Ülihea eeldus korralikuks lööminguks
Mõni aasta tagasi intervjueerisin ühe Äripäeva konverentsi raames Baltika suuromanikku ja juhti Meelis Milderit. Teemaks Baltika kannapööre tootmisettevõttest kiirmoe ja jaefirmaks. Mäletatavasti sai Milder ja Baltika toona kõvasti sugeda, kuna ambitsioonikad plaanid 100%liselt tähtaja osas ei täitunud ning investorid ja meedia järasid seda karedat konti tükk aega.
Aga Baltika tuli august välja. Ning mitte lihtsalt välja, vaid ronis kiirelt ka investorite üheks lemmikuks. Tulemused ületasid ootusi ning Milder valiti aasta ärimeheks nii Äripäeva kui teiste majandusega seotud tegelaste poolt. Milder ütles siis intervjuus muuhulgas järgmist: kõige raskem oli siis, kui ettevõtte sees juba teadsid, et läheb paremuse poole. Kõik ümberringi aga surusid veel kõvemini peale.
Pilt Guardiani raamatu teemalisest blogist.
Muutuste puhul on harjutud rääkima nn muutuse tsüklist, ehk etappidest, millest inimene reeglina enne muutuse ära toimumist läbi läheb. Järjekorras on need: eitus, viha, kauplemine, depressioon ning leppimine. Ning tavaliselt räägitakse sellest just töötajate kontekstis – võimalik koondamine paneb inimesed just tollele kirjeldatud tsüklireale. Ent tegelikult teevad sedasama ju läbi ka juhid – koondamisest tulenevate inimeste probleemide (nii isiklike kui firmasiseste) eitus, viha (miks mina pean see paha koondaja olema?), kauplemine (äkki ei pea nii palju koondama?), depressioon (ükskõiksuse ilminguks näiteks nädalavahetusel suure viina sisse keeramine) ja leppimine.
Seega on mõlemalt poolt, nii juhtide kui töötajate poolt ülihead eeldused konfliktideks ja kaitsepositsioonidele asumiseks. Ja nagu ühes varasemas postituses kirjutasin, tähendab kaitsepositsioon võimetust teha loovat tööd, võimetust õppida ning ka võimetust olla empaatiline, emotsionaalselt intelligentne. Kiusatus tõmbuda nurka ning võimalikult vähe inimestega tegeleda on suur. Sest iga kord kui suhtled raskel ajal teise inimesega, on oht saada üle kallatud korraliku solgiga. Veel enam, kuna rünnak on parim kaitse, siis kui peab juba suhtlema ja ebameeldival teemal (nt koondamine), siis parem on seda teha jõupositsioonilt. Saab asja tehtud ja ühele poole…
Ent mis on siis retsept, plaaster haavale? Psühholoog Mare Pork on rääkinud sellisest asjast, nagu totaaltolerants. Las teine inimene olla, nagu ta on, pole mõtet ja pole ka võimalik hakata teda jõuga muutma. Suur osa ettevõtete probleemidest pole praegu inimestes, vaid töös, mida inimesed teevad. Seega, ka koondades, tööd ümber organiseerides ja struktuuri muutes – objekt on töö, selle efektiivsus ja tulemuslikkus. Mitte aga see, kas inimene, juht või töötaja, on hea või halb. Kui selline arusaam oleks mõlemalt poolt aktsepteeritud, oleks inimeseks jäämine ka rasketes olukordades oluliselt lihtsam.
Muuseas, see pole samastus hiljuti maailma parimaks filmiks valitud Ristiisast pärit ütelusega: nothing personal, just business. Minu arust on kõik, mida teeme, vägagi isiklik. Sest kui meil puudub isiklik suhe ja side sellega, mida teeme, meie tööga näiteks, siis teeme seda kiretult ning tuimalt. Teadmine, et ükskõik, mida teeme, teeme seda isiklikest põhjustest lähtuvalt on hea põhjus inimeseks jäämiseks. Ka rasketel aegadel.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Maslow kukkus tagurpidi, maandudes vette
Teisipäeval, Võiduka Meeskonna Juhtimise koolituse järelpäeval (see on neljas koolitusepäev, kus tehakse muuhulgas kokkuvõtteid kuu varem toimunud koolitusest ja vahepeal ära tehtust) põrutas üks osalejatest täiega – ikka kümnesse. Mees oli tuletanud oma mugavdatud motivatsiooniteooria, seda ka rakendanud ning seejuures teinud seda enda sõnul edukalt. Hinnake ise.
Nimelt tugines ta kahele veendumusele. Esiteks – ettevõtte eesmärgid on töötaja jaoks reeglina ainult vahendid isiklike eesmärkide saavutamiseks. Inimesed ei raba tööd teha selleks, et firma saaks täita z miljoni kroonise käibe- või kasumiplaani. Omanike ja tippjuhtide jaoks tunduvalt olulisem miljonite mäng jätab tavatöötajaid üsna külmaks. Kummalisel kombel pole sellest paljud juhid veel aru saanud, aga see on teine teema.
Ettevõtte eesmärgid on vahendid isiklike eesmärkide saavutamiseks.
Seega, inimesed rassivad tööl selleks, et saavutada isiklikke eesmärke. Seda isegi siis, kui eesmärgid on teadvustamata, sõnastamata. Olulised on: pere ja enda heaolu, raha ehk sissetulek, enda jaoks pinget (heas mõttes) pakkuv töö, majalaenu tagasimakse, karjäär, võim jne.
Küsimus on seega selles, kas juht oskab ja tahab tegeleda sellega, et aidata inimesel näha seost isikliku eesmärgi ja ettevõtte eesmärgi vahel. Ning näha seda seost just sellisena – ettevõte aitab inimesel isiklikult midagi saavutada. Minu koolitusel osaleja sellest just lähtus ja arendusvestlustel sellega tegelema asus – et selgitada välja, mis on see nupp, mis tegelikult tema töötajaid liikuma paneb,
Tagurpidi Maslow jäämäe kombel ujumas.
Tähelepanuväärne on see teooriatuletus ja selle rakendus igaljuhul. Kui paljud juhid viitsivad arendus- (või arengu-, tulemus-, aasta- jne-) vestlustel päriselt ka tegeleda inimeste jaoks oluliste isiklike põhjuste välja selgitamisega? Enamikel juhtudel koosneb vestlus kaunis rutiinsest personaliosakonna ettekirjutatud paberite täitmisest või siis piisavalt üldisest, ehkki mõnusast vestlusest “intellektuaalselt huvipakkuvatel” teemadel. Aga miks inimene päriselt tööl käib ja panustab, jääb juhi eest sageli saladuseks.
PS aitähh, Riho!
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Uuringu tuletus: Mitteõppijad on suuremad telekavaatajad
M.O.T.T. Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas ühe kolleegi kinnitusel jagunevad inimesed kaheks: telekavaatajad ja raamatulugejad, ehk teisisõnu inimesteks, kes pigem ei õpi ja inimesteks, kes pigem on valmis õppima (vt Ahastavad Mariad kahandavad õppimisvõimet). Ja tänases Äripäevas on selle kohta täiendus. Täpsemalt peaaegu et kinnitus.
Tsitaat tänase Äripäeva artiklist: “End õnnetuks pidavad inimesed veedavad teleriekraani ees 30 protsenti enam aega kui end pigem õnnelikuks pidavad inimesed. Uuring põhineb 30 000 ameeriklase küsitlustulemustel aastatest 1975-2006. Õnnelikud inimesed veetsid televiisori seltsis nädalas 19 tundi, õnnetud 25 tundi. Sama seaduspära kehtis, sõltumata küsitletute haridustasemest, sissetulekust, vanusest ja perekonnaseisust, kirjutas LiveScience.”
Artikkel jätkab: “Õnnelikud inimesed olid tavaliselt sotsiaalselt aktiivsemad, käisid sagedamini kirikus, võtsid sagedamini osa valimistest ning lugesid rohkem ajalehti/…/On võimalik, et teleri seltsis veedetud tunnid on saadud muude tegevuste arvel, mis omaksid inimeste heaolule kestvamat positiivset efekti. Sellisteks tegevusteks võiksid olla näiteks sport, seks, peod või suhtlemine sõpradega. Kõigil neil on uuringutega kinnitatud positiivne mõju inimese vaimsele tervisele. Samas on ka võimalik, et televisioon on kui varjupaik õnnetutele inimestele, kuhu põgenedes on võimalik ennast mõneks ajaks unustada.”
Ja siis küsimus: kumb inimene on õppimisele altim – madala enesehinnanguga, end saamatuks pidav, sageli ahastav Maria või aktiivse eluhoiakuga ja endast lugu pidav Reet? (NB! Nimede võimalik kokkulangevus pärisinimeste nimedega on juhuslik)
Seega, pannes küsimusele vastuse süllogismi:
Õnnetud vaatavad rohkem televiisorit.
Õnnetud on vähem altid uuele, õppimisele.
Mitteõppijad on suuremad televiisorivaatajad.
Keskmiselt vaatab Eesti inimene televiisorit 3 tundi ja 52 minutit päevas. Oled Sa telekavaataja või raamatulugeja?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Valus oli. Seepärast kirjutan sedasi.
Äripäeva veebiblogi avaldas täna ühe tüki siinsest blogist. Artikli peale on kirjutanud kommentaari Marx: “Rambu, sa oled palju muutunud võrreldes sellega, kui töötasid alles Äripäevas.” See on nagu kinnitus minu eelmisele postitusele, eriti selle lõpuosale.
Inimesed muutuvad reeglina siis, kui on olemas tugev väljastpoolt tulev surve. Miks? Sest inimesed ei suuda reeglina ennast ja oma käitumist adekvaatselt hinnata. Ei suuda hinnata oma panust edusse või ka ebaedusse, ei suuda endale n.ö reality-checki teha. Ei suuda ka hinnata seda, mis inimese juures teisi häirib. Eriti kehtib see edukate inimese puhul, sest: siiani olen saanud jube hästi hakkama, olen igati lugupeetud ja edutatud tegelane, järelikult nii, nagu ma praegu asju ajan, see ongi edu võti! Trrrrr! Vale! Mitte kõik tegevused, käitumised (iga isikuomadus väljendub ju mingi käitumisena) ei ole edule kaasa aidanud.
Tõenäoliselt ollakse edukas hoolimata mõnedest ebasoovitavatest isikuomadustest või käitumistavadest. Ent kui neid poleks, kui nad oleks neutraalsed või asendatud positiivse, edule kaasa aitava käitumisega, oleks edasine edu hulka tõenäolisem. Seega, et neist jamadest lahti saada, on vaja, et tuleks väljastpoolt tugev tõuge või surve, peab tekkima reaalne valu, et nii edasi ei saa. Alles siis saab rääkida sellest, et inimene mõtleb põhjustele, miks ta midagi teeb. Või ei tee.
Ma ei soovi hakata siin lahkama, mis sündmused mind ja minu eluvaateid on muutnud, soovin seda blogi hoida pigem enda arvamuste ja nägemiste kohana, kui enda eraelu süvaanalüüsi kohana. Kuid see, mida kirjutasin – muutumine ja põhjuste leidmine/sõnastamine algab valust, mille toob inimeseni reaalsuse peegel, ette panduna kellegi teise poolt – kehtib ka minu puhul. Muidu ma sellesse ju niiväga ei usuks 
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Lapse silmades on põhjus
Ühes varasemas postituses kirjutasin sellest, mida on vaja teha, et inimene hakkaks midagi (vabatahtlikult) tegema. Täna, hetkel tundub mulle hoopis olulisem küsimus, miks me juba teeme neid asju, mida me teeme? Ja miks teeme neid edasi, isegi kui teame, et see teeb kellelegi haiget või ei aita kuidagi kaasa sinu enda paremaks saamisele.
Ma ei taha kalduda padufilosoofiasse ja hakata rääkima elu mõttest. Vähemasti mitte abstraktsionismina. Elu-mõtte-otsing kõlab veidi nagu mõni sketsh Monty Pythoni unustamatust filmist The Holy Grail, kus minnakse uljalt ja montypythonlikult Püha Graali otsima. Juba teekonna eesmärk ise on absurd, seda enam on seda teekond ise. Soovitan vaadata!
Aga tagasi tegemiste põhjuste juurde. Mulle tundub, et mõnetine järelemõtlemine ja heal juhul ka enda jaoks põhjuse sõnastamine on see, mis aitab meil vähemasti ära tunda tegevusi, millega me teiste vabadusi ja kasvu riivame. Ning kindlasti aitab põhjustest teadlik olemine püsida paremini rajal.
Toon näite. Olete te vaadanud vastsündinud lapse silmadesse? Lapsevanemad on seda loomulikult teinud. Ning sealt on, vähemasti minu jaoks, vaadanud vastu minu elu üks tähtsaimaid põhjusi, miks ma midagi teen. Muidugi ei saa kõike tegevusi taandada ühele põhjusele, me oleme piisavalt keerukad ja komplekssed ning ka võimekad, et suuta joosta samaaegselt mitme põhjuse pärast (tõsi, räägitakse, et mehed suudavad loendada ainult stiilis: 1,2, palju ). Küll aga lähtuvad paljud põhjused siiski mõnest suurest: märksõnadena näiteks pere, lapsed. Ja loomulikult sina ise. Niisiis, mis on sinu põhjus(ed) selleks, et teha just neid asju, nagu sa parajasti teed? Aga kui peaksid need kirja panema?
Ja veel üks asi. Tunnistan, et tegelikult on eelnev jutt ikkagi veidi abstraktne. Sest päriselt hakkame oma olulistest põhjustest mõtlema tavaliselt ainult siis, kui oleme hädas. Kui oleme segaduses, kui tunneme, et oleme kitsikuses, kui tunneme, et nii nagu siiani tulime, enam edasi minna ei saa. Ja tavaliselt tuleb see surve väljastpoolt meid endid – kaotatud töökoht, sassi läinud inimsuhted, muu oluline sündmus (viimane võib olla ka väga positiivne – näiteks lapse sünd). Harva, kui suudame ennast ise mõelda olukorda, mis nõuab oma oluliste põhjuste selgitamist. Aga võimatu see pole. Kasvõi kellegi teise inimese abiga. Igaljuhul tasub üritamist… No mis pagana pärast ma seda teen?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kõva mees võidab. Kogu aeg.
Seitsmendas klassis oli mul sõber. Parim sõber. Ta oli olnud minu parim sõber juba aastaid, me olime pinginaabrid ja võib öelda, et me olime nagu Tarvo Kralli ja Egon Nuteri Bobby ja Robby: tegime kõike koos. Siis aga jooksis meie vahelt must kass läbi. Ma päris täpselt enam ei mäleta, millest meie sõnasõda alguse sai. Või mille üle me üldse vaidlesime. Aga tean, millega see lõppes: me oleme pärast seda ligi 25 aasta jooksul vahetanud umbes kolm sõna: tere, nägemist ja midagi sama “sügavat” veel.
Loen praegu raamatut, millele ka ühes varasemas jutus juba viitasin, What got you here won´t get you there, Marshall Goldsmith´i sulest. Aastaid tippjuhtide coachimise, treenimisega tegelenud mehe sõnul tuleneb suur osa tippjuhtide ja ka meie, lihtsurelike käitumisprobleemidest tööl ühest asjast: meie vastupandamatust soovist võita. Võita pidevalt ja kogu aeg. Ja võita just selles, n.ö naabrist parem, mõistes. Ma ei saanud ju ometi sõbrale alla anda! Lollus.
Kui mitu korda oled sa teisele inimesele poole jutu pealt öelnud: ma tean seda! Halvemal juhul veel lisanud: pole vaja õpetada, seletada, targutada vms. See on selge sõnum teisele inimesele: räägi-räägi, sa oled niikuinii minust rumalam…
Oled sa kohanud koosolekutel inimest (või äkki oled see sa ise?), kes igaks juhuks ütleb igale teise inimese entusiastlikule ideele või selle arendusele: aaa, sa mõtlesid sedasi… nojah, mul tuli sellega seoses meelde üks tore lugu… Ja siis järgneb lugu, millel heal juhul on vaid väga häguselt aimatav seos varasemalt välja käidud ideega. Kõva mees/naine saa ju ometi kehvem olla, ikka peab oma idee ja lugu olema!
Valgehai. Elab kõikides ookeanides, kuid kõige arvukam on Lõuna-Austraalia jahedates rannavetes. Pikkus kuni 9 meetrit, kaal kuni 5 tonni. Ei eksi kunagi (enda teada). Pilt: National Geographic
Iroonilised märkused, sapised repliigid, sarkastilised kommentaarid ja muud toredad tükikesed. See kõik on olnud ja on (nagu ka eelmised kirjeldused) ka minu enda suhtlusarsenalis. Kes meist poleks teinud kolleegile sapist märkust, nähvanud midagi sarkastilist või kohmanud irooniliselt: no teadagi! Mina tark, sina loll, on meie sõnum. Piinlik.
Hirmus hea kommentaari kirjutas kevadel Ingo Normet, näitlejaid koolitava lavaka juht. Ta ütleb: “Ma ei jõua kogu aeg millegi poolt või vastu olla.” Ka oma arvamuse (kiir)kujundamine iga asja kohta ning muidugi ka selle kohene teatavaks tegemine on üks ebaproportsionaalse võitmisevajaduse tunnus.
Ja siis muidugi need “tavalised” asjad: “jah, aga…” kõnepruuk, millest kirjutasin ühes varasemas jutus – sõnum on lihtne, sinu varasem jutt on täielik jama, kuula nüüd, kuidas asjad tegelikult käivad. “Las ma räägin, miks see asi tööle ei hakka” – hoiak. Ja järgneb tõsine tiraad tõsist juttu, täiesti veenvat kusjuures, miks ei saa midagi teha. Iga vähegi intelligentne inimene suudab alati välja tuua vähemalt ühe intelligentse põhjuse, miks ei saa midagi tegema hakata. Lisame siia võimetuse inimesi kuulata, võimetuse kiita, tunnustada. Paar päeva tagasi rääkis Ivo Linna raadios, et New Yorgis olla uuritud 5000 telefonikõne sisu (ma ei tea, kuidas see läheb kokku isikuandmete kaitsega?!) ja kõige enam esinenud sõna oli…”mina”. Minu võit!
Võitmine iseenesest pole halb. Pealegi, võitmine on tunne, tunne, et oled hakkama saanud millegi erilisega ning sa ise oled eriline. Ning see on tunne, mille poole võiksime kõik püüelda. Kuid võitmine iga hinna eest, tahe võita igas olukorras, igal koosolekul, igal kohtumisel, on ilmselgelt ülepingutatud ning see toob kaasa kolleegide, pereliikmete eemaldumise. Sest üle laipade minejaga soovivad kaasa minna vähesed. Tõenäosus saada varsti ise üheks laipadest on liiga suur.
Seega, võitjad, soovitan soojalt Goldsmithi raamatut (nägin seda ka Viru keskuse Rahva Raamatus). See aitab võita, esialgu iseennast.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Ahastavad Mariad kahandavad õppimisvõimet
Telekavaatajad ja raamatulugejad. Sellise tingliku jaotuse pakkus poolhuumoriga paar päeva tagasi inimeste jaoks välja hea kolleeg. See on üks võimalik vaade inimesele selle järgi, kui palju või vähe on ta nõus õppima. Kui palju või vähe on ta nõus endale uusi asju n.ö ligi laskma.
Muuseas, teine võimalus jaotada inimesi on jagada nad kahte gruppi – need, kellele meeldib inimesi jaotada ja need, kellele ei meeldi Ja siis on veel väga palju võimalusi inimesi oma sahtlitesse panna. Päris täpne ja õige pole neist vast ükski – inimene on sedavõrd keeruline ja kompleksne tegelane, tundub mulle, et päris täpset pilti temast ei anna ükski psühholoogiline test või lahterdus.
Aga inimeste jaotamisel õppimisvõime nurga alt on olemas oma põhjendet iva. Vaatasin mõned kuud tagasi ühe USA geeniuurija Bruce Liptoni ettekannet, kes väidab, et meie taju ja keskkond (mida me muidugi oma tajuga loome) mõjutavad meie geene väga suures ulatuses. Mis on sellel tegemist ja seost õppimisega? Väga palju ja otseselt.
Inimese loote tüvirakk - seda uurides üritatakse jälile saada nt Parkinsoni ja Alzheimeri tõbede tekkepõhjustele.
Lipton ütleb, et inimesed ja nende käitumine on üsna sarnane sellele, nagu käitub ja reageerib rakk. Teiste sõnadega, inimene ongi üks suur rakkude kogum, mis käitub ka vastavalt. Rakul on kaks põhiolekut: suletud ja avatud. Ning õppimine toimub ainult avatud olekus. Mida siis tähendab suletud või avatud olek?
Suletud olekus on inimene sisuliselt kaitsepositsioonil, ta tegeleb peamiselt sellega, et teha otsus, nagu psühholoogid ütlevad, fight or flight. Ehk inimene kaalub (reeglina mitteteadlikult), kas hakata kätega vehkima ja võitlema või joosta minema. See toimub meiega iga päev: kui keegi ähvardab meilt võtta töö, koondada, paneb kahtluse alla meie kompetentsust (juhtide põhiprobleem) vms. Siis hakkab meie peades automaatselt tegutsema Amygdala (eesti keeles mandelkeha) nimeline tegelane, kes vastavaid ensüüme eritades vaeb: kas kakelda või ära joosta.
Ja seos õppimisega? Lipton väidab, et inimese mõistuse intelligentsus ja õppimisvõvõime on üle poole ulatuses mõjutatud teda ümbritsevad keskkonnast ja sellest, kas inimene viibib peamiselt suletud või avatud positsioonis. Kusjuures valik, kummas olekus olla on paljuski inimese enda teha, sest pole vast enam kuigivõrd uudis see, et inimene ise loob end ümbritseva keskkonna. Sa näed, mida tahad näha ja saad täpselt selle, mida tellid!
Paar toredat asja veel. Kui inimene on kaitsepositsioonis, siis avaldusb see väga otseselt meie füsioloogias. Nimelt hakkab veri liikuma varasemaga võrreldes proportsionaalselt enam liikmetesse (et saaks kiiresti minema joosta või tugevalt kellelegi virutada ) ning vähem otsmikuajusse, kus asub peamiselt see, mida kutsume mõistuseks. Seega, lihtne asi, kui karjud, kakled, ära jooksed või teed neid asju kasvõi ülekantud mõttes, näiteks verbaalselt, siis sel hetkel ei kasuta sa olukorra lahendamiseks oma intelligentsi. Ning kui oled sellises olekus pidevalt ja kaua, siis on mõju sinu isiksusele üsna kindel. Muuseas, pidev suletud olekus olemine, näiteks pikaajalise stressi tulemusel, vähendab ka immuunsüsteemi tugevust. Haigus hakkab ikka peast, öeldakse.
Seega, kui tahta midagi õppida, siis tuleb sel lasta endale külge tulla. Olla avatud, nagu soovitavad moodsad juhtimise ja muud teoreetikud. Reeglina täpsemalt selgitamata, mida see tähendab. Avatud olemine on selgelt hoiaku võtmine, et ma ei ole täiuslik, maailm pole täiuslik ning alati on midagi õppida. Ning mõnikord lähevad asjad maailmas untsu, midagi pole teha. Ja alati ei pea olema ka “naabrist parem”. Ning päris kõik inimesed ei taha võtta sinu töökohta ära, sulle jalga taha panna ning sinu rahaga minema joosta. Usaldus. Enesekindlus. Teiste kuulamine. Jne. Jne.
Kuidas aga konkreetselt algust teha? Telekas vs raamat. Vähem ahastavaid Mehhiko Mariasid, vähem vaagida seda, kas olla Kodus või Võõrsil ning vähem taburetiga pähe virutavaid Arnoldeid ja Van Dammesid. Ja rohkem raamatuid. Alustuseks
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Oinakarja pikem samm
See juhtus selle aasta märtsis. Või aprillis. Üsna suure organisatsiooni juht rääkis, emotsionaalselt ja kohati ka mõnda vandesõna kasutades, et ta on teinud kõik, mida teha annab, et oma sõnumit edastada. Saatnud meile, rääkinud, selgitanud, andnud mõista (misiganes see tegevusena ka tähendab). Ja ikka nad ei saa aru! No on ikka….! Tal oli oma töötajate jaoks isegi paar mahlakamat väljendit loomariigist (vt pealkirja), millega iseloomustas inimeste võimetust aru saada ja tegutseda tema sõnumi järgi. Tehke midagi, oli juhi tellimus.
Jätan praegu kõrvale kõige mõjusama organisatsiooni muutuse algallika ehk juhi hoiakud. Küll aga oleks saanud konkreetselt sõnumit edastades, n. ideed müües ühtteist kohe paremini teha.
Laias laastus ja veidi lihtsustades võtab inimene mistahes sõnumit vastu mitmes etapis. Ning pahatihti arvestavad juhid neist ainult kahe esimesega. Niisiis:
Esimene peatuspunkt: inimene on sõnumist teadlik. Me ütleme: ma tean. See tähendab, et me oleme sõnumit kuulnud, sõnumi edastamiseks ritta seatud sõnad on meile arusaadavad. Näiteks on sellises etapis enamik reklaame, mis meid otseselt ei puuduta – loeme neid, oleme neist teadlikud, ent sisusse süüvimata ei hakka nendega midagi peale.
Teine peatuspunkt: inimene on sõnumist aru saanud, seda mõistnud.. Me ütleme: ma saan aru. Me oleme kuulnud ja mõistame, milles on sõnumi sisu, miks on vaja üht või teist tegevust hakata tegema. Ja siin on ka koht, kuhu paljud juhid takerduvad – ma olen ju rääkinud, selgitanud, informeerinud. Mismoodi nad siis ei tee? Kuid, trrrrrrrr, äratus, sellest on vähe, et inimesed päriselt ka liigutama hakkaksid. Sest vaja on käia veel…
Kolmandas peatuspunktis: inimestel on aru saamine ja teadmine, mis on nende isiklik põhjus tegutsemiseks. Me ütleme: mulle meeldib, või: ma tean oma osa sellest vms. Sõnaga, me oleme teadlikud, miks pagana pärast me üldse hakkame midagi teistmoodi tegema. See põhjus on sügavalt isiklik, seda ei saa keegi teine meile ette kirjutada. Seda saab ainult aidata teisel inimesel üles leida ja sõnastada, ei enamat.
Ja põhjuseid, nagu ühes varasemas jutus kirjutasin, on kahte sorti: valu või mõnu. Seega, kas valu leevendus või mõnu ihalus, neist esimene on reeglina tugevam. NB! Suur ettevõtte käive või kasum või organisatsiooni edukus mistahes mõõdupuuna pole põhjus, see võib olla vahend isikliku põhjuse teostamiseks.
Muuseas, olen ka üsna veendunud, et tavaolukorras pole võimalik inimest panna heal meelel tegema innuga asja, mida talle ei meeldi teha. Siis on kaks võimalust: kas sundida tegema, lootuses, et aja jooksul hakkab see inimesele meeldima (meenub ka Tammsaare “Tee tööd, siis tuleb ka armastus”, vrrrr, see hoiak on alati minu kerget muserdustunnet tekitanud ). See pole kindlasti võimatu, sest mida rohkem inimene tehes õpib ja oskab, seda enam see meeldima hakkab (paljudel juhtudel). Ent see on kahtlemata riskantne tee, mille tulemus on üsna ebkindel. Ja teiseks, leida n. põhjus põhjuse taga. Tee katse, kutsu oma elukaaslane või sõber kinno vaatama filmi, mille kohta sa tead, et see talle ei meeldi. Kohe üldse ei meeldi. Tema veenmine filmi osas on üsna mõttetu ajaraiskamine. Küll aga võib ta sinuga nõustuda, kui lubad pärast minna näiteks kohvikusse vms. Tjah, kui film pole just “Saag V” või midagi sellist
Ja oleme jõudnud õnnelikult neljandasse peatuspunkti: inimene hakkab tegema.. Me ütleme:… me ei ütle midagi, me teeme! Meil on teada sõnum, me mõistame seda ja oleme teadlikud ka enda rollist ja osast selles. Ning siis… pikem samm ja vähem möla! nagu teavad öelda sõjaväes käinud sõbrad
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Hoolivuse mõõdupuu ja kõrvakiil võõralt tüdrukult
Olen teinud üksjagu meeskonnakoolitusi ning töötanud mitmes kaunis erineva töökorralduse ja -kultuuriga kooslustes. Ning minus hakkab sugenema veel veidi ebamäärane, aga kasvav tunne, et liiga vähe räägime sellest, mis peaks juhtuma juba enne meeskonna loomist, tekkimist.
Täpsemalt: meil on firmades ja ka avalikus sektoris palju juttu meeskonnatööst, mitmesugustest teooriatest, meeskonnavaimu tekitamisest, meeskonna erinevatest arenguetappidest, eesmärkidest ja paljust muust. Need asjad on kõik päris vajalikud ja asjakohased. Teatud kohas, teatud inimkoosluses ja teatud moel. Kuid kas ei peaks kõigele sellele eelnema üks lihtne ja konkreetne testimise koht: kas me üldse suhtume teineteisesse kui normaalsesse, endaga sarnasesse olendisse?
Mida ma silmas pean? Näiteks, kui me austame teisi ja hoolime teistest (kellest võiks heal juhul saada meie meeskond), siis (eeldades muidugi, et me austame ja hoolime iseendast):
Me ei hiline kokkusaamistele, koosolekutele. Sest me austame ja hoolime teise inimese ajast.
Me ei surfa koosoleku ajal arvuti või telefoniga kuskil võrguavarustes. Sest meile läheb korda see, mida teised tahavad koosolekuga saavutada ja me tahame sinna oma panust anda.
Me kuulame palju. Sest meid huvitab teise inimese nägemus, mitte enda agenda esitlus.
Mõnikord me oleme vait. Sest tore kalambuur või oma “mul juhtus just sama asi”-lugu ei pruugi näiteks mõnel puhul kuigi hästi edasi viia.
Me lubame vähe, aga lubatu teeme ära (ja teeme nii nagu lubasime). Sest me teame, et teiste inimeste tegemised sõltuvad meie lubadustest.
Me keskendume koosolekul kokkulepitud teemale (muuseas, mõnikord on ka hea kokku leppida see, millest me ei räägi). Sest me teame, et inimeste (töö)aeg on piiratud ning parim moodus asjad ette nähtud ajas tehtud saada, on nendega fokusseeritult tegeleda.
Sisyphos by Von Stuck
Nüüd tuleb aga kõige parem osa. Selleks, et eelpool nimetet asju edukalt teha, pole vaja teha ilmatumat personaalset muutuseplaani, külastada kümmet koolitust või langeda sügavasse eneseanalüüsi transsi. Selle asemel, et hakata tegema uusi asju (mis on üsna keerukas ettevõtmine), tuleb lihtsalt lõpetada mõnede tegevuste tegemine. Neid pole vaja asendada millegagi, asemele tuleb nulltegevus. Näide? Lihtsalt lõpetada: hiljaks jäämine, vahele rääkimine, tühjade lubaduste andmine, arvutiga koosolekul suframine. Ja nii edasi. Lõpetada. Nii lihtne ongi
Muust asjast ka. Käisin kinos vaatamas “Põletada pärast lugemist”. Ja väga meeldis. Head näitlejad (Pitt, Clooney, Malkowich jt), kõik oma tavapärastest rollidest erinevates rollides, filmi tegid värsked Oscari-võitjad vennad Joel ja Ethan Coen. Filmina on ta nagu segadust tekitav kõrvakiil tüdrukult, kelle poole sa pole vaadanudki (mida iganes see siis tähendabki ).
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Olevikus ja kiiksuga
Hetk tänasest õhtust
Tegelased. Mina, Evelin ja meie kohe-varsti 2-aastane poeg Oskar.
Tegevuskoht: auto
Teekond ja eesmärk: Oskar vanaema juurest koju.
Mina: Oskar, mis sa vanaema juures siis tegid? Kas mängisid?
Oskar: (vaikib)
Mina: Räägi issile, mida te vanaemaga mängisite?
Oskar: (vaikib)
Evelin: Lapsed ei ela minevikus.
Oskar: (õnneliku näoga) iiuu-iiuu-iiuu-iiuu (mööda sõidab kiirabiauto)
Lapsed elavad olevikus. Mingil hetkel suudame me aga neile piisavalt veenvalt selgitada, kui oluline on ikka minevik. Kui oluline on kõik see, millega sa enam ei saa midagi peale hakata. Meenub üks väidetavalt seitsmest absoluutsest tõest maailmas (nn Huna filosoofia): Now is the Moment of Power, st robustses tõlkes: Siin ja praegu on hetk, mil saad midagi ette võtta. Mitte eile, mitte homme. Praegu, nüüd. Väga hea raamatu on sel teemal kirjutanud Eckhart Tolle, nimega Siin ja praegu, kohaloleku jõud.. Tollel (st raamatu autoril) on veel igatsorti tükke tehtud, saad neid vaadata siin.
Teine tõdemus tänasest päevast on: kiiks on lahe! Me kõik oleme omamoodi küürakad, nagu armastab öelda üks mu kolleeg. Igaüks on kiiksuga, oma moodi. Need teiste kiiksud üllatavad, intrigeerivad, irriteerivad, vahest ka ärritavad. Ent nad sunnivad ka sind raamidest välja tulema, otsima uut ja muutma arusaamu sellest, kuidas asjad maailmas käivad. Ning kui veidigi õppida vaatama läbi nende nägemisfiltrite, avaneb väga lahe ja värvikirev pilt. Sai veidi abstraktse mõistukõne moodi lugu. Aga enivei, aitähh, kiiksuga tegijatele!
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
“Jah, aga..”
Pole hullemat loovuse-muutuse-suhtluse-katkimurdjat kui iseenesest süütuna näiv fraas “Jah, aga…”. Pahh, kostab seejärel veekolinat kõigele, mida vestluspartner varem öelnud oli.
Tõesti-tõesti, nagu tänasel koolitusel märkis üks osaline, et eks see oleneb palju sellest, kuidas teine inimene ise sellesse fraasi suhtub. Et kas “jah, aga” tapab tema loovuse või mitte, on inimese enda suhtumise küsimus. Küll aga jääb mulle veidi selgusetuks, miks peaks seda suhtumist testima hakkama, kui eesmärk on ikka mingit ideed jagada või muutust tekitada? Jääda selle peale lootma, et küll inimene ise ütleb, kui tunneb, et tema ideed killitakse, on vist veidi naiivne. Väga palju paremaks ei tee minu jaoks asja ka argument, et “jah, aga..” tähendabki ju täpselt seda, mida tahad teha – ehk täiendada teise mõtet.
Niisiis, kui tahta, et inimene oleks sinuga samas paadis ja ajaksite sama asja, siis ehk on hea mõte täiendada ja lisada sõnadega “jah, ja…”. Ei mingeid “jah, agasid…”. Ja teistpidi, kui ikka väga tahta teise inimesele või tema ideele kotti pähe tõmmata, siis tasub ikka öelda “jah, aga…”
Niisiis, kumb siis jääb: “jah, aga…” või “jah, ja…”? Eks ta ole, nagu armastas öelda meie seast lahkunud Kurt Vonnegut.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Avaliku poomise kasulikkus
Käisin hommikul massazhis. Mõnus. Lisaks sellele, et keegi sinuga tegeleb, mudib ja materdab (heas mõttes ), tekitab mõnutunnet ka see, et oled tunniks ajaks kohustanud ennast olema iseendaga. Mentaalses mõttes ikka. Ja siis tekkiski igasuguseid mõtteid, mõned seist seotud ka Eesti rahailma hetke kuumima teema – SEB likviidsusfondiga. (muuseas, praegu istuvad minu kõrval kaks üsna tuntud ärimeest ning arutavad täpselt sama teemat )
Esiteks muidugi hommikune uudis: SEB otsustas hüvitada Likviidsusfondi investoritele varade allahindamise, võttes nii selgelt riski enda kanda. Well Done, ütleksid kommunikatsioonieksperdid. Valus, aga konkreetne lõpp. Investorite jaoks lühiajaliselt parim lahendus. Pikaajaliselt ootab fondi ees muidugi praadimine aeglasel tulel ehk kuni selgub see, kas kasutati ka siseinfot.
Olen kaugel sellest, et käsi plaksutada ja SEBi poole näppu vibutada. Inimesed eksivad, olenemata sellest, mis ametit nad peavad. Lisan siia vaid ühe kõrvalvaataja pilgu (võib-olla oleks pilk teine, kui mul oleks oma raha nimetet fondis. Aga seda ei oska ma kuidagi adekvaatselt hinnata, milline oleks siis arvamus).
Andku SEBi inimesed andeks, aga üks võimalus toimunusse suhtuda on: see oli kõige muu kõrval ka kaunis kasulik juhtum. Kasulik mitut moodi.
Muutuse vajadust inimeste käitumises tekitatad kaks asja: valu või mõnu. Neist esimene on selgelt tugevam muutuse käivitaja. Nüüd, kas kellelgi on arvamus, et fondijuhid polnud kuulnud midagi vajadusest riske hallata, ohjata, maandada? Ent kuni asjad läksid ülesmäge, oli selline jutt, muuhulgas kaasa arvatud fondi investeerinud inimeste jaoks, nagu hane selga vesi. Pigem ruuli finantsistide seas käivitajana mõnu, et leiutada üha uusi inveseerimiskeeme ning sellega siis investoreid ligi meelitada. Ja hästi teenida. Seega, tagasi päris ellu ja investoritele antud lubaduste juurde toova muutuse jaoks oli vaja valu. Nüüd see tuli. Loodetavasti tõi see valu maa peale tagasi ka teised finantsinimesed peale SEBi.
Sest aiva ülesmäge läinud turuga on seotud teine oluline õppetund. Väidan, et inimesed ei suuda adekvaatselt hinnata oma panust edus. Nagu ka ebaedus. Üheltpoolt kiputakse oma panust üle hindama ja teisel puhul alahindama. Ning kui turud lähevad üles, siis tekib tunne, et olen kõikvõimas! Vaadake kui hästi ma teenin, kui edukas ma olen! Ja ma ise tegin selle! Ehkki kaunis sageli ollakse edukas HOOLIMATA inimese tegevusest. Aru saamine, milline on täpselt sinu panus edusse või ebaedusse, ja milline see panus võiks olla, võib olla väga kõva valuuta.
Kõige raskemini õpitav õppetund on aga see, et me ei õpi ära seda, et me ei õpi. Ega oskagi õieti õppida. Tuleb uus tõus ning nii investorid kui fondijuhid kaotavad taas pea ning hakkavad ennast kõikvõimsaks pidama. Kas keegi julgeb loota vastupidist?
Ja lõpuks. See on nagu mantra juba: millal me õpime ära selle, et me ei suuda olulisi sündmusi prognoosida. Kas fondijuhid ja ka investorid ikka tegelesid stsenaariumitega, mida teha siis, kui juhtub majanduslangus ja kuidas me sellisel puhul tagame investoritele antud lubadused. Või tegelesid nad pigem prognoosimisega, arvutades valemitega kui tõenäoline on, et langus tuleb ja kui suur ta tuleb… Kahjuks (või õnneks) ei juhtu paljud väga olulised asjad siin ilmas lineaarselt, ehkki meie seda soovime nii näha…
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
