ajakirjandus

Toggle view

Artikkel Postimehes: Neljas võim istub Concorde´i pardal

 

Täna üllitus Postimehe lisas AK minu artikkel ajakirjandusest. Panen selle ka siia, niisiis: 
Ajakirjandus on kaugenemas ühest põhirollist – olla ühiskonna valvekoer ja neljas võim, kirjutab Raimo Ülavere. Meediasse suhtutakse kui rahamasinasse ja see on toonud kvantiteedi kvaliteedi asemele.
Eesti Ekspressi, Eesti Päevalehe ja Äripäeva toimetustes olid hõiked 26. veebruaril elavamad kui tavaliselt. Just oli lahvatanud pommuudis Elmar Sepa vahistamisest kaitsepolitsei poolt. Ent omavahelistes vestluses nenditi vandeseltslaslikult – ja-jah, täna on see päev – ja suruti pöidlad pihku. Omadele. Sest just nende väljaannete ajakirjanike vahel oli žürii teinud valiku Eesti kaalukaima uuriva ajakirjanduse auhinna, nn Bonnieri preemia nominendi leidmisel. Tol päeval anti auhind üle Eesti Ekspressi ajakirjanikule Tarmo Vahterile koos kommentaariga, et artiklite tase oli sel aastal väga kõrge.
Mul ei ole muud võimalust kui auväärt žüriiga nõustuda. Ent samas, võib-olla on asi minu muutunud vaatenurgas (aktiivsest meedia tegijast meedia tarbijaks), võib-olla üldises foonis meedia suhtes, aga ma ei ole päris kindel, kas saaksin nõustuda samalaadse väitega meedia kohta üldiselt – pean siin silmas eelkõige kirjutavat pressi. 
Pigem olen nõus alla kirjutama väitele: on ilmunud ja ilmub ka edaspidi mitmeid häid artikleid, ent üldiselt istub ajakirjandus nagu ülehelikiirusel liikunud kõvera nokaga Concorde’i pardal – liikumine on äkiline ja kiire, ent tulemus ja tegemise põhjused üha kaugenevad liikumise algsest vajadusest: liikuda lihtsalt punktist A punkti B, ilma vahutava šampanja ja rahakõlinata. 
Ajakirjandus on ehk kaugenemas ühest põhirollist – olla ühiskonna valvekoer ja neljas võim. Kogu sellest tuleneva vastutusega. Muuseas, Concorde enam ei lenda ja suur osa lennufirmadest on muutunud sisuliselt odavlennufirmadeks.
Praeguses meedias tundub üha enam panevat asju paika see, millest rääkimist paljud ajakirjanikud põlastusväärseks peavad – raha. Mammona tõus aukohale meedias on tõdemus, mitte süüdistus. Klikiäri (kui müüdavuse sünonüüm) viib meedia meelelahustumiseni ning riskantse võistluseni, kes suudab veel odavamalt ühte müüdavat tükki toota. Samas aga ei saa selles võistluses olla pikas perspektiivis võitjaid, meedia ise finišeerib selles võidujooksus identiteedikriisi, mille sügavus on rohkem küll iga inimese ja meedias osaleja enda tunnetada, ent mille tulemus saab olla ainult uutes meedia toimimise (äri)mudelites. 
Kuidas see praegune ärimudeli ja identiteedikriis siis oma tähendusmärke näitab? Räägime kirjutavast pressist, ajalehtedest ja nende veebiväljaannetest. Ajalooliselt on ajakirjandus alati vähemal või enamal määral olnud lugejate rahastatud. Ent jõulise internetti minekuga läksid ajalehed kaasa üldlevinud hoiakuga, et kõike, mis tuleb internetist, peab saama tasuta. Seega, ei mingeid piiranguid lugejatele, vastupidi, klikitavus ja unikaalsete lugejate arv nädalas (saab vaadata Emori koduleheküljelt) on ajalehtede online-toimetustes kaalukad mõõdupuud. Miks? Sest need on argumendid reklaamikliendile.   
Veebis ajakirjandusega raha teenimisel on ilmsiks tulnud mõned «agad». Kuna veebis on info avaldamise barjäär sedavõrd madal, siis pole ka reklaamiandjad seal kaugeltki valmis kinni maksma kogu online-ajakirjanduse, veel vähem lisaks ka paberajakirjanduse tootmiskulusid. 
Hea võrdluse tõi endine tippsuhtekorraldaja Daniel Vaarik ajalehes Sirp: kui Andrus Kivirähk ja Mihkel Raud teeksid oma blogi, siis võib sellel varsti olla vabalt sama palju lugejaid (ma ise arvan, et enamgi) kui nende kolumnide lugejaid Eesti Päevalehe veebiväljaandes. Ja kulud? Ise blogipidajana kinnitan – blogi on võimalik üles panna umbes tunni-paariga, tasuta. Ühe ajalehe võrguväljaande ülalpidamine maksab – inimesed, arvutid, põrandapind… – päris palju.
Teisalt on probleem tellijate-lugejatega. Ajalehtede tellijate arv on üldmahus langustrendis, seda ikka interneti tõttu. Oma mõju on ilmselt ka kehvemaks muutunud majandusoludel. Ning tõesti – miks peaksin ma tellima ajalehte, kui saan needsamad uudised kätte veebist, tasuta? Kahjuks on praegused ajalehed uudiste osas paljuski eelmise päeva online-väljaannete koopiad. Ent selleks, et paberväljaanne tooks lugejatele midagi ainulaadset, mille eest ma oleksin nõus maksma, on väljaandel vaja sisu tootmiseks raha. Mida aga pole, sest online ei too krabisevat piisavalt ning paberväljaande reklaamitulud on järsult langenud. Nõiaring. 
Otsekui väikseks jäänud võru ajakirjanduse kaela ümber on juba aastaid valitsenud arusaam ajakirjandusest kui lüpsilehmast. Enamik olulisi muutusi, mida ajalehed tegid headel aegadel, kui reklaamitulud lõid rekordeid, olid tehtud eesmärgiga rohkem raha teenida. Mitte eesmärgiga teha paremat ajakirjandust. Ajalehed ei läinud ka internetti tegema paremat ajakirjandust, nad läksid sinna eelkõige teenima. See oli ja on suhtumine ajakirjandusse kui lüpsilehma – kui rahamasinasse. 
Raha hääl on kostnud ka ajakirjanike kõrvu. Motivatsiooniprogrammid online-toimetustes hindavad enim klikke saanud tükke (mäletate – rohkem klikke, rohkem lugejaid, rohkem reklaamiraha), eesmärgid on eelkõige seotud kvantiteedi, mitte kvaliteediga. 
Kuidas aga saada rohkem klikke? Aga palun. Üks drastiline, aga siiski konkreetne näide. Mõni aasta tagasi lõi Äripäeva veebiväljaandes päeva- ja vist ka nädalarekordi artikkel, mille pealkiri ja sisu rääkisid sellest, kuidas põdrapull tegi lehmale vasika. Jah, sellepärast oli hiljem ka tegijal endal piinlik, ent põhimõtteliselt – vastus küsimusele, kuidas saada rohkem klikke, võib olla kaunis banaalse sisuga, ning seda on ajalehtede veebiväljaannetest näha.
Ja ometi on ju meil toimetustes ajakirjanikud-toimetajad, kes vastutavad selle eest, et ajalehtede ja veebiväljaannete sisu oleks adekvaatne ja et ajakirjandus täidaks ühiskonnas täie vastutusega neljanda võimu rolli. Jah, see on tõsi. Tean väga mitmeid väga häid ajakirjanikke, kes teevad oma tööd tõesti hingega ja on ajakirjanikud eelkõige missioonitundest. Ent lisaks meenub mulle üks mõne kuu tagune saade «Õhtune ekspress», kus Postimehe, Äripäeva ja Delfi peatoimetajad sisuliselt ütlesid, tõsi, mitte nii otse, aga siiski: klikk on rahva tahte ja sõnavabaduse mõõt. 
Veel paneb mind mõtlema ajalehtede reaktsioon praegusele majanduskriisile. «Me kajastame ju reaalsust!» põhjendatakse ainult mustade ja veel mustemate pealkirjadega artiklite üllitamist. Adumata, et see on vaid ajakirjanike tõlgendus reaalsusest ja et masendus taastoodab uut masendust. 
Ma ei räägi siin roosade prillide vajalikkusest, vaid lisaks väidetavale reaalsusele ka lahenduste otsimisest. Sa näed seda, mida tahad näha, teavad psühholoogid. Tehke katset ja proovige ühel õhtul töölt koju minnes üles lugeda kõik punased autod. Te loendate neid kokku suurema koguse, kui eales oleks osanud arvata. Kui sa tahad näha pankrotte, siis seda sa ka näed… Kui aga lahendusi, siis… Ma tahan näha lahendusi, ent ma ei näe neid ajalehtedest või nende veebiväljaannetest. Vähemasti mitte väljaannete endi poolt süsteemselt initsieerituna.
See kõik on viinud mind arusaamisele, et ajakirjandus ise pole veel eitamise faasist üle saanud, veel pole teadvustatud muutumise vajadust. Kuid mulle tundub, et kui mitte muu, siis paradoksaalselt toosama raha teeb selle varsti selgeks. Sest selleks et samamoodi, samade ärimudelitega head ajakirjandust edasi teha, lihtsalt ei jätku raha.  
Niisiis, teistmoodi küll, aga mismoodi siis? Tunnistan ausalt, mina ei tea. Aga väga loodan, et toimetustes ja ehk ka mujal hakatakse selle peale tõsiselt mõtlema. Äkki ei peaks valvekoera-ajakirjandus olema seotud kasumiootusega? Kuidas saaks tõsta lugejate panust ajakirjanduse tegemisel, nii rahastajatena kui sisu loojatena? Võib-olla on tulevik temaatilistes MTÜde loodud veebisaitides? Ja võib-olla ka ikkagi paberil, aga siis juba ajakirjana, teine formaat ja sisu, kõrgema tellimishinnaga? Ja võib-olla on ikkagi võimalik teha ka veebis head ajakirjandust – nii, et ei peaks ennast klikikuradile ära müüma? 
Veel kord, ma ei tea. Aga tean, et meediaäris on praegu piisavalt võimekaid inimesi, kes suudavad vähemalt osale neist küsimustest vastused leida. Küsimus on tahtmises ja usus. Mina usun, et Eestis tehakse ka tulevikus head ja kvaliteetset ajakirjandust ning kogu meedia pole klikikuradile veel kolme tilka verd andnud. 

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Võimalus mõjutada – Ära kliki saastal

Ühinen suhtekorraldaja ja muidu väga ärksa mõtlemisega Daniel Vaariku üleskutsega mitte klikkida saastal. Meediaväljaannete portaalides käib arvestus paljuski klikkides, kaudselt klikkide arvu (täpsemalt unikaalseid vaatajaid nädalas, saad näha võrdlust siin) müüakse ka reklaamikliendile. Klikkide-kommentaaride arv on ka üks kriteerium, mille järgi toimetajad artikleid ülespoole tõstavad. Et ikka rohkem klikke saada :-)

Meenub ka üks konkreete näide klikkide arvu ja uudise väärtuse vahel. Äripäev Onlinest aastate tagant. Nimelt oli juhtunud kusagil selline lugu, et põdrapull tegi lehmale vasika. Laskumata arutelusse, kuidas selline uudis üldse künnise ületas (kinnitan, et Äripäevas endas oldi vähemalt samavõrd ehmatanud kui mõned lugajadki), sai sellega konkreetse loo puhul kiirelt selgeks seos klikkide arvu ja uudisväärtuse vahel. Igaljuhul oli see tolle päeva kõige loetavam uudis. Seda ei saa ehk üldistada, aga midagi ta siiski ütleb.

Muuseas, olen ka kuulnud, et ehkki klikkide/vaatajate arv on endiselt tähtis, on vähemasti osa veebiväljandeid otsustanud panustada olemasolevatele kundedele parema sisu tootmisele. St siis mitte iga hinna eest taga ajada klikke ja uusi vaatajaid. Ühe näitena siin toosama Äripäev.

Seega, kutsun üles klikkima häid artikleid, väärtustama head ajakirjanduslikku materjali ning mitte klikkima olematu uudisväärtusega lugudele. See kehtib ka väga mitmete Eesti poliitikauudiste kohta, millest väga suur osa on lihtsalt “ise oled loll” tüüpi tükid. 

PS kõrvaloleva märgi saad endale erinevas suuruses alla laadida Danieli blogiküljelt.

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Kruuda fiasko peapõhjus – meedia põhiväärtuse peenrahaks tegemine

Täna teatas Oliver Kruuda meediafirma Kalev Meedia, eet paneb esmaspäevast kinni kõik oma paberil ilmuvad trükised. Teiste hulgas lähevad hingusele Just, Ärielu, Sporditäht. Seda on Kruuda poolt meedieksperdiks ja turundusguruks ülendatud Alar Pink põhjendanud trükimeedia nõrkusega, investorite puudusega ja üldse halbade aegadega. Jutt õige, aga kahjuks pooltõde. Päris põhjus on kuskil nende asjade taga.

Arusaadavalt on reklaamiraha trükimeedias tublisti vähem kui varem ja kukkumine on olnud ränk. Ent nii kummaline kui see ka pole, on kukkumine olnud ränk ainult teistele. Sest Kalev Meedia väljaannetes pole nende Kruuda omanduses olemise ajal, ei headel, veel vähem halbadel aegadel korralikult raha olnudki. Miks? Sest Kruuda pole hoolinud sõltumatu meedia põhiväärtusest – usaldusväärsusest, sellest, et tegemist on ainult lugeja huvides tegutsevate väljaannetega.

Eelkõige pean siin silmas Kalev Meedia n.ö kvaliteetajakirjandusele pretendeerivaid tükke – ajakirjadest Ärielu, telekanalit, veebikülge. Sest Kruuda ja tema käsundusohvitser Pink on ka avalikult teada andnud, et teevad oma uudiseid ja lugusid hoopis teistest kriteeriumitest lähtuvalt – positiivsusest ja ühiskonda edasiviivalt. Viimane on aga sagedasti tähendanud kummalisel kombel pea täielikku kattuvust Kruuda isiklike (äri)huvidega. Seega, ühiskond tähendab sisuliselt Kruudat ja tema ärihuvidega seotud poliitikuid, eelkõige talle olulisi tehinguid toonud Keskerakonda ja Edgar Savisaart?

Niisiis – ajakirjanduse põhiväärtuse vahetamine isikliku ärihuvi vastu pluss olematu müügitöö pluss arrogantne võhiklikkus meedia tegemisel võrdub 100 tööta inimest tänaval ning kümned miljonid (praegu veel ainult kümned) kroonid tuulde visatud raha.  

Hmm, huvitav, kokkuhoiust rääkides, kas keegi ajakirjanikest on juba Alar Pinkilt küsinud, mis on saanud Porche´st?

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Juht hiilimas vastutusest kõrvale

Koondamiste laine on kaasa toonud huvitavaid juhtumeid juhtide vastutusest. Õigemini näiteid sellest, kuidas juht mõistab oma positsiooni ja rolli.

Näiteks ütles Raadio 2 peatoimetaja Heidy Purga mõned päevad tagasi Postimehele nii: “Mul oli juhatusele pakkuda eri variante, kuidas uudistetoimetuse töö võiks jätkuda, aga ju need polnud piisavalt head.” See oli pärast seda, kui ERRi juhatus oli otsustanud panna kinni Raadio 2 uudistetoimetuse, põhjuseks vajadus kulusid kokku hoida.

Purga lause on sõnasõnalt võttes väga suure tõenäosusega tõsi: tõenäoliselt ta tõesti pakkus variante ja need tõepoolest ERRi juhatust ei veennud. Mida aga võivad lausest välja lugeda Raadio 2 töötajad?

Esiteks. Need pagana bossid seal x korrusel (ma ei tea, mis korrusel ERRi juhtkond koos istub – RÜ) ei jaga ikka üldse matsu, nende jaoks on ainult kroonid tähtsad, inimestest, töötajatest ja kuulajatest neil poogen.

Teiseks. Meie juht küll võitles, aga näed, ei saanud temagi neist jagu. Kas ta ikka on võimeline meid kaitsma?

Kolmandaks. Hmm, mis minust nüüd saab. Kui läksid juba uudised, mida juht oli ometi lubanud, siis…. kes on järgmine? Ega juht, tundub, et ka päriselt ikka ei tea… Kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks midagi?

Ma ei tea, kas Raadio 2 töötajad ka päriselt täpselt nii mõtlesid, võib-olla mõtlesid nii vaid mõned inimesed vms. Kuid igaljuhul sellises suunas kipuvad inimeste mõtted selliste väljaütlemiste puhul minema.

Ja tulemus? Segane värk: ühelt poolt võib olla tugevnenud meeskonnatunne, sest leitud on ühine välisvaenlane – ERRi juhtkond (ent samas on tegu sama organisatsiooniga!). Teiselt poolt on antud aga suurepärane võimalus ärevuse kasvamisele – isegi meie juht ei suuda meid kaitsta, asi tundub käivat üle tema pea ning tema sõna pole enam nii kindel.

Sellises positsioonis ei ole lihtne olla. Ent seda oleks olnud võimalik kui mitte vältida, siis vähemalt oluliselt leevendada. Kuidas? Kõige olulisem iva: juht ei tohiks (vähemasti avalikult) astuda konfrontatsiooni firmaga. Juhi palga sisse on kirjutatud ka vastutus otsuste eest, mida ta ise pole teinud ning millega ta mõnikord ka ise nõus pole. Öelda, et “nemad seal” on pahad ja nemad tegid, on vastutusest kõrvale hiilimine. Ning see ei jää märkamata ei töötajatel ega ka ülemustel.

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Artikkel EPLi vahel

Tänase EPLi vahel ilmus miskit lisaleht, millesse ka rutakalt artikli lubasin kirjutada. Ja lubaduse ka täitsin, siin see tükk on:

Eesmärgitu koolitus laseb huupi

Koolitus võib tähendada palju asju, kuid on paar asja, mida koolitus kindlasti ei ole. Ta ei ole imerelv, mis kõik probleemid korraga lahendaks ja juhi eest kõik töö ära teeks.
Eelneva mõistmine või mittemõistmine on hea eeldus koolituse kasulikkuse adekvaatseks hindamiseks. Julgen ka väita: kahetsusväärselt suur osa koolitustest on tegelikult ettevõtja raha raiskamine. Miks? Sest suurel osal koolitustel puudub eesmärk, mõte, kontekst. Probleem pole niivõrd nende sisus. Puudu on vastus küsimusele: mida koolitusega tahan saavutada, millist muutust peab koolitus aitama läbi viia? Konkreetselt. Küsimusele peab vastust teadma eelkõige organisatsiooni juht.

Kui koolitusel puudub eesmärk, kui ta pole osa mingist teadlikult soovitud muudatusest, siis võib juhtuda, et ka koolituse mõju on olematu. Ka koolituste puhul kehtib ütelus: sa saad seda, mida tellid. Kujuta ette, et hakkad täpsust laskma. Sinust mõnekümne meetri kaugusel on märklaud, kus keskel on 100 punkti, iga järgmine ring väljaspoole tähendab 20 puntki võrra kehvemat tulemust. Selle asemel, et rahulikult ja innaroselikult (Inna Rose on üks läbi aegade edukaim Eesti laskesportlane) sihtida ja tulistada 100 punkti peale, haarad kauboi kombel puusalt revolvri ja kukud kõmmutama. Milline on tõenäosus puusalt tulistades, et saad pihta 100-le? Mitte just liiga suur? Samas umbes nii koolitustele aeg-ajalt just vaadatakse – teeme koolituse koolituse pärast, ja mõnikord võime isegi huupi pihta saada! Katse-eksitus meetodil koolituste tegemine on üsna kulukas viis õppimiseks.

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Loe edasi

500 päevane edumaa

Sain selle nädala emotsionaalse obaduse neljapäeval, ekskolleegide valmistet Äripäeva esiküljelt. Pealkiri sedastab: 500 päeva kannatust. Artikkel ise on siin Seega, milline suurepärane võimalus masohhismiks! Ja neile, kes ei taha kannatada – teile on antud 500 päevane edumaa!

Aga vaatame veidi, kuidas see 500 päevane kannatuse periood ikka tekkis ja kui tõsiselt tasub seda võtta. Küsimustele saab vastuseid, kui mõtleme kahele asjaolule:

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Loe edasi