeelmist postitust). Pealegi, tulemas on terve rida ebapolulaarseid otsuseid, milles on valitud halva ja veel halvema vahel. Ning Ansipi suunas lendavate virtuaalsete ja verbaalsete mädamunade arv kasvab tõenäoliselt veeldi.
Pealegi, oleks ka väga loogiline, kui üles ehitamist, uue loomist teeks keegi teine. Keegi, kellel on oluliselt lihtsam muutusi läbi viia, kui mehel, keda rõhub ja jääb pikaks ajaks rõhuma kulude kärpimise taak. Valgel hobusel kohale ratsutava liidri ootus on aga ilmselge. See on ebaõiglane. Aga seda see elu tihtilugu ju ongi.
Seega tundub mulle üsna tõenäoline, et lähikuudel näeme peaministri vahetumist. Ja kes oleks kõige loogilisem valik Ansipi asemele? 2007. valimistulemuste olulisus on vähenenud, Reformierakonna maine langustrendis, seevastu IRL aga püsib ja isegi tõuseb veidi. Mart Laar oleks väga loogiline valik peaministritoolile. Huvitaval kombel on ta alati ka peaministriks saanud, kui Eesti on kriisis – seda nii 90ndate alguses kui ka 90ndate lõpus.
Need asjaolud ja mõned veel – mulle tundub tõesti, et Laar on otsustanud saada peaministriks ja see on ka põhjus, miks loobub heast töökohast ELi aparaadis. See on ka tema viis, kuidas ta saab abistada Eestit praeguses kriisis, nagu ta ise tahab kirja järgi teha. Eks näis. Polekski ehk paha valik, või mis?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kõrini konjunkturistlikust peaministrist
Peatame riigi maksed inimeste teise pensionisambasse? Ei? Jah? Vähendame vanemahüvtist? Mis? Ei sobi? Aga kirsturaha, kas teile ei tundu, et see 3000 krooni on liiga palju? Ja siis lastetoetused – no äkki ei peaks ikka kõigile ühe mõõdupuuga mõõtma? Või ikka peaks? Testime, testime, testime…
Peaminister Andrus Ansip. foto: ajaleht Valgamaalane
Mul hakkab saama küll ja veel peaministrist, kes tegeleb viimased poolteist aastat nuusutamisega. Ei, mitte kummiliimi või mõne moodsama narkootilise kraami ninna tõmbamisega. Andrus Ansipi nina on pidevalt töös, saamaks teada, kust parajasti puhub soodsaim tuul tema reitingule. Ta tegeleb väga selgejoonelise konjunkturismiga, kasutab talle usaldatud mandaati mitte rahvast ja riiki teenides, vaid inimeste ja meedia hetkearvamusi ja oma reitingut kummardades.
2007. aasta valimised on tagantjärgi osutunud Pyrrose võiduks. Ansip ja Reformierakond jäi iseenda hiilgava tulemuse vangiks. Ja sealt edasi on järgnenud valitsemine avaliku arvamuse uuringute kaudu. Meenutagem siin näiteks Nordstreami gaasitoru otsust või ka järjekordselt põhja lastud haldusreformi kava.
Kui headel aegadel oli Ansipi vangipõlve kirjeldamine selline tore, pigem “intellektuaalselt huvitav” teema, siis praegu, viimastel kuudel on see konjunkturism muutunud kuritegelikuks riigi ja inimeste vastu. Sest see on tähendanud silmaklappe ja otsustusvõimetust. Võimetust teha valusaid, kuid vajalikke otsuseid.
Ning mis on siis see asendustegevus otsuste tegemise asemel? Pidev testimine. Pidev katsetamine inimeste meelsusega. Inimeste ette lükatakse, poolkogemata muidugi, üha uusi ideid, et kui teeks õige seda ja teist. Ning siis jälgitakse, milline on reaktsioon.
Kui õige võtaks kirsturaha vähemaks, mis arvate? Või siis kaotaks riigi maksed pensionisambasse? Ja nii edasi. Loomulikult haaravad ajakirjanikud ideedest kinni, otsivad üles kannatanud, küsivad, mis arvate? Konflikti, higi, verd ja pisaraid kui palju. Ning Reformierakonna tagatoas välgub punane pastakas, ei-ei, see idee tooks liiga suure valijate kaotuse. Ja avalikult ütleb siis Ansip või mõni tema ministritest: eks variante on igasuguseid, aga ega me nüüd seda raha ikka ära ei võta…Aga tolle teise asjaga, nt lastetoetusega on küll nii, et… Aitab inimeste hirmutamisest, tahaks hüüda.
Kindlasti ei taha ma väita, et kõik Reformierakonna välja käidud lõikeideed on halvad. Olen ka veendunud, et vähemasti mõnedel inimestel Toompeal on kindlasti oluliselt parem ülevaade, mis tegelikult riigisektoris toimub. Ent, otsustage ükskord ära! Ja otsustuse alus ei peaks olema Foorumi saate küsitlus või EMORi viimane uuring. Otsuse alus peaks olema riigijuhtide parem äranägemine sellest, mis on riigile ja inimestele praegusel hetkel parim variant.
Vabandan ka nende ees, kes loodavad suurt tulu hetkeolukorra parandamisel sellest, kui korraldada üks suurem veetshe ehk jututuba ja koosarutelu. Ikka opositsiooni kaasamine ja kodanikeühendused jne. Mul puudub sellisesse probleemi lahendamise viisi hetkel usk. See kõik oleks tõsi, kui meil oleks aega veel aasta aega majanduslanguseks ette valmistuda. Aga meil ei ole. Keegi peab otsustama. Nüüd ja praegu.
Küll olen väga päri sellega, et oluliselt enam peab inimesi (mis tähendab kodanikeühendusi jne) kuulama ja kaasama hakkama selles osas, mis saab edasi pärast seda, kui on valusad lõiked tehtud. Kuidas tuua Eesti taas tagasi mängu, kuidas me saaksime tagasi oma väärikuse, oma usu tulevikku.
Seega, peaminister Andrus Ansip, uks mineviku ees tuleks kinni panna ja reiting hetkeks unustada. Teha süda kõvaks ja riskida – teha otsus lähtuvalt oma parema äranägemise järgi. Mul on usku, et see otsus poleks Eestile halb. Ja ette lohutades – mis on saanud Mart Laarist, kes tegi samalaadseid otsuseid 1992. aastal? Jah, mõned ebaõiglased hüüdnimed, nagu “põllumajanduse põhjalaskja” ning “likviidsuse likvideerija”. Ent Laaril on ka olemas kuvand liidrist, kes ei karda teha otsuseid. Ning isegi kui Ansipi reiting peaks kõvasti langema ja töö poliitikuna löögi alla sattuma – Laarile tõid otsused hiljem Milton Friedmani nimelise 6 mln kroonise preemia. Mis, tõsi, on aktsiahindade languse tõttu vist tublisti kokku sulanud.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
