10. Kiire läheb mööda

Vähemalt paljudel meist. Üha rohkem inimesi hakkab aduma kahte asja: kiire asub ja elab meie endi peas, mitte kusagil meist väljaspool. Ja teiseks, kiire ei kipu vähenema üha uute trikkide, appide ja nippidega, kuidas asju veel kiiremini teha. Kiire on sümptom ning asjade veel kiiremini (ja veel rohkem) tegemine on otsekui plaaster lahtisele luumurrule. Üha enam hakkavad inimesed aga väärtustama oma aega, tervist ning keskenduma pigem vähemate asjade hästi ära tegemisele. Kiirega tegelemisel võib näiteks alustada sellest, et kui kiire jälle peale tuleb, siis on mõistlik minna tahatuppa ja oodata, kuni kiire mööda läheb

9. Leitakse Jumala osake

Suuri uudiseid võib sel aastal oodata Genfi lähistelt, kus Suur Hadronite Põrguti muudkui imeväikeseid osakesi edasi põrgatab. CERNi juht Rolf Heuer on öelnud ajakirjanikele: Shakespearelik küsimus – olla või mitte olla – võib saada esitatud 2012 lõpus… Jutt käib Higgs´i bosonist, nn Jumala osakesest, mis on väidetavalt viimane tükike mateeria loomise algosakeste puslest. Eelmise aasta detsembris tehtud eksperimendid juba viitasid otseselt osakese olemasolule, jäänud on veel lõplik kinnitus.

8. Eesti ettevõtete juhtidest kerkib esirinda noorem generatsioon

Ehkki meediapildis figureerivad endiselt paljuski dinosaurused (ajakirjanike inerts?), siis äris teevad suuri tegusid juba järgmine generatsioon. Viimased 2-3 aastat on olnud IT valdkonna võidukäik ning pole kahtlust, et see jätkub. Ent ka muudes valdkondades on tegijad noored, 25-40 aastased, kelle jaoks Äripäeva esikaas ei paku pinget, kes vaatavad Põhjamaadesse, Euroopasse ja kaugemalegi ning kes valdavalt teevad oma äri mitte eesti keeles. Nad pole Hans H. Luige paar aastat tagasi taga igatsetud dinosauruste tüüpi alfaisased, vaid koostöö tegijad, kes ei tee äri ilmtingimata eesmärgiga rikkaks saada ja maha müüa (ehkki ka seda või juhtuda).

7. Ettevõtjate laine veidi leebub, ent jätkub

Eelmisel aastal asutati kolmandiku võrra rohkem ettevõtteid, kui 2010. aastal. Ettevõtjate laine jätkumist toetab eelkõige kaks trendi: esiteks, ettevõtted jätkavad (vaikselt, ilma kisa ja kärata) koondamist. Pole vast suur saladus, et koondamine ja mingis mõttes inimese sundvaliku ette panemine on oma äri alustamisel vast enamlevinuim põhjus. Valik on muidugi põnev: kas kannatad edasi või hakkad tegema lõpuks seda, mida oled alati unistatud… Ja teiseks, üha rohkem levib inimeste seas arusaam , et äri ei tähenda tingimata tohutut kasvamist, suuri korporatsioone, inimeste palkamist, laienemist jne. Äri võib olla ka elustiil – oma kohvik, puutöökoda, raamatupidamise teenus, vaiba puhastus jne.

6. Poliitikas on hääbumise aasta

IRL jätkab hääbumist, kuni kaks vastastikust leeri ei suuda kokku leppida uues erakonna alustes ning uues ambitsioonikas eesmärgis. See tähendaks, et kumbki pool, kampsunid ja pintsakud, peavad osaliselt või täielikult lahti ütlema oma isiklikest huvidest, lõpetama kaevikusõja ja oma positsioonide kindlustamise. Hetkel on seda raske uskuda, “meie” ja “nemad” on juba sedavõrd sügavale juurdunud. Hääbumise aasta on ka Andrus Ansipile. Sest inimesed on väsinud. Väsinud sellest, et meil on kõik nii hästi, väsinud sellest, et on olemas ainult üks arvamus, väsinud sellest, et üks ja seesama retoorika kostub Toompealt juba aastaid. Ehkki riigikogu valimised on veel kaugel, siis jutte Ansipi siirdumisest “päikesepoolsesse tuppa”, nt mõnele väärikale eurotööle, kuuleme üha enam.

5. Koolitusturul lähevad moodi koolitused, mis tegelevad inimeste igapäeva probleemidega

Tegu on küll suuresti minu kõhutundele tugineva prognoosiga. Ent sellegi poolest – koolitusturul tõusevad rohkem tegijateks need, kes suudavad klientidel aidata ära lahendada või sammu edasi astuda konkreetse aktuaalse probleemi juures. Vähem abstraktseid, pilvedes hõljuvaid teooriaid, 180kraadiseid elumuutusi ja rohkem hands-on ja koos kundega päris probleemiga tegelemist. Ehk coachingut.

4. Londoni Olümpiamängudelt tulevad Eesti sportlased tagasi nelja medaliga

Gerd Kanter ajab end tippvormi ja suudab üllatada nii publikut kui iseennastki teise olümpiakullaga. Lisaks saab Eesti veel medaleid, võimalusi on aladest lisaks kergejõustikule (usun ka Ksenja Balta head vormiajastust) sõudmisel, tennisel, ujumisel, jalgarattasõidul. Lisaks mitmed head kohad esikümnes. Tuleb Eesti jaoks viimase paarikümne aasta edukaim olümpia.

3. Inimeste seas toimub appide ja nutirakenduste läbimurre.

Juba kümned tuhanded inimesed Eesti mitte ei vajuta klahve, vaid libistavad sõrme oma telefoni või tahvelarvuti peal. Detsembri telefonide müügist olid üle poole nutitelefonid. Ja nagu hea tuttav ütles: on kahte tüüpi inimesi, ühed, kellele jõuluvana tõi iPadi ja teised, kellele ei toonud. On ainult aja küsimus, mil sellise massi peale hakkab tulema rakendusi nagu oavarrest (ehkki neid tuleb ka praegu, ent mitte just liiga palju). Millised rakendused saavad eriti popiks ja kas Eestis tekib Angry Birdsi laadne fenomen, on keeruline prognoosida. Loodame, tingimused on olemas.

2. Tekivad ettevõtja vaimuga palgatöötajad

Üha rohkem tekib juurde palgatöötajaid, kes on nõus oma tööandjale piltlikult öeldes ainult rentima oma tööd ja pead. Sedagi ajutiselt. Ja nende endi tingimustel. Ning nad lahkuvad, kui tunnevad, et neid ahistatakse tarbetu bürokraatia, lõputu efektiivsuseotsingute ja muu säärasega. Nad on noored, nad on tipptegijad, talendid, kui soovite. See trend tähendab muutusi ka suuremates firmades, sest ainult kulupõhisele efektiivsusele ehitatud kontsern ei ole andeka ja oma tööd väärtustava inimese jaoks kuigi ahvatlev.

1. Ja siis tuleb … või ikka ei tule, Maailmalõpp

21. detsember 2012 (mõningatel andmetel ka 23. detsember). Enne seda tulevad suured reklaamikampaaniad – “nüüd eriti head maailmalõpu hinnad!” – tulevad suured peod, ärevad pooltõesed uudised (vulkaanipurskeid on juurde tulnud x perioodi jooksul jne). Ja siis tuleb pohmell. Ehh, ootame edasi… Muuseas, Kalifornia Ülikooli professorid väidavad, et maiade kalendrit (kust see maailmalõpu jutt on pärit) on valesti tõlgendatud ning möödalask võib olla 50-10 aastat. Seega võime vabalt olla maailmalõpu juba üle elanud…

Aasta pärast selgub (jälle), et ma(me) ei oska üldse ennustada… Juhtunud on asju, mida me pole uneski näinud (isegi mitte Igor Mang). Ning võime järjekordselt tõdeda kahte asja: hirmul olid suured silmad ja oli sündmusterohke ning äge aasta.

Head uut aastat, sõbrad!

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

10. Paljud inimesed muudavad enda käitumisharjumusi. Ja veel enamad ei muuda. Ehkki prognoos on piisavalt üldine, et mitte olla vale (nagu olevat kusagil üldistamiste kohta öelnud Juhan Parts), siis oma sisetunde järgi hinnates olin ehk isegi tagasihoidlik. Eestis on olnud märgatav optimismi ja enesekindluse puhang, ja ometi – uut laenumulli pole järgnenud, inimesed on ettevaatlikumad, alalhoidlikumad kui varem.  Lootust on.

9. Kevad-talvel tabab meid europohmell. Õnneks osutus see prognoos vääraks. Euro tõi kaasa selge majanduse elavnemise ning õnneks pohmelli ei saabunud. Ja samas on pohmell piltlikult öeldes endiselt õhus (muuseas, keegi väitis mulle kunagi, et pohmelle on maailmas lõplik arv, nad lihtsalt vahetavad omanikku)  - tõsi, teistel põhjustele (vaadates euro lõuna piirkonna poole).

8. Jätkub ettevõtjate laine. Laine mitte ainult ei jätkunud, vaid kasvas ka väiksema tsunaami mõõtu laineks. Sel aastal asutatakse u kolmandiku võrra enam uusi ettevõtteid, kui eelmisel aastal.

7. Üha enam hakatakse rääkima koostööst. Seda prognoosi on keeruline mõõta. Ent tunnetuse järgi … Kui prognoos oli “rohkem rääkima koostööst”, siis kahetsusega pean nentima, et isegi tähelepanekul vaatlemisel ei ole märke suurenevast koostööst liiga palju näha. Vähemasti nähtavamas osas, ehk poliitikas ja suures äris. Ehk siis järgmisel aastal …

6. Vabatahtliku ja kogukondliku tegevuse hüppeline kasv. Jah. Vabatahtlik tegevus on kasvanud. Paljuski tänu üle-euroopalisele vabatahtliku tegevuse aastale, ent ka Eesti enda aktiivsetele asjaga tegelejatele on vabatahtluse teemalist tegevust Eestis enam kui kunagi varem. Võtke kasvõi Kultuuripealinna sajad vabatahtlikud või siis laiema avalikkuse ette kasvanud Rosma kool Põlvamaal, kus lastevanemate abiga murtakse müüte koolielus.

5. Poliitikas tulevad enam pildile sotsdemmid.Sotsiaaldemokraadid on hetkel küsitluste järgi populaarsuselt  teine erakond, toetusega 22%. Fakt.

4. Juhtide seas jääb vapraid sõdalasi ja sauruseid vähemaks. Ehkki paljud saurused on endiselt pildil ja Äripäeva Aasta Ärimehe kandidaatide valik nägi kummalisel kombel välja nagu aastast 1999, on uued tulijad siiski teinud tugeva läbimurde. Minu silmis on aasta ärimehed Taavi Kotka ja Priit Alamäe Webmediast, kes laiendasid äri jõuliselt Soome ja mujalegi.

3. Kiiresti muutuvad meie infotarbimise harjumused.Pakkusin aasta tagasi, et üks suur ajaleht kaob või nishistub ja online meedias lähevad suured teistel veel rohkem eest ära. Vaikselt ja märkamatult see protsess ka käib. Ennustasin ka e-raamatute võidukäigu algust, ent tundub, et eestlaste jaoks võib e-raamat olla nagu kunagi olid tshekid panganduses – see etapp kipub lihtsalt vahele jääma ning oodatakse uue platformi tekkimist.

2. Hüppeliselt kasvab tervisesportlaste arv. Ma ei oska seda muud moodi mõõta kui enda visuaalse vaatlusega spordiradadel. Ja tõesti mulle tundub, et kui veel mõni aasta tagasi oli tervisesportimine pigem friikide armastusväärne nõrkus, siis täna liigutavad ennast ühel või teisel moel juba massid. Seda kinnitavad ka massiüritustest osavõtunumbrite rekordid.

1. Aasta lõpus selgub, et ma(me) ei oska ikka üldse prognoosida. See oli aasta tagasi prognoos, mille peale olin 100% kindel. Ja ma ei eksinud

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Paari nädala tagune The New York Times andis teada, et New Yorgi linn lõpetas koolides õpetajatele ja teiste koolis töötavatele inimestele tulemuspalkade maksmise. Miks? Sest, tsiteerides otsuse aluseks olnud uuringut: „see ei mõjutanud positiivselt õpilaste tulemusi ega ka õpetajate hoiakuid oma töö suhtes“. Punkt.

Teemat kajastas oma blogis mitme juhtimisalase bestselleri autor Bob Sutton. Ta kirjutab, et uuringut läbi viinud organisatsiooni esindaja ütleb: „me ei näinud boonustest mõjutatud muutust mitte ühelgi õppetasemel, õpetajad ja teised töötajad nägid boonuseid nagu auhinda, nagu kirssi tordil. Ent see polnud see, mis oleks neid motiveerinud paremini oma tööd tegema.“

Muuseas, mitmed sarnased uuringud on siiski tõestanud, et boonustel on olemas konkreetne mõju õpetajate tegevusele. Nimelt on see õpetanud õpetajaid…petma. Näitama oma tulemusi parematena, kui nad tegelikult on. Ning õpetanud ka keskenduma tegevustele-õpilastele, kellelt on võimalik lihtsama vaevaga häid tulemusi saada.

Kuidas see kõik Eestit puudutab? Ka meil on haridussüsteemis tulemuspalga süsteemid, millede idee on laenatud ärisektorist. Erinevates koolides ja omavalitsustes on süsteemid erinevad, ent nad on siis üsna laialt levinud. Sest see on  ju loogiline, eks – mida rohkem raha terendab, seda paremini tahab inimene oma tööd teha! Kahjuks on aga selgunud, et lisaks haridussektorile ei ole see nii üks-ühene ja selge isegi ärisektoris.

Igaljuhul. Mõeldes haridusreformile, mis tundub nüüd õnneks kännu tagant veidi lahti saanud olevat, võiks tulemuspalgad (ja nende kaotamine) hariduses olla üks teema, mida käsitleda. Või mis tundeid tekitab lapsevanemates tulemuspalga alusmõte, et õpetaja on motiveeritud ja keskendunud eelkõige… tükitööna raha teenimisele?

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Ometi oli kuni selle ajani kõik läinud koolitusturul ülesmäge – koolitajatel oli aastaid tööd laialt, koolituste müük oli sageli olnud pigem registreerimise vaev. Kui veel mõningase müügitegevusega seda toetada… hästi elasid nii müüjad, koolitajad kui partnerid. Siis järsku, paari kuu sees, ilmselt eelmise aasta tulemuste selgudes ja omanike survel tõmbasid firmade juhid koolituskuludele kriipsu peale. „Me sel aastal ei tee enam koolitusi“, „Kahjuks kärbiti meil eelarve ära“, „Ma ei saa midagi teha, raha pole“ – kuulsid koolituste müüjad vastuseks oma kõnedele. Ehkki tegelikkus oli veidi teine – küsimus polnud ainult raha puuduses, vaid firmade juhtide hoiakus – oli tulemus sama: koolitustel kriips peal. Ja nii vaataski müügitabelist vastu sama palju müüdud koolitusi, kui on maasikaid ära kuivanud peenra peal.

Ja mis siis Vain & Partnerites järgnes? Imepärase uue eesmärgi seadmine, hingestatud motivatsioonipuhang, värskendatud missioon? Ei midagi sellist. Päris elus on asjad lihtsamad.

Vain & Partnerites lepiti kokku kaks olulist asja: teeme neljast inimesest koosnevad müügimeeskonnad, sees müüjad, koolitajad, partnerid, ja iga meeskond peab müüma 10 kohtumist nädalas. Vähemalt. Muidugi tähendas see ka rahalise poole üle vaatamist, et tagada meeskondliku müügi püsivust. Ent muutus tehti ära ühe väga konkreetse tegevuse kirjeldusega – iga meeskond peab müüma 10 kohtumist nädalas, firma peale kokku 30 kohtumist. Punkt. Ja see töötas. Miks?

Muutuse suurim vaenlane on ebaselgus, mitmetähenduslikkus. Kasvatame müüki, tõstame käivet, parandame rahulolu, efektiivistame tööprotsesse jne. Need on kõik toredad eesmärgid, ent inimeste jaoks on samaväärsed hiina hieroglüüfidega. „Kasvatame müüki“! Eee, kuidas? Mida siis peaks hakkama rohkem tegema, mida vähem? Vain & Partnerites õnnestus sõnastada muutus nii lihtsalt ja selgelt tegevuseks, et see ei olnudki käsitletav muutusena, mis on kole raske ja tekitab vastupanu ja… teate küll. Lihtsalt inimesed panid ühes kindlas suunas jooksma konkreetselt kokkulepitud moel.

Teine oluline tegur – ei hakatud liiga sügavalt analüüsima ja süüvima probleemi olemusse. Miks klientidel ikka raha pole ja kus neil see raha siis ikka on? Varem või hiljem oleks see viinud põneva, kuid kasutu arutluseni masu olemusest ja on selge, et masu algprobleemidega võideldes võitluses oleks ka kõige kangem firma maailmas alla jäänud. Seega, eesmärk oli teha seda, mis kõige lihtsamal ja konkreetsemal moel aitab. Koolituste müügitoru kõige tähtsam koht on reeglina kohtumine, seega keskendas Vain & Partnerid kogu tähelepanu kohtumiste kokkuleppimisele. Mida rohkem kohtumisi, seda rohkem võimalusi, seda rohkem pakkumusi, seda rohkem müüki.

Ja tulemus. Julgen arvata, et Vain & Partnerid tulid masust välja tublisti kiiremini ja väiksemate haavadega, kui nii mõnigi konkurent. Muidugi pole eespool kirjeldatud müügitöö ainus põhjus, ent oma kandev roll oli sellel kindlasti.

Konkreetse ja selge tegevuseesmärgi tulemuslikkust kinnitavad ka uuringud. Ühes paljudest eesmärkide mõjust tehtud uuringus jagasid eksperdid organisatsioonide muutused edukuse järgi kolme gruppi. Huvitav on see, et eesmärke seati kõikides gruppides pea kõigi muutuste puhul, protsent kõikus 86-89% vahel. Ent oluline vahe tuli sisse eesmärkide tüübis: edukamad olid need, kes olid seadnud endale tegevuspõhiseid eesmärke, nagu eespool kirjeldet näites – 10 kohtumist nädalas per meeskond. Edukamate muutuste grupis oli selliseid eesmärke seatud 89% juhtudest ning kõige vähem edukamate grupis vaid 33% juhtudel.

Muuseas, muutus, nagu nimigi eeldab, on asi, mis pole kunagi püsiv. Täna eespool kirjeldet müügisüsteem Vain & Partnerites enam ei tööta. Kuna minu suhted nendega on pigem juhuslikku laadi, siis ma ka ei tea, mis süsteem parajasti töötab. Ent fakt on see, et nad on jätkuvalt Eesti üks suurimaid koolitusfirmasid ja julgen kinnitada, et koolituste müügi tulemuslikkuse osas Eesti absoluutses tipus.

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Ja siis istub sinu lauda sinu noorem, tänane mina. Hakkate vestlema. Ta räägib sulle oma elust, tegemistest. Ja sellest, kuidas ta saab kunagi õnnelikuks, siis, kui juhtub see või teine asi, kui algab puhkus või kui kolib uude majja või saab ametikõrgendust või kui… Ning siis ta küsib sinult – räägi, anna mulle nõu, kuidas ma saaksin paremini, õnnelikumalt oma elu elada? Sa kuulad teda ja see tuleb sulle tuttav ette. Sa oled seda juba näinud. Korduvalt. Millist nõu sa annad?

Õhtumaade inimeste, sealhulgas eestlaste üks suurimatest hädadest on pidev rahulolu edasilükkamine – ma olen rahul siis, kui see või teine projekt õnnestub. Kohtan seda iga päev, oma kundede, sõprade ja kahjuks ka enda juures. Me oleme otsekui mägironijad, kes igal sammul mäkke ronides vannuvad ja sülitavad kurja, pressivad vere ninast välja ning lubavad enda ja ka teistega rahul olla alles siis, kui oleme tipus. Me ei luba endale olla õnnelik.

Muuseas, ja kui oleme tippu jõudnud, mis siis? Kui Alar Sikk 2003. aastal maailma kõrgeima mäe Mount Everesti tipust alla tuli ja ajakirjanikud temalt pärisid – noh, mis tunne oli, ikkagi elu unistus jne?!? vastas Sikk ühes intervjuus midagi sellist: „Külm oli, kurat. Alla tahtsin“. Lisan ka, ent Sikk tundub olevat meie seast pigem erand – ta naudib ronimist. Tippu jõudmine on sihiks, mitte nuineljaks eesmärk, alles mille järel võib õnnelik olla.

Miks on rahuolematus ja õnne ootus siis halb? Miks on halb see, kui sul on pidevalt n.ö ora tagumikus? Kui iga kiitus, mida kuuled, on stiilis: jah, aga… Miks on halb see, kui me saame ennast tunnustada alles siis, kui oleme midagi suurt ära teinud? Põhjus on kaunis lihtne: me väsime.

Piltlikult öelda on inimese peas kaks vastandlikku tegelast: üks on see, kes seab sihte, teeb plaane ja tahab, et me inimestena areneks. Ning siis on teine, kes otsib naudinguid, mõnusamat elu, kes ei taha mugavustsoonist välja tulla ning kes tegelikult on umbes 100 korda kaalukam, kui see esimene tegelane. Aga too sihiseadja on just see, mis meid edasi sunnib liikuma, arenema, tegutsema, katsetama.

Psühholoogid on läbi mitmesuguste eksperimentide aga näidanud, et see sihiseadja ja suunanäitaja lihtsalt väsib, kui ta ei saa toitu, kui ta ei saa sagedasti ka rahulolevalt endale õlale patsutada ja öelda, hästi tehtud. Mitte siis, kui asi tehtud, vaid just nüüd ja praegu. Rahul olla sellega, mis praegu on. Ühe definitsiooni järgi tähendab õnn ajutist rahulolu. Mida sagedamini me oleme rahul, seda õnnelikumad oleme. Lihtne.

Aga mis saab siis motivatsioonist? Sellest rahulolematuse orast? Hmm, kas see ora, see pidev rahulolematus iseenda ja teistega on ikka see, mis meid päriselt edasi viib…

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Ja siis – tegin endale Facebookis lehekülje, kuhu kutsun kõiki, kes on huvitet coachingu, juhtimise ja koostöö temaatikast ning kellele meeldib kohtuda lahedate inimeste ja ägedate ideedega. Seega, kui klikid http://www.facebook.com/coachraimoulavere , siis seda kõike ja enamgi veel saadki.

parimat ikka,

Raimo

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Toona, kui online meedia vägi polnud veel ehk nii võimas, kui täna, oli pommi üheks kriteeriumiks ka värskus – ehk sisse pidi minema viimane värske infokild, mis „eile“ toimus. Ja nii ajakirjanikud kui ka toimetajad ikka vahest sebisid ja muutsid ja parandasid ja täiendasid. Ning kujundajad, kes artikli, pildid, graafikud küljele panid, aga ohkasid – no tooge oma tükid varem…

Meile, kirjutajatele ja toimetajatele tundus, et mida lähemale tähtaeg tuli, seda loomingulisemaks me läksime – seda rohkem tuli ideid, kuidas võiks teha, mida veel lisada jne. Ning kujundajatel toimis kõik vastupidi – mida lähemale tuli tähtaeg, seda vähem tekkis ideid, kuidas ägedat kujundust teha. Mõlemad tegid loomingut, ent kummal siis õigus oli: kas tähtaeg, kiirus ja stress suurendavad loovust või hoopis vähendavad?

Alateadlikult ja paljudel juhtudel ka teadlikult rõhutatakse, et tähtaeg, stress paneb ideed liikuma ja loovus kasvab. Nii tajuvad ja seda väidavad enamik inimesi, eriti juhid. Ent tegelikkus on hoopis vastupidine.

Harvard Business Schooli professor Teresa Amabile näitas oma mahukas uuringus, et väide, nagu suureneks loovus adrenaliini taseme tõustes ning aja- ja ka raharessursi vähenedes loovus, on müüt. Uurimuses jälgisid Amabile ja ta kolleegid 7 ettevõtte 22 projektimeeskonda kuuluvat 177 töötajad mitme kuu vältel. Kusjuures need meeskonnad olid mitte tavalised, vaid neid peeti oma ettevõtetes „loovaks südamevereks“. Ja uuringu tulemused?

Inimesed pole tõsise ajanappuse korral mitte ainult vähem loovad, vaid arvavad paradoksaalselt samas ise, et nad on sel ajal hoopis rohkem loovad. Lisaks leidsid teadlased, et loovus vähenes mitte ainult stressirohketel päevad, vaid ka järgmisel, sellest järgmisel ja veel sellestki järgmisel päeval.

Ilmnes ka erand. Loovus kasvas ajanappuse korral ainult siis, kui ajanappus oli tõeline (mitte kellegi, nt juhi poolt kunstlikult tekitatud), inimene keskendus täielikult ühele projektile (ei mingeid koosolekuid, segajaid jne) ning puutus kokku ainult 1-2 kolleegiga. Samas nentisid uurijad, et selliseid olukordi tuli ettevõtetes ette üliharva.

Ja muuseas, halvim, mis loovusega saab juhtuda, on juhtide poolt kunstlikult ette pandud aja ja rahanappus – pidev tulukahju kustutamine mõjub loovusele hävitavalt.

Seda kõike ja rohkem veel saab lugeda Eesti keeleski ilmunud raamatust „Medici efekt“. Soovitan. Ja tervitan ka ajalehtede-ajakirjade kujundajaid – vahest võib hea vorm ka keskpärasest sisust meistriteose teha!

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Kahe nädala pärast jagasid õpetajad taas lastele laiali joonistamisvahendid ning psühholoogid salamahti jälgisid laste tegevust. Lapsed teisest ja kolmandast grupist hakkasid joonistama varasemaga sarnase innukusega. Ent esimese grupi lapsed, kellele oli lubatud ja kes ka said auhinna, näitasid joonistamise vastu üles oluliselt vähem huvi. Mäng oli muutunud tööks. (Loe ka postitust 7 põhjust, miks piits ja präänik motivatsioonina ei tööta).

See eksperiment meenus mulle paar nädalat tagasi, kui osalesin Vabatahtliku Tegevuse Arenduskoja nõukoja (mille liige olen) koosolekul. Ehk omal moel andis eksperimendi tulemus ainest selgitamaks vahet vabatahtliku töö ja n.ö kohustusliku töö vahel. Ideaalses töömaailmas soovime teha peamiselt ja ainult seda tööd, mille kohta saame öelda: tahan. Siis on ka meie pühendumus kõrgeimal tasemel ning mõistagi meie tulemuslikkus laes. Seega on võtmeküsimus kuidas teha nii, et võimalikult palju tööd oleks “tahan teha” vormis? Alustame algusest, ehk kaardistamisest, mis on vabatahtlik, “tahan teha” töö ja mis on “pean tegema” töö.

Ülaltoodud tabel pole kindlasti täielik ega täiuslik ega ka absoluudina kehtiv. Sellegi poolest ka mõned järeldused (lihtsalt esimesed, mis pähe tulid):

1. Pikaajaliselt on keeruline ühte ja sama vabatahtlikult valitud tööd teha nii, et see ei muutuks „pean“ tööks. Seega on vaja vaheldust, puhkust, uusi väljakutseid, värsket õpikogemust jne.
2. Kui hakata inimest värbama, siis tasub ehk kõigepealt uurida, mida ta praegu teeb ja siis leida koos  midagi uut, värsket, innustavat (mitte kutsuda sama tööd tegema kõrgema palgaga, inimene lahkub varsti edasi sinna, kus on veel kõrgem palk. Ja kuskil on alati kõrgem palk J).
3. Mida rohkem inimene saab oma tööasjade üle otsustada, seda suurem on pühendumus. Ja ka vastutus.
4. Piits ja präänik ehk tulemuspalk on mõistlik ainult rutiinse tükitöö korral, sest siis on vaja inimest motiveerida tegema seda „pean tegema“ tööd. Kui töö on loominguline ja vabatahtlik, siis tulemuspalk takistab.
5. Sellega peaks arvestama ja harjuma, et inimesed suudavad tõeliselt tulemuslikult ja pühendunult töötada ainult lühikest aega (uuringute kohaselt kuni 4-5 tundi päevas, sedagi u 1,5 tunniste juppidena).
6. ….mis mõtted Sinul tekkisid?

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Marshall Goldsmith ja Howard Morgan, maailma ühed tuntuimad juhtide coachinguga tegelejad, viisid läbi esindusliku uuringu ja kirjeldavad selle tulemusi artiklis Leadership Is a Contact Sport.  Nad panin kokku andmed 8 suure USA ettevõtte koolitusprogrammide põhjal, kellel kõigil oli üks üldisem eesmärk: määratleda organisatsiooni jaoks soovitud juhtide käitumised ning aidata juhtidel kasvatada oma tõhusust organisatsioonis soovitud käitumiste osas. Ja samas olid viisid, kuidas ettevõtted eesmärgi poole liikuma hakkasid, üpris erinevad.

Programmid olid erinevad – kasutati organisatsiooni väliseid coache ja siseseid coache, mitmepäevaseid grupikoolitusi „metsas“ ja lühikesi grupicoachinguid, klassikalisi klassiruumi koolitusi ja koolitusi töökohal. Uuringus uuriti aga programmide tulemuslikkust mitte tavapärase osalejate „kas olete rahul“ metoodikaga, vaid läbi kolleegide tagasiside – kas koolitusel osalenu on muutunud oma käitumistes tõhusamaks?

Ja tulemuseks saadigi lihtne tõdemus: koolitusprogrammi tõhusus sõltub kahest asjast – regulaarsest järeltegevusest ja kolleegide tagasisidest. Mis ideaalis tähendab, et iga osaleja küsib regulaarselt enda kohta kolleegidelt tagasisidet.

Uuringu järgi on vahe inimese käitumises koolituse järeltegevuse ja tagasiside saamise/küsimise ning selle mitte tegemise vahel umbes 3-4 kordne. Ehk teisisõnu – inimesed, kes tegelesid pärast koolitust (või programmi ajal) regulaarse tagasiside küsimusega, tegid läbi 3-4 korda nähtavama arengu. Muuseas, seda toetavad ka mitmed teised uuringud – nt üks 2001. aastal  International Personnel Management Association´i tehtud küsitlus andis tulemuseks, et tavalise grupikoolituse mõju on 22%, ehk teisisõnu umbes viiendik inimesi hakkab koolitusel õpituga midagi päriselus peale. Ent niipea, kui programmi on lisatud järeltegevused (antud juhul oli selleks regulaarne personaalne coaching), kasvas koolituse tulemuslikkus 88%-le.

Kes soovib aga teada, kuidas mõõta koolituse tulemuslikkust, siis siin on viide ühele enamlevinud koolituste hindamisteooriale, autoriks Donald Kirkpatrick. Tema jaotuse järgi saab koolituste mõju mõõta neljal tasemel (pinnapealsemast sügavamani): reaktsioon (meeldis-ei meeldinud), õppimine (lisandus uusi teadmisi), käitumine (kas osaleja reaalselt muutis käitumist) ja tulemused (kuidas mõjutas äritulemusi). Mida mõõdad, seda saad

Mil viisil Sina oled koolituse mõju enda peal kogenud/mõõtnud?

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.