Oleme kodusõja lävel. Meid on ründamas Töötute Armee. Tuhandetest koosnevad töötute hordid tõstavad labidad ja kirved ja hangud ning kohe-kohe ründavad. 140 000 töötut on kokku midagi halli ja ähvardavat, pimedat ja rumalat, rippudes otsekui rünkpilv Eesti kohal.

Me kõik teame kedagi, kes on olnud või on ka hetkel töötu. Paljud meist on ise olnud või on praegu töötud. Me saame aru, et töötuks jäämine või töötu olemine on enamikel juhtudel olukord, mille tekkimises süüdlaste otsimine või parastamine ei vii kuhugi. Süüdlasi reeglina pole, ja isegi kui oleks, on nende kallal võtmine sama, nagu metsas karjumine. Paremaks ei lähe ja äng pigem kasvab.

Me saame sellest kõigest aru. Mõistusega. Ent kuidas me siis tegelikult käitume, milliseid alateadlikke sõnumeid me töötuse teemal välja kiirgame, millist kuvandit me töötust inimesest loome? Meie all pean nüüd silmas tööl käivaid inimesi, kelle põhimure vähemasti sõnades paistab olevat töötuse leevendamine.  Majanduseksperdid, ajakirjanikud, poliitikud, firmajuhid.

Meil on Töötute Armee. Ei möödu ühtegi päeva, ilma et kuskil meedias keegi tähtis inimene asuks lahendama probleemi „töötute armeega“. Alates ministritest kuni ajakirjanikeni. Ehk teisisõnu, loodetavasti mitte teadlikult, öeldakse sellega selgelt: on olemas meie ja nemad. Meie, see tähendab normaalsed, rahulikud, mõistlikud ja tublid töötavad inimesed, kelle ühisnimetaja on „tööl“ ning kes samas pole käsitletav mingi ühtse jõu, massina. Me oleme ju kõik isiksused! Me oleme mures ja tahame aidata! Neid aidata.

Sest on olemas nemad – töötud, kes on sisuliselt siis „meie“ vastand. Nad on ähvardav jõud, sest armee tähendab reeglina organiseeritud massi, mis rahuajal on vaenlase heidutamiseks ja sõjaajal loomulikult ründamiseks, sõdimiseks. Selle massi ühisnimetaja on „töötu“. „Meil“ on siin paraku kaks asja sassi läinud – kui töötus kui nähtus tõesti ähvardab meie kõigi, nii töötute kui tööl käivate inimeste, heaolu, siis töötud kui inimesed ei ähvarda kedagi.

Väljend „töötute armee“ on aga töötuse isikustamine – kõik, kes sinna kuuluvad, on teisel pool rindejoont. Ajakirjanduslikult ja PR võtmes on isikustamine tavapärane võte, see loob info vastuvõtjas kuvandi, pildi. Ent ühiskonnas töötuse kui probleemi sellelaadne „armeeks“ isikustamine ja seeläbi vastandamine lahendusele kaasa ei aita. Pigem vastupidi.

Armeel on veel üks huvitav omadus. Reeglina on armeest kuvand kui rumalast, pimedalt käsku täitvast ühtsest massist. Piisab ühest ogarast generalissimusest ja see mass hakkab vääramatult peale vajuma. Töötul inimesel pole justkui oma nägu, omi mõtteid, oskusi, teadmisi, maailmavaadet. Tema nägu on töötu.

Mis määrab inimese olemuse, identiteedi – kas müügimees on ainult siis müügimees, kui ta müüb? Arst ainult siis, kui ravib? Tisler ainult siis, kui ta on töökojas masina taga? Kui ta on töötu, siis ta pole enam müügimees, arst, tisler? Aga kui ta on vaid pikemal puhkusel? Ma tean samal ajal mõningaid müügimehi, kes ei taha olla müügimehed, ajakirjanikke, kes ei taha olla ajakirjanikud, pankureid, kes ei taha olla pankurid. Nad töötavad edasi, sest ei riski teha otsustavat sammu. Kes nad siis tegelikult on, kui nad ei taha olla need, kes nad justkui ametilt on? „Töötav inimene“, homo laboris.

Ja ma tean töötuid, kes ei taha olla töötud. Veelgi vähem tahavad nad olla osa mingist „armeest“, hallist, rumalast massist. See on identiteet, mida surutakse peale teiste poolt, reeglina „heade soovidega“ ekspertide-aitajate poolt. Ja samal ajal näeb töötu ennast müügimehena, tislerina, arstina, pankurina. Ta ei oota käske, ta ei taju ennast osana mingist suurest massiliikumisest, kes esimesel võimalusel järgneks „suurele juhile“.

Ometi on juba esimesi märke ka generalissimuse kohale kandideerijatest. Kelle eesmärk on käsitleda töötuid rumala massina ning mängida inimeste madalaimate kirgede ning üldiseima ühisnimetaja peale. Eelkõige pean silmas Keskerakonna reklaamikampaaniat. Ent samalaadseid ambitsioone on tajuda ka teiste poliitiliste erakondade retoorikas.

Töötu kuvandi loomisega ei tegele loomulikult ainult poliitikud. Töötutest kui rumalatest, pohmellis ja oskusteta laiskvorstidest kirjutab muuhulgas Äripäev, kes vahendas mõnede firmajuhtide probleeme omale töötajate leidmisel ning hakkas seepeale otsima uut „ora“, mida kõigile töötutele tagumikku lüüa, et see kiiremini ja motiveeritumalt tööd hakkaks otsima.

Ühelt poolt on firmajuhtide mure mõistetav – oskustega hästi motiveeritud ja vähenõudlikke töötajaid on tõesti raske leida. Ent teisalt tundub siiski veidi naiivne hoiak, et pannes kuulutuse lehte ilmuvad kohale ideaalsed kandidaadid, kes kohe nagu valatult sobituvad firma vajadustega. Pole vahet, kas riigis on suur töötus või väike. Otsitakse ju inimesi, mitte masinaid, kes täpselt kindlal ajal teeksid kindla liigutuse.

Sul on need inimesed, kes sul on. Ja nendega peab reeglina hakkama saama, keegi pole ideaalne. Andres Sõbra juhitud Rakvere Tarvas loputas lõppenud korvpalli hooajal mitmel korral kümme korda suurema rahakoti, mängijate oskuste ja kogemustega klubisid nii et tolmas. Sama tegi peamiselt noormängijatest koosnev TTÜ meeskond Aivar Kuusmaa vedamisel. „Materjali pole ju olnud,“ nagu nendiks saarlane. Mis siis võitudeni viis?

Kas töötu ja tööl käiv inimene on „materjalina“ erinevad? Töötu kuvand on juba peast ja molbertilt lõuendile jõudnud. Kujutage ette töökonkurssi, kuhu laekub kaks avaldust. Esimene on töötult ja teine tööl käivalt inimeselt. Kujutlege end CV-sid lugema, olge enda vastu ausad ja tehke esimene, intuitiivne valik. Kumma tööle võtaks – kas see, kellel on töö ja tahab töökohta vahetada või see, kes on töötu …. Pakun, et seitsmel juhul kümnest langeks valik tööl käiva inimese kasuks. Eelarvamus ja hoiak on juba tekkinud.

Töötusel ei ole ühte nägu. Nagu pole seda ka tööl. On olemas 1,3 miljoni inimese erisugust lugu, kes kõik vajavad enesekindlust ja kuuluvusetunnet. Töötuid on valge- ja sinikraede seas, on mehi ja naisi, noori ja vanu. On Keskerakonna, Reformierakonna, IRLi, sotside toetajaid, rääkimata neist, kellele poliitika suurt korda ei lähe. Täpselt nagu ka nende seas, kes tööl käivad.

Ja Töötute Armee? Üks eesmärk, üks juht ja siis … rünnakule! Hmm, kelle vastu või kelle poolt õieti peaks rünnakule minema? Samamoodi võiks ju küsida, et kelle vastu või poolt peaks rünnakule minema tööl käijad, Töötajate Armee?

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

1. Üleüldine pankrotilaine. Eelmise aasta sügisel ja veel selle aasta alguses ennustati kevadeks, hiljemalt sügiseks suurt pankrotilainet, ent see on jäänud tulemata. Jah, pankrottide arv on kasvanud ning palju kõneainet on saanud ka mõnede eraisikute pankrotid (ekspankur, raudtee, kaubandus, telekomiärimees Guido Sammelselg, endine Peugeot müüja Toomas Rüütman jt), kuid  kindlasti pole tegu lainega. Masu on paljusid räsinud, aga murdnud vaid osa neist.

2. Kerge tagasilöök ja imeline ettenägelikkus. 2009. aastal selgus (nagu tegelikult ka kõikidel varasematel aastatel), et kõik analüütikud ja eksperdid on eelkõige inimesed ning seega on nad imelise ettenägelikkuse asemel ekslikud oma prognoosides. Majanduslangus oli/on sügavam, kui julges prognoosida ükskõik milline analüütik või asjatundja. Tegemist polnud 4-5% langusega, mida analüütikud prognoose tehes „suureks“ nimetasid, langus on kahekohaline number. Selle ette sobiv epiteet peaks olema seega 2-3 korda suurem, kui „suur“.

3. Riigieelarve krahh ja valitsuse kukkumine. Ehkki mõni alllinna keskmisest kaalukam poliitik seda plaati aasta läbi keerutas (ja keerutab siiani), on riigi eelarve arvestades olukorda üllatavalt heas seisus, maksulaekumistes pole vabalangust toimunud ning vajalikud lõiked on viidud sisse kiiruse ja täpsusega, mis teeks au igale kirurgile. Ehkki mõningate iluvigadega ning põhjendamatult eurot, kui imerohtu propageerides, on valitsuskoalitsioon siiski suutnud vältida seda, mis veel kevadel ja suvel tundus ohtlikult tõenäoline – riigieelarve tugev defitsiit ja valitsuse vahetus.

4. Muutus väärtushinnangutes. Kui majanduslanguse alguses räägiti palju vajadusest ja võimalusest teha muutusi väärtushinnangutes, siis täna sellest valjuhäälselt enam ei räägita. Muutus pole toimunud kiiruse ja sügavusega, mida oodati. Endiselt on nii meedias, kui organisatsioonides esiplaanil majanduslikud väärtused. Mõningane muutus on toimunud inimeste tasemel, kust see jõuab ehk kunagi ka organisatsioonide, ühiskonna tasemele. Kui jõuab.

5. Gerd Kanteri maailmameistritiitel. See oli ju ometi enam kui kindel. Ja siis… „ainult“ kolmas koht, pronks. Kanteri coach Raul Rebane seletas juhtunut vahetult pärast Berliini MMi nii: „Gerd läks MM-ile, kui oli võitnud 28 võistlust järjest. Ta oli ülivõimas favoriit. Ja tulime tagasi pronksiga…/ Olen täiesti veendunud täna, et selline absoluutne ülekaal, nagu Gerdil oli, on üks erakordselt halb asi. Me saime sellest aru. Aga sa ei saa mitte midagi teha, kui need võidud tulevad, ka õnnega pooleks. Siis see langemine on üsna valus. Nüüd on võimalik hoopis teistmoodi planeerida, hoopis teistmoodi edasi minna.“

6. Minu Eesti mõttetalgud 100 000 inimesega. Mõttetalgutele ei tulnud 100 000, ega ka mitte 50 000 inimest. Tuli „vaid“ 11 000 inimest. Omaette teema oleks arutleda Minu Eesti  aktsiooni kommunikatsioonisuhtlust, eelkõige just osalemise numbri seadmist peamiseks mõõdetavaks eesmärgiks. Ent sellegipoolest – selgeks sai kaks asja: inimesed teevad meelsamini koos füüsilist tööd, kui peavad jututubasid. Ja teiseks , päriselt ära tehtud tegude sisukus ja rohkus näitavad, et selle ürituse mõju nii inimeste füüsilisele kui vaimsele keskkonnale on olnud suurem, kui esmapilgul võiks arvata.

7. Krooni devalveerimine. Kasutades analoogiat Teise Maailmasõja Normandia dessandi päeva nimega (D-Day) leiti sellele päevale ka oma nimi – D-päev. Muuseas, see on juhtimise (ja propaganda) teooriatest ammuteada võte – veel toimumata sündmusele oma nime andmine kasvatab tublisti inimestes tunnet, et sündmus võiks ka päriselt aset leida. Edgar Savisaar lubas ka välja konkreetse D-päeva – kuupäeva 18. oktoober. Siiski devalveerimist ei toimunud. See ei ole tegelikult üllatav. Üllatav pole ka see, et devalveerimise teema aeg-ajalt lauale pannakse – seda peabki tegema, „pühadest lehmadest“ ja dogmadest tuleb lahti saada. Küll aga on jätkuvalt üllatav, millise kire ja lõõmaga vaieldakse mitte selle üle, kas devalveerida või mitte, vaid selle üle, kas sellest D-ga algavast sõnast tohib üldse rääkida.

Aita meenutada – mida veel ootasid/oodati, aga jäi juhtumata?

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

„Aga minu juht küll ei vääri kingitust, ta ei ole minu heaks midagi teinud!“ mõtleb ehk mõni. Kingi tegemiseks on ju põhjust tegelikult nii siis, kui juht on teinud midagi head, kui ka siis, kui ta pole ehk olnud nii hea.

Esimesel juhul on põhjus lihtne ja inimlik tänu. Ja teisel juhul kink usu ja lootusega, et see muudab juhti. Et see on päästik, mis vallandab juhis muutuseprotsessi, millest on lõppkokkuvõttes kasu kõigile. Ja lõpeks – kahju ei saa üks kingitus igal juhul teha!

Niisiis, kuus ideed, mida kinkida juhile:

1. Kohvi-teetass kirjaga: „Kuidas ma saan sind aidata?“. See on pidev ja püsiv meeldetuletus juhile kõige olulisemast küsimusest, mida ta oma inimestelt võiks küsida.
2. Stressipall. Mudides seda saaks juht lugeda rahulikult kümneni, enne kui hakkaks ütlema oma arvamust mõne idee, projekti või probleemi kohta. Ja võib-olla leiab ta lugedes, et see, mida ta öelda kavatses, ei aita lahendusele kaasa. Mõnikord on targem vait olla.
3. Raamat. Esimesena soovitan enda raamatut „Tagasi mängu. Võitma.“. Kui juhid võtavad omaks seal kirjeldatud hoiaku ning kasutavad konkreetseid juhtimisvõtteid, siis garanteerin – sinu elu muutub põnevamaks, täielikumaks ja töö mõttes tulemuslikumaks. Kuid häid raamatuid on veel palju, näiteks soovitan mõni aasta tagasi ilmunud, ent alles sel aasta minu lugemislauale jõudnud „Täiusliku pühendumuse jõud“, mis on alla 100 kroonise hinnaga veel Rahva Raamatu poodides saadaval. Väga-väga hea raamat.
4. Sooduskaart kohvikusse-restorani. Koos tingimusega, et juht külastab seda ka koos sinuga ja te räägite seal vähemalt kolmest asjast: sinust ja temast ja tööst. See kingitus on sisuliselt üleskutse andma-saama tagasisidet, mille järele januned sina ja januneb tegelikult ka juht. Tagasiside saamine-andmine on sageli mattunud kontoris igapäevaste operatiivsete tegevuste alla. Muidugi, kinkides oma kohviku-restorani sooduskaardi tagad ju selle, et vestlused toimuvad sinu lemmikkohas J
5. Logiraamat. See paadiomanikele mõeldud raamat sobib suurepäraselt päeviku pidamiseks. Kui soovida, et juht õpiks korralikult seadma eesmärke ning neid aitama ka teistel teha, siis ta peab seda ju harjutama. Ja päevik on koht, kus inimesed teevad seda kõige lihtsamal ja inimlikumal moel – mida ma tahan ja kuidas seda saada? Kui juht teab ise, mis on eesmärk ja kuidas seda seada, siis saab ta sind aidata sinu enda eesmärkide seadmisel-täitmisel.
6. Ja viimane idee – kingi üks või mitu eelpool olevat asja iseendale. Sest mistahes kingi valid, on selge, et sinu töö muutub tulemuslikumaks ning see on omakorda hea kink nii sulle kui sinu juhile.

Mida sina juhile kingid?

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Peep Laja – internetiturundaja. Võiksin kirjutada pika nimekirja asjadest, arendustest, vidinatest, pluginitest ja muust, mille olen paigaldanud tänu Peebule. Rääkimata müügi ja ettevõtlusega seotud asjadest. Et aga see nimekiri läheks kaunis pikaks, siis ütlen lühidalt: Peebu blogi on tänases Eestis parim äriblogi, kes peab silmas ainult üht – kuidas kunde väärtust saab. Minu arvates on Peep muutmas ka tänast müügikoolitajate paradigmat Eestis tervikuna – müük on väärtuse loomine kliendile, mitte mingi keeruline trikitamine ja sõnademäng, millega kliendile asju „pähe määrida“.

Kristjan Otsmann – koolitaja, konsultant, hea kolleeg ja pea-aegu naaber Kivimäelt. Hulk ideid postitusteks, hulk ideid asjade ära tegemiseks, hea tagasiside lehekülje arendusel. Kristjan on ajajuhtimise koolitaja, kes teeb oma tööd üha enam coaching´u stiilis. Ta on Eesti parim, soovitan kinnisilmi.

Sten Hankewitz – endine kolleeg Äripäeva päevilt, ent kes nüüd juba mõnda aega Londonis askeldab ning muuhulgas The Empire Chronicles nimelist saiti üllitab. Ilma tema korduva tehnilise abita ei oleks mindsweeperit olemas. Ma ei mäleta enam, mitu pinti õlut ma talle juba sees olen, aga palju igatahes…

Marianne S – inimene, keda ma isiklikult ei tunne, ent kelle Heegeldab blogi blogroll on toonud mindsweeperi leheküljele hea hulga lugejaid. Ja on ka toimunud midagi minu jaoks üllatavat – aeg-ajalt ja mitte isegi niiväga harva olen hakanud kiikama, mida seal heegeldab.blogspot.com- is siis heegeldatakse. Põnev!

Ja muidugi – kommentaatorid: Toivo, Offf, Karmen ja paljud teised. See on ülimalt hea tunne, kui keegi võtab vaevaks postitust kommenteerida. Ja seda tunnet tugevdab veel asjaolu, et tegemist on sisukate, huvitavate ja teemat arendavate kommentaaridega.

Ja otse loomulikult – suurim tänu läheb blogi lugejatele – iga postitus jõuab läbi RSSi umbes 200 inimeseni, seda on 8 korda rohkem, kui aasta tagasi. Sinna lisanduvad veel keskmiselt u 100-150 inimest, kes tulevad otse või läbi viidete iga postitust lugema. Vinge.

Aitäh teile, sõbrad!

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

• Ettevõte teeb oma juhtidele kingituse, millest saavad kasu nii juht kui ettevõte.
• Raamat Tagasi Mängu kingitusena peegeldab hoiakut – ettevõte hoolib oma juhtidest ja soovib, et nad oleks oma inimestele hoolivad juhid.
• Ettevõte säästab aega ja raha ning teenib tulu – Tagasi Mängu hoiakute ja sisu rakendamine viib pikaajaliselt ja püsivalt inimeste motivatsiooni kasvuni, mis tähendab vähem probleeme inimestevahelistes suhetes ning ka füüsilises tervises. Mis omakorda mõjutab positiivselt ettevõte tulude poolt.
• Ettevõte on innovatiivseimate ettevõtete seas – arendav juhtimine, coaching, on maailmas kõige kiiremini kasvav inimeste arendamise meetod, mis on  ka üheks märksõnaks juba järgmisel aastal Eestis.
• See on lihtsalt hea raamat, ütlevad need, kes lugenud: „See tundub olevat üks ilus raamat inimeste juhtimisest ja arendamisest – häid selliseid pole eesti keeles väga ilmunud,“ ütleb Riina Varts, Eesti Energia personalijuht.

Kirjuta mulle raimo@mindsweeper.ee, teata soovitav kogus ning toimetan raamatud otse Sinu kontorisse või soovitavale aadressile.

Lisaks raamatutele pakun soovi korral võimaluse tellida 1,5 tunnine tasuta esitlus teemal, mis on coaching ja kuidas see käib.

NB! Annan raamatule ka raha-tagasi-garantii: kui vähemalt 50% raamatut lugenud juhtidest kinnitab, et „Tagasi Mängu. Võitma“ kasutegur oli nullilähedane, maksan kogu raha tagasi.

Sooduspakkumus kehtib vähemalt viie raamatu korraga ostmise puhul ja raamatu hind on 216 krooni/tk + km ehk Sinu võit ligi 50 krooni raamatu pealt kaupluse hinnaga võrreldes.

PS  Luban, et toimetan raamatud Sinu kätte kahe päeva jooksul pärast e-maili saatmist ja koguse teatamist.

parimat ikka,

Raimo Ülavere

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

TEDx Tallinna konverentsi saad vaadata ka veebist, konverentsi koduleheküljelt

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Järgnev peaks andma ka omapoolse panuse kaalule, kui veel kahtled, kas blogida või mitte. Vastus – igal juhul blogida. Mida siis olen võitnud?

Üks raamat. Oktoobri lõpus ilmub minu sulest (õigem oleks öelda näppude alt) raamat “Tagasi Mängu” alapealkirjaga “Kuidas coaching aitab sul tugevama juhina platsile tulla. Võitma.”. Raamatus olevad mitmed ideed ja mõtted ning peatükid said alguse ning tõuke just siit blogist. Hetkel on raamat trükikojas. Raamatu sisust mõnikord edaspidi, ent viitena lausekatke Team75Plus juhi Raul Rebase referentsist raamatule:”…/ äkki pärast selle raamatu lugemist saab rohkem inimesi aru, missuguste meetoditega Kanteri tiim tegutseb, et ülikonkurentsis edu saavutada. Raamatus on sellest palju kirjas.”

Raha. Kui palju täpselt, on veidi keeruline öelda. Oma ametilt olen juhtide coach ja kunded leian eelkõige näost näkku kohtumistel. Seega otseselt pole ma blogi kaudu midagi müünud. Ent samas olen inimestega kohtudes kogenud mitmetel kordadel, et nad on käinud minu veebiküljel, seal ka ühtteist lugenud ning mingis mõttes minuga juba tuttavad. Sisuturundus, nagu ütleb Peep Laja oma blogiloos. Ja ikkagi, kui palju siis raha olen tänu blogile teeninud, kasvõi kaudselt? Kui pandaks püssitoru ette ja kästaks öelda, siis pakuksin vahemikku 100 000-200 000 krooni.

Tuttavad. Uued ja vanad uuesti leituna. Siinkohal lähevad teele tänud Londoni suunas Stenile  (The Empire Chronicles), kes on mind korduvalt aidanud blogi tehniliste nüanssidega. Minu lugemislaual Netvibes on teiste hulgas koha sisse võtnud Indreku Arendussahtel, Peebu Internetiturundus, Kristjani Selge Pilt, Aivari ajakirjanduse siseelu näitav blogi ja Liisi seiklused teisel pool maakera. Ja teised.

Oskused. Ei oskagi täpselt kirjeldada. Võib-olla nii, et blogi uue kujunduse timmisin ADSimple nimelisest teemast. Võrdluseks.

Õnnelikud hetked. See on vast see päris ja peamine põhjus, miks hakkasin aasta tagasi blogima. Seda kirjeldada on keeruline – piisab ehk, kui ütlen, et kirjutades olen õnnelik.

Veidi statistikat ka

Aasta jooksul TOP5 lood:

Keskmise palga avaldamine oli viga

Maailma tippkonsultant: Teie riigis on praegu väga palju viha

Lati devalveerimine lähemal kui kunagi varem

Ettevõtja – loll või hull

Kuidas Eestis rikkaks saada?

Ühes kuus on blogil u 2500 unikaalset külastajat ning püsilugejate arv kõigub hetkel 150-180 vahel.

Ja last, but definitely not least: SUUR-SUUR TÄNU SULLE, HEA LUGEJA!

Oled aidanud mul seda blogi ühel või teisel moel kasvatada. Ja olen tänulik, kui aitad seda ka edaspidi teha. Näiteks kirjutades mulle otse raimo@mindsweeper.ee või siia kommentaaridesse, kas ja mida Sa siit saad ning kuidas ma saaksin Mindsweeper´it Sinu jaoks paremaks teha.

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Plaanin ka raamatu ise kirjastada ja välja anda septembris. Teeksin seda aga hea meelega koostöös Sinu ja/või Sinu ettevõttega. Kuidas?

Olen väga huvitatud kahest asjast:

Esiteks – rahalisest abist kirjastamisel. Ehkki abi nimel all, pakun Sulle sisuliselt võimalust reklaamtehinguks. Nimelt.

Variant 1: Kui sõlmid lepingu 10 000 või enama krooniseks toetuseks, siis oled ostnud:

· Oma firma logole koha raamatu kaanele.

või

· Oma firmale ühe leheküljelise reklaami raamatu sisse.

Variant 2: Kui toetad raamatu väljaandmist kuni 10 000 krooniga, leiab Sinu ja/või Sinu firma nime ja logo raamatu seest, koos tänuavaldustega.

Variant 3: Kombinatsioon eelmiste variantide vahel (nt logo kaanel ja reklaam ka sees). Võimalik on ka sõlmida n.ö välistav leping, st kattes kogu tootmiskulu ja saades logo ja/või reklaami ainuõiguse.

Info raamatu kohta:

Olen arvestanud raamatu tootmiskuludeks (st välja arvatud autoritasu, marketing, müük) kokku 40 000 krooni. See katab kulud trükile, (keele)toimetamisele, kujundusele.

Raamatu tiraažiks olen praegu plaaninud 1000 eksemplari.

Raamatu sihtgrupp on eelkõige Eesti tipp ja keskastmejuhid. Ent samas ka kõik inimesed, kes on huvitatud inimese arenguga seotud teemadest.

Ma ei taha ka müüa põrsast kotis ja selle kinnituseks saad lugeda siit käsikirja koos umbes poolte peatükkidega. NB! Peatükid on veel toimetamata ning võivad täieneda, muutuda!

Ja teiseks – soovin seda raamatut kirjutada koos Sinuga. Seega, olen väga huvitatud tagasisidest, nõuannetest, kuidas raamat saaks parem ja mida see peaks sisaldama (ja mida mitte). Loe käsikirja siit.

Minuga saad kõige paremini kontakteeruda meiliga raimo@mindsweeper.ee või helistades telefonile 5096485.

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

Rainer Nõlvak

Mulle tundub, et täna ei ole ettevõtjate eeskõnelejad enam need, kes seda on aastaid teinud. Ma ei hakka rääkima neist, kes on ennast viimase paarikümne aasta jooksul end mässinud kõikvõimalikesse valgustkartvatesse äri ja poliitika ja raha sasipundardesse. Kuid veidi väsinud ollakse ka neist, kes on ajanud oma ettevõtjate asja sirge seljaga ja parimas usus olla ettevõtjate huvide eestkostja.

Miks? Raske öelda. Võib-olla on aastatepikkune koostants poliitikutega siiski ka nende leidlikkusele piirid pannud. Mustrid on liiga korduvad, ikka on abstraktne riik süüdi, ikka mingid läbirääkimised, mis päädivad ei kusagil jne. Ja ikka on kuskil mingid huvigrupid, kes on infole-pumbale lähemal… Ei tea. Ei taha ka nimepidi kedagi nimetada, küllap on nende nimed ja näod kõigile niigi teada-tuttavad.   

Hoopis huvitavam on aga mõtiskleda teema üle, kes on siis uued liidrid, kelle järgi joondutakse ja kellele järgi minnakse, kelle teod ühiskonnas tekitavad vastukaja.

Kes nad on, olemuselt? Pigem nooremad, 40 eluaasta ümber olevad inimesed. Tugeva sotsiaalse närviga, kes ei püsi kitsalt ainult oma äri sees, kellele lähevad korda ühiskonnas toimuv ja kes ka võtavad midagi selles osas ette. Aktiivsed, ent mitte tribüünile trügijad, rahvusvahelised, ent juurtega tugevasti siin Eestis. Neid seob veel innovatiivsus, mitte hädaldamine raskete aegade üle, vaid pidev lahenduste otsimine.

Ja nimed? Rainer Nõlvak, Helo Meigas, Valdo Kalm, Sten Tamkivi, Armin Kõomägi, Allan Martinson…veel?

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.