Lapse silmades on põhjus
Ühes varasemas postituses kirjutasin sellest, mida on vaja teha, et inimene hakkaks midagi (vabatahtlikult) tegema. Täna, hetkel tundub mulle hoopis olulisem küsimus, miks me juba teeme neid asju, mida me teeme? Ja miks teeme neid edasi, isegi kui teame, et see teeb kellelegi haiget või ei aita kuidagi kaasa sinu enda paremaks saamisele.
Ma ei taha kalduda padufilosoofiasse ja hakata rääkima elu mõttest. Vähemasti mitte abstraktsionismina. Elu-mõtte-otsing kõlab veidi nagu mõni sketsh Monty Pythoni unustamatust filmist The Holy Grail, kus minnakse uljalt ja montypythonlikult Püha Graali otsima. Juba teekonna eesmärk ise on absurd, seda enam on seda teekond ise. Soovitan vaadata!
Aga tagasi tegemiste põhjuste juurde. Mulle tundub, et mõnetine järelemõtlemine ja heal juhul ka enda jaoks põhjuse sõnastamine on see, mis aitab meil vähemasti ära tunda tegevusi, millega me teiste vabadusi ja kasvu riivame. Ning kindlasti aitab põhjustest teadlik olemine püsida paremini rajal.
Toon näite. Olete te vaadanud vastsündinud lapse silmadesse? Lapsevanemad on seda loomulikult teinud. Ning sealt on, vähemasti minu jaoks, vaadanud vastu minu elu üks tähtsaimaid põhjusi, miks ma midagi teen. Muidugi ei saa kõike tegevusi taandada ühele põhjusele, me oleme piisavalt keerukad ja komplekssed ning ka võimekad, et suuta joosta samaaegselt mitme põhjuse pärast (tõsi, räägitakse, et mehed suudavad loendada ainult stiilis: 1,2, palju 
). Küll aga lähtuvad paljud põhjused siiski mõnest suurest: märksõnadena näiteks pere, lapsed. Ja loomulikult sina ise. Niisiis, mis on sinu põhjus(ed) selleks, et teha just neid asju, nagu sa parajasti teed? Aga kui peaksid need kirja panema?
Ja veel üks asi. Tunnistan, et tegelikult on eelnev jutt ikkagi veidi abstraktne. Sest päriselt hakkame oma olulistest põhjustest mõtlema tavaliselt ainult siis, kui oleme hädas. Kui oleme segaduses, kui tunneme, et oleme kitsikuses, kui tunneme, et nii nagu siiani tulime, enam edasi minna ei saa. Ja tavaliselt tuleb see surve väljastpoolt meid endid – kaotatud töökoht, sassi läinud inimsuhted, muu oluline sündmus (viimane võib olla ka väga positiivne – näiteks lapse sünd). Harva, kui suudame ennast ise mõelda olukorda, mis nõuab oma oluliste põhjuste selgitamist. Aga võimatu see pole. Kasvõi kellegi teise inimese abiga. Igaljuhul tasub üritamist… No mis pagana pärast ma seda teen?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kõva mees võidab. Kogu aeg.
Seitsmendas klassis oli mul sõber. Parim sõber. Ta oli olnud minu parim sõber juba aastaid, me olime pinginaabrid ja võib öelda, et me olime nagu Tarvo Kralli ja Egon Nuteri Bobby ja Robby: tegime kõike koos. Siis aga jooksis meie vahelt must kass läbi. Ma päris täpselt enam ei mäleta, millest meie sõnasõda alguse sai. Või mille üle me üldse vaidlesime. Aga tean, millega see lõppes: me oleme pärast seda ligi 25 aasta jooksul vahetanud umbes kolm sõna: tere, nägemist ja midagi sama “sügavat” veel.
Loen praegu raamatut, millele ka ühes varasemas jutus juba viitasin, What got you here won´t get you there, Marshall Goldsmith´i sulest. Aastaid tippjuhtide coachimise, treenimisega tegelenud mehe sõnul tuleneb suur osa tippjuhtide ja ka meie, lihtsurelike käitumisprobleemidest tööl ühest asjast: meie vastupandamatust soovist võita. Võita pidevalt ja kogu aeg. Ja võita just selles, n.ö naabrist parem, mõistes. Ma ei saanud ju ometi sõbrale alla anda! Lollus.
Kui mitu korda oled sa teisele inimesele poole jutu pealt öelnud: ma tean seda! Halvemal juhul veel lisanud: pole vaja õpetada, seletada, targutada vms. See on selge sõnum teisele inimesele: räägi-räägi, sa oled niikuinii minust rumalam…
Oled sa kohanud koosolekutel inimest (või äkki oled see sa ise?), kes igaks juhuks ütleb igale teise inimese entusiastlikule ideele või selle arendusele: aaa, sa mõtlesid sedasi… nojah, mul tuli sellega seoses meelde üks tore lugu… Ja siis järgneb lugu, millel heal juhul on vaid väga häguselt aimatav seos varasemalt välja käidud ideega. Kõva mees/naine saa ju ometi kehvem olla, ikka peab oma idee ja lugu olema!
Valgehai. Elab kõikides ookeanides, kuid kõige arvukam on Lõuna-Austraalia jahedates rannavetes. Pikkus kuni 9 meetrit, kaal kuni 5 tonni. Ei eksi kunagi (enda teada). Pilt: National Geographic
Iroonilised märkused, sapised repliigid, sarkastilised kommentaarid ja muud toredad tükikesed. See kõik on olnud ja on (nagu ka eelmised kirjeldused) ka minu enda suhtlusarsenalis. Kes meist poleks teinud kolleegile sapist märkust, nähvanud midagi sarkastilist või kohmanud irooniliselt: no teadagi! Mina tark, sina loll, on meie sõnum. Piinlik.
Hirmus hea kommentaari kirjutas kevadel Ingo Normet, näitlejaid koolitava lavaka juht. Ta ütleb: “Ma ei jõua kogu aeg millegi poolt või vastu olla.” Ka oma arvamuse (kiir)kujundamine iga asja kohta ning muidugi ka selle kohene teatavaks tegemine on üks ebaproportsionaalse võitmisevajaduse tunnus.
Ja siis muidugi need “tavalised” asjad: “jah, aga…” kõnepruuk, millest kirjutasin ühes varasemas jutus – sõnum on lihtne, sinu varasem jutt on täielik jama, kuula nüüd, kuidas asjad tegelikult käivad. “Las ma räägin, miks see asi tööle ei hakka” – hoiak. Ja järgneb tõsine tiraad tõsist juttu, täiesti veenvat kusjuures, miks ei saa midagi teha. Iga vähegi intelligentne inimene suudab alati välja tuua vähemalt ühe intelligentse põhjuse, miks ei saa midagi tegema hakata. Lisame siia võimetuse inimesi kuulata, võimetuse kiita, tunnustada. Paar päeva tagasi rääkis Ivo Linna raadios, et New Yorgis olla uuritud 5000 telefonikõne sisu (ma ei tea, kuidas see läheb kokku isikuandmete kaitsega?!) ja kõige enam esinenud sõna oli…”mina”. Minu võit!
Võitmine iseenesest pole halb. Pealegi, võitmine on tunne, tunne, et oled hakkama saanud millegi erilisega ning sa ise oled eriline. Ning see on tunne, mille poole võiksime kõik püüelda. Kuid võitmine iga hinna eest, tahe võita igas olukorras, igal koosolekul, igal kohtumisel, on ilmselgelt ülepingutatud ning see toob kaasa kolleegide, pereliikmete eemaldumise. Sest üle laipade minejaga soovivad kaasa minna vähesed. Tõenäosus saada varsti ise üheks laipadest on liiga suur.
Seega, võitjad, soovitan soojalt Goldsmithi raamatut (nägin seda ka Viru keskuse Rahva Raamatus). See aitab võita, esialgu iseennast.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Lati devalveerimine lähemal kui kunagi varem
Hea sõber naases paar päeva tagasi Lätist ja märkis, et mõned päris tõsiselt võetava inimesed rääkisid lati devalveerimisest. Võib öelda: taaskord. Ja võib öelda: ja-jah, räägi-räägi, eks neid kuulujutte ole ennegi kuuldud. Seekord aga võib asi olla tõsisem kui kunagi varem.
Äripäeva veebiküljel on juba terve trobikond uudiseid, kuidas Läti valitsus päästab Parex Panka, ostes läbi riigile kuuluva panga 2 lati eest pangas kontrollpaki. Küllap tähendab see veel miljoneid latte, Parex grupi suurust arvestades pigem isegi eesti kroonides miljardeid maksumaksja raha finantsauku uppumist. Ja olen valmis kihla vedama, et see pole veel kõik. Ma ei usu, et Parex Pank oli Lätis ainus, kes kinnisvarabuumi kõrgehetkedel pilvedesse kihutas.
Teema on kuum ja tõenäoliselt on sellest teemast ka Äripäeva esmaspäevane esikülg. Ja õigusega. Mida võib tähendada see Eesti jaoks? On selge, et Londonis konditsioneeritud õhus istuva analüütiku jaoks tähendaks lati devalveerimine selgelt märki Baltimaade kui terviku majanduse nõrkusest, et mitte öelda uppi kukkumisest. Kui devalveerub Läti latt, pöörduvad küsivad pilgud eelkõige Eesti poole. Jällegi, jumal tänatud, et meie pangad on Põhjamaade pankadega omanduses, mis vähendab tublisti survet meie kroonile. Kuid häda saab lõunast tulla mitte ainult devalveerimise survena.
Eesti ettevõtjaid on Lätis mõne tuhande ringis, oleme harjunud Lätit pidama osaliselt oma koduturuks ning devalveerimine tähendaks investeeringu väärtuse automaatset vähenemist. Ning selle kaudu korralikke kahjumeid ka Eesti päritolu emafirmadele. Eesti Panga andmetel oli suve keskpaiga seisuga Eesti päritolu otseinvesteeringuid Lätis 23 miljardi krooni eest, see tähendab tervelt kolmandikku kõigist välismaale tehtud otseinvesteeringute positsioonist. Siia lisanduvad veel summad, mis on läinud lõunanaabrite juurde laenudena, nende osaline või täielik korstnasse kirjutamine oleks devalveerimise korral garanteeritud. Seega ei räägi me investeeringute väärtuse vähenemise korral mitte mõnedest miljonitest, vaid pigem kümnetest ja sadadest miljonitest läti rahaahjudes põlevatest kroonidest.
Seega, mis siis teha? See oleneb äri valdkonnast, investeeringust, selle pikkusest ja olulisusest ja muustki. Ent igaljuhul on praegu viimane aeg ettevõtetes läbi mängida stsenaarium: mida teha siis, kui latt devalveeritakse…Ning tahaks ka täpsemalt teada, mida sisaldab meie valitsuse ja keskpanga tegevuskava võimalike tõsiste raskuste korral käitumiseks.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Frederiku “parim enne” tähtaeg on möödas
Mulle meeldib külastada mõnede inimeste blogisid ning mõningaid foorumeid, õigemini loen neid tükke enamasti Google Readeri abiga, ilma leheküljele minemata. Vaadates seda, kelle tükkide lingid mulle ekraanile hüppavad, saab neid sisu ja tegija järgi lahterdada. Esiteks, sõbrad, inimesed, kelle elukäiku ja -sündmusi on mõnus jälgida. Teiseks, tööalased, juhtimisgrurud, konsultandid, kolleegid, – kellelt on alati midagi õppida. Kolmandaks, huvid, näiteks hoian end kursis Äripäeva maratoonarite blogi sisuga. Ja siis ajuti, olenevalt hetkehuvist, külastan foorumeid, blogisid, mis seotud konkreetse huviga – näiteks hakates jooksutosse ostma, käin kindlasti enne ära runnersworldi kodulehel ja blogides.
Inimesed tahavad kuuluda gruppi. Inimesed usaldavad inimesi, kel on nendega sarnased huvid, sarnased hobid ja eluhoiakud. Inimesed on seda alati tahtnud. Ent alles nüüd on see võimalus päriselt ka käeulatuses, täpsemalt, alles nüüd, tänu internetile, on seda võimalust võimalik mõistlike kulutustega (või suisa tasuta) ka teha. Ning inimesed kasutavad seda. Kummalisel kombel pole sellele, et blogiga on võimalik tekitada oma fängrupp, oma turundusvahend (ikka heas mõttes, mitte järjekordne ajupesuvahend-mõttes), pihta saanud aga Eesti ettevõtete enamik. Õigemini ma polegi veel kohanud blogisfääris Eesti ettevõtet, kes suhtleks oma kundedega blogi vahendusel.
Arvutitootja Dell blogi firma koduleheküljel.
Google blogi firma koduleheküljel.
Meenub üks tore reklaam mõne aasta tagant. Viru Õlletööstus korraldas tohutu kampaania Frederik nimelisele õllele. Kampaania ja reklaamid ise korjasid auhindu, reklaamitegijatele patsustati õlale, Eesti turundusmaailm kihises ja kees joovastuses. Ja tulemus? Firma hävis sellega u 10 miljonit krooni ning Frederikust räägiti kui suurimast turundusfopaast. Sõnum oli üli-cool, reklaami oli super-hea. Ent toode ei müünud. Turundajatel käis see üle mõistuse…
Sotsiaalse võrgustiku loomine võiks olla firmadele uus suur väljakutse. Veidi on ka sellele teele juba mindud. Eeskäija on siin suurematest Äripäev, kes on avanud ja avamas mitmeid erialaseid veebikülgi, kuhu mingi konkreetse tegevusala inimesed saavad koonduda. Ent seegi on veel poolele teele minek, uudiste paiskamine küljel on vaid ühepoolne liiklus. Oma rada pidi on liikumas ka Eesti Ekspress, kus ajakirjanikud on avanud ja avamas oma blogisid. Samas meedia on ka erand, nende toode ongi toosama informatsioon, uudis. Aga samas, miks mitte ei võiks olla huvitav ka Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandeli või peadirektori Igor Rõtovi blogi, kus ta kirjutab Äripäevast ja meediaärist. Või siis samamoodi Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi või ka vastutava väljaandja Hans H. Luige blogi, teemdeks ikka see, mis toimub meediaäris. Lugejate lojaalsus on garanteeritud.
Ent lisaks meediale teised? Eesti Energia, Elion, Swedbank, Saku, Baltika jnejne, firmad, kellel on tuhandeid jaekliente? Selle asemel, et saata oma klientidele aeg-ajalt teateid uutest allahindlustest või teavitada koduleheküljel uudistest, mis kliendile suurt korda ei lähe, võiks firmajuhid tegeleda klientidega suhtlemisega. Inimlikult, läbi interaktiivse päris suhtluse, on võimalik tekitada oma fängrupp, oma sootsium, kellest saab firma ja toodete parim marketingivahend.
Muuseas, gruppidesse kuulumisest ja selle mõjust ärile kirjutas raamatu Seth Godin, raamatu nimi on “Tribes”. Laadisin endale selle alla audioraamatuna. Miskit kampaania käigus, mis tänaseks on kahjuks lõppenud, sain selle veel tasuta. N.ö letihind sellele 3h44m pikkusel lool u 15 dollarit.
Seega, firmad ja firmajuhid ja ka kõik teised – blogima! Sotsiaalne võrgustik on see, mis loob võimalusi eduks, kuidasiganes sa edu tahad defineerida.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Juhid peegli ette
Ja kui juba gurude blogide viitamiseks läks, siis jube hea loo on kirjutanud Marshall Goldsmith. Tema töövaldkond on tippjuhtide coachimine ning ta on kirjutanud briljantselt lihtsa ja samavõrd mõjusa raamatu “What got you here won´t get you there”, müügil ka Viru keskuse Rahva Raamatus, kõige ülemisel riiulil .
Blogiloo point on lühidalt järgmine, sõnum firmade juhtidele: Mõelge enne kümme korda, kui panete suure hulga raha ettevõtte väärtuste leidmisse, täpsustamisse, lihvimisse. Väärtused, mis firmas kehtivad, on täpselt need, mida juhid oma käitumisega loovada ja kinnistavad. Mitte need, mis on riputatud kuldsesse raamidesse seinte peal. Seega, soovides tegeleda firma väärtustega, peaksid firmajuhid tegelema adekvaatse tagasiside saamisega töötajatelt ning enda ja oma kolleegide käitumisega. Teisisõnu, juhid peegli ette ja coaching programmi.
Kõlab usutavalt. Väga.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Pärlid marketingigurult
Marketingiguru Seth Godin puistas oma blogis taas pärleid. Osundan:
Doing 4% less does not get you 4% less.
Doing 4% less may very well get you 95% less.
Ehk teisisõnu: keskpärasusele keskendudes, tehes asjad enam-vähem ära, ei saa sa asjad enam-vähem tehtud, vaid… võib juhtuda, et sa ei saagi asju tehtud. Üldse. Tulemus ei ole üksüheses sõltuvuses panustamisest.
Ka väidab Seth, et keskpärasust saab eriti hästi peita suurtes organisatsioonides, kus ühe inimese või isegi osakonna keskpärasus nii hästi silma ei torka.
Väärt point enivei!
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Ahastavad Mariad kahandavad õppimisvõimet
Telekavaatajad ja raamatulugejad. Sellise tingliku jaotuse pakkus poolhuumoriga paar päeva tagasi inimeste jaoks välja hea kolleeg. See on üks võimalik vaade inimesele selle järgi, kui palju või vähe on ta nõus õppima. Kui palju või vähe on ta nõus endale uusi asju n.ö ligi laskma.
Muuseas, teine võimalus jaotada inimesi on jagada nad kahte gruppi – need, kellele meeldib inimesi jaotada ja need, kellele ei meeldi Ja siis on veel väga palju võimalusi inimesi oma sahtlitesse panna. Päris täpne ja õige pole neist vast ükski – inimene on sedavõrd keeruline ja kompleksne tegelane, tundub mulle, et päris täpset pilti temast ei anna ükski psühholoogiline test või lahterdus.
Aga inimeste jaotamisel õppimisvõime nurga alt on olemas oma põhjendet iva. Vaatasin mõned kuud tagasi ühe USA geeniuurija Bruce Liptoni ettekannet, kes väidab, et meie taju ja keskkond (mida me muidugi oma tajuga loome) mõjutavad meie geene väga suures ulatuses. Mis on sellel tegemist ja seost õppimisega? Väga palju ja otseselt.
Inimese loote tüvirakk - seda uurides üritatakse jälile saada nt Parkinsoni ja Alzheimeri tõbede tekkepõhjustele.
Lipton ütleb, et inimesed ja nende käitumine on üsna sarnane sellele, nagu käitub ja reageerib rakk. Teiste sõnadega, inimene ongi üks suur rakkude kogum, mis käitub ka vastavalt. Rakul on kaks põhiolekut: suletud ja avatud. Ning õppimine toimub ainult avatud olekus. Mida siis tähendab suletud või avatud olek?
Suletud olekus on inimene sisuliselt kaitsepositsioonil, ta tegeleb peamiselt sellega, et teha otsus, nagu psühholoogid ütlevad, fight or flight. Ehk inimene kaalub (reeglina mitteteadlikult), kas hakata kätega vehkima ja võitlema või joosta minema. See toimub meiega iga päev: kui keegi ähvardab meilt võtta töö, koondada, paneb kahtluse alla meie kompetentsust (juhtide põhiprobleem) vms. Siis hakkab meie peades automaatselt tegutsema Amygdala (eesti keeles mandelkeha) nimeline tegelane, kes vastavaid ensüüme eritades vaeb: kas kakelda või ära joosta.
Ja seos õppimisega? Lipton väidab, et inimese mõistuse intelligentsus ja õppimisvõvõime on üle poole ulatuses mõjutatud teda ümbritsevad keskkonnast ja sellest, kas inimene viibib peamiselt suletud või avatud positsioonis. Kusjuures valik, kummas olekus olla on paljuski inimese enda teha, sest pole vast enam kuigivõrd uudis see, et inimene ise loob end ümbritseva keskkonna. Sa näed, mida tahad näha ja saad täpselt selle, mida tellid!
Paar toredat asja veel. Kui inimene on kaitsepositsioonis, siis avaldusb see väga otseselt meie füsioloogias. Nimelt hakkab veri liikuma varasemaga võrreldes proportsionaalselt enam liikmetesse (et saaks kiiresti minema joosta või tugevalt kellelegi virutada ) ning vähem otsmikuajusse, kus asub peamiselt see, mida kutsume mõistuseks. Seega, lihtne asi, kui karjud, kakled, ära jooksed või teed neid asju kasvõi ülekantud mõttes, näiteks verbaalselt, siis sel hetkel ei kasuta sa olukorra lahendamiseks oma intelligentsi. Ning kui oled sellises olekus pidevalt ja kaua, siis on mõju sinu isiksusele üsna kindel. Muuseas, pidev suletud olekus olemine, näiteks pikaajalise stressi tulemusel, vähendab ka immuunsüsteemi tugevust. Haigus hakkab ikka peast, öeldakse.
Seega, kui tahta midagi õppida, siis tuleb sel lasta endale külge tulla. Olla avatud, nagu soovitavad moodsad juhtimise ja muud teoreetikud. Reeglina täpsemalt selgitamata, mida see tähendab. Avatud olemine on selgelt hoiaku võtmine, et ma ei ole täiuslik, maailm pole täiuslik ning alati on midagi õppida. Ning mõnikord lähevad asjad maailmas untsu, midagi pole teha. Ja alati ei pea olema ka “naabrist parem”. Ning päris kõik inimesed ei taha võtta sinu töökohta ära, sulle jalga taha panna ning sinu rahaga minema joosta. Usaldus. Enesekindlus. Teiste kuulamine. Jne. Jne.
Kuidas aga konkreetselt algust teha? Telekas vs raamat. Vähem ahastavaid Mehhiko Mariasid, vähem vaagida seda, kas olla Kodus või Võõrsil ning vähem taburetiga pähe virutavaid Arnoldeid ja Van Dammesid. Ja rohkem raamatuid. Alustuseks
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Suur ja oranzh on ainus, mis edasi viib
Väsinud, kuid õnnelik. Selline oli tunne mõned nädalad tagasi ühele firmale paaripäevast koolitustükki lõpetades. Nagu ikka, päevade kokkuvõte, mõni tore nali, tagasiside osalejatelt jne… Panin juba toredale ühisüritusele punkti, kuid osalejad laiali ei läinud. Teiste muhelevate pilkude all kiirustasid kaks osalejat, mees ja naine, ukse taha. Ja saabusid sealt mõne hetke pärast tagasi, mehel käes suur kommikarp ning naisel lillepott, mis varjas kogu tema keha vöökohast ülespoole. Sõnaga, see oli suur ja oranzh.
Umbes sellised lilled olid.
Lühike kõne, sees sõnad siiralt ja aitähh, tugev käepigistus. Ja aplausi saatel liikusid need asjad minu kätte. Punastasin ja kohmetusin. Ning tundsin erakordset tunnet voogamas läbi kere, nagu siis, kui oled hakkama saanud millegi erilisega. See on võidutunne (võitmine on justnimelt tunne). Aeg-ajalt meenutan seda hetke (ja mõningaid sarnaseid hetki veel) ja veendun üha enam: kiitus ja tunnustus on ainsad tagasiside vormid, mis tegelikult inimesi edasi viivad. Kahjuks tegeletakse nende asjadega aga erakordselt vähe.
Miks juhid ei kiida ja tunnusta inimesi? Põhjuseid on mitmeid. Mõned esimesed pähetulevad oleks: juhi kartus selle pärast, mida kiitus kaasa toob. Äkki jääb inimene nüüd loorberitele puhkama?! Või läheb veel uhkeks kätte… Pealegi, selle tükiga sai ta hästi hakkama, jah, aga selle teise asjaga on tal ikka veel probleeme! Või siis mis ma temast ikka kiidan, mind ei kiida ju keegi (seda peab üheks olulisemaks põhjuseks ka äripsühholoog Mare Pork)! Ja siis ega kiitust sünni ju patta panna, äkki hakkab inimene nüüd raha ka küsima veel… Või siis – mul on tähtsamatki teha, kui töötajate vägitegusid loetleda ja neid kiita (näiteks on kindlasti tähtsam valmis teha järgmise kuu uus töögraafik vms väga olulist). Ja nii edasi.
Kummaline, kui raskelt jõuab juhtidele kohale sõnum, et kiitmine ongi juhi töö üks olulisematest asjadest. Kiitus on ainus tagasiside vorm, mis tõstab inimese enesekindlust ning seeläbi vastutust ning see toob kaasa ka paremad tulemused. Laitusega on võimalik ainult lõetada mingi tegevus, laitusega uut väärtust ei looda, enesekindlust ei kergitata. Ja tagasisidest oleneb erinevate uuringute järgi u 70-80% inimese töö tulemusest.
Kõlab esmapilgul veidi imelikult, aga juhid peaksid jusnimelt tegelema sellega, et otsima kohti, tegevusi, tulemusi, kus inimesed on selgelt teinud midagi erilist, teistsugust, extratükki. Ning neid selle eest siis tunnustama, kiitma. Meenub ka ütelus, mida kuskilt lugesin (ei mäleta enam allikat): “Tunnusta erakordset läbikukkumist. Karista keskpärast edu.”
Kuidas siis teha kiitmine süsteemiks? Lugesin ka ühe USA tippjuhi soovitust, kuidas tema seda teeb:
1. Kirjuta nimekiri kõigist tähtsatest gruppidest, meeskondadest sinu elus: oma osakond, sõbrad, pere, kliendid, kolleegid jt.
2. Kirjuta üles kõik tähtsad inimesed nendest gruppidest
3. Vaata kaks korda nädalas nimekirjad üle ning pea aru: kas keegi neist sai hakkama millegi erakordsega, mis vajaks tunnustust?
4. Kui vastus on “jah”, kiida kohe, kas helista, meili, ütle näost näkku või kasvõi jäta paberilipik laua külge. Kui vastus on “ei”, ära tee midagi. Mittemillegi eest kiitmine võib mõnikord olla veel nirumate tagajärgedega, kui üldse mitte kiitmine.
Tundub mõistlik. Ja õige magus …:-)
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Pangad on meie vaenlased!
Kes on järgmine pangajuht, kes vabandab? – küsib Äripäev on veebiküljel. Küsimus tundub mulle osa üldisemast (rahva)liikumisest, kus otsitakse süüdlast. Klassikalise muutuse tajumise etappides oleme läbinud eituse faasi. Reaalsus on tunginud ellu, pangad tõstavad intresse, fondid kehtestavad piiranguid, kahjumid ja kulud kerkivad. Oleme viha faasis, kus põhimine küsimus on: “miks just mina?” ja põhimine tegevus süüdlase otsimine.
Panganduses ja rahanduses tekivad reeglina probleemid esimesena. Ning ka pangad ja fondid on ise, erakordses lühinägelikkuses, andnud tublisti põhjust enda sarjamiseks. Klaasakende taga heades ülikondades ja kostüümides töötavad inimesed olid kaotanud võime panna ennast tänaval jalutava inimese olukorda ning otsustes oli tublisti arrogantsi ja üleolekut. Ja inimesed tajusid seda. Ning vaenlane ongi leitud.
Pangajuhtidel on ees ebameeldiv dilemma. Kas süüa ära kahju, mis paljuski on tekkinud enda võimetuse tõttu majanduslangust prognoosida. Või keerata tekkinud kahju ja äririskid inimeste kraesse, nagu seda tegi Sampo Pank. Ühelt poolt konkreetne ja üsna täpselt numbritesse pandav kahjum, teisalt risk jääda inimeste pahameele laviini alla, mis omakorda toob kaasa pikemaajalise kahju tekkimise.
Keeruline valik. Küll aga peaks pangajuhtidele praeguseks üsna selge olema, et inimeste pahameele suurus on prognoosimatu. Ka tühisest poolkuulujutu moodi uudisest võib väike miin plahvatada. Nagu täna ÄP onlines olevast uudisest SEB laenukliendi kohta. Ning neid miine juba jagub, eriti kui pangad hetkel pidevalt juurde vorbivad. Miin aga võib panna plahvatama ka juba miskit suuremat, mille rahaline mõõde kipub olema sama prgnoosimatu kui inimeste käitumine pahameele korral.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Sampo koduleht lubab: marginaal ei muutu
Veel Sampost. Vaatasin panga kodulehekülge ja seal on kodulaenu juures kirjas, sõna-sõnalt: “Marginaal on intressimäära fikseeritud osa, mis ei muutu.” Et siis, hmm, kuidas see väide nüüd vett peab, kui pank võib ühepoolselt marginaali muutma hakata.
Muuseas, kui muudatus on üldtingimustes, nagu Äripäev kirjutab, siis kehtib sama tingimus ka ettevõtetele. St kõikidele, kes Sampost laenu võtavad.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Sampo pani üle võlli
See on nüüd küll üle võlli. Tänane Äripäev kirjutab sellest, kuidas Sampo pank on alates oktoobrist muutnud välja antavate laenulepingute tingimusi nii, et pangal on võimalik kuulise etteteatamisega muuta ühepoolselt laenuvõtja riskimarginaali. See on umbes selline tehing, et ostan näiteks poest saia, söön ära ja viis kuud hiljem on saiamüüjal õigus küsida minult raha juurde. Sest jahu on läinud kallimaks, elektri hind tõusnud jne. Väga kummaline. Ja see on väga pehmelt öeldud!
Toon ära ka panga tingimused, mis puhul intressi muutus kõne alla tuleb:
a) muudatused pankadevahelisel rahaturul kaubeldavate finantsinstrumentide hindades ja/või määrades
b) muudatused inflatsioonitasemes
c) muudatused rahvusvahelistel finantsturgudel
d) muudatused finantskapitali hinnas
e) panga suurenenud kulud kapitali kaasamisel
f) muudatused panga poolt laenusaajale omistatud reitingus
Minu küsimus on: kas pank ka üldse endale mingit äririski võtab? Nende põhjenduste järgi on kogu äririsk, isegi see kust ja kuidas pank omale raha väljalaenamiseks hangib, pandud kliendi kaela. Suuremeelselt on pank lubanud, et klient saab ka lepingu kahe kuu jooksul lõpetada ilma et peaks maksma tasu ennetähtaegse lõpetamise eest. Muud kulud ja tasud tuleb muidugi tasuda, ma pole kindel, aga ma ei imestaks, kui sealhulgas on ka tasu intressimäära muutmise eest. Viimane tuleb ehk tasuda niikuinii.
Mis eriti ilmselt inimesi marru ajab, on selle toreda muudatuse ajastus. Niigi on inimestel keerulised ajad, nüüd aga veeretab pank kogu riski veel inimeste kanda, võtmata ise mingit vastutust. Oleks muudatus toimunud headel aegadel, ilmselt poleks sellel ka nii oluline mõju. Nüüd aga on sellise asja kehtestamine kohatu ja vastutustundetu.
Mina soovitan jalgadega hääletada. Ehkki ka mujal on marginaalid tõusnud ja laenusaamine raskem ja kallim, siis Sampo puhul puudub vähemasti minul kindlus, et see pank minu kui kliendi vastu päriselt natukenegi huvi tunneks. Õigemini, tema huvi tundub seisnevat ainult selles, kuidas oma riske minu kaela lükata.
Veel üks asi – kliendi kanda äririski veeretamine tähendab minu jaoks ka panga ausat ülestunnistust: me suuda tulevikku prognoosida ja seepärast paneme riski kliendile. Tahaks vanduda (ja vannungi )
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Oinakarja pikem samm
See juhtus selle aasta märtsis. Või aprillis. Üsna suure organisatsiooni juht rääkis, emotsionaalselt ja kohati ka mõnda vandesõna kasutades, et ta on teinud kõik, mida teha annab, et oma sõnumit edastada. Saatnud meile, rääkinud, selgitanud, andnud mõista (misiganes see tegevusena ka tähendab). Ja ikka nad ei saa aru! No on ikka….! Tal oli oma töötajate jaoks isegi paar mahlakamat väljendit loomariigist (vt pealkirja), millega iseloomustas inimeste võimetust aru saada ja tegutseda tema sõnumi järgi. Tehke midagi, oli juhi tellimus.
Jätan praegu kõrvale kõige mõjusama organisatsiooni muutuse algallika ehk juhi hoiakud. Küll aga oleks saanud konkreetselt sõnumit edastades, n. ideed müües ühtteist kohe paremini teha.
Laias laastus ja veidi lihtsustades võtab inimene mistahes sõnumit vastu mitmes etapis. Ning pahatihti arvestavad juhid neist ainult kahe esimesega. Niisiis:
Esimene peatuspunkt: inimene on sõnumist teadlik. Me ütleme: ma tean. See tähendab, et me oleme sõnumit kuulnud, sõnumi edastamiseks ritta seatud sõnad on meile arusaadavad. Näiteks on sellises etapis enamik reklaame, mis meid otseselt ei puuduta – loeme neid, oleme neist teadlikud, ent sisusse süüvimata ei hakka nendega midagi peale.
Teine peatuspunkt: inimene on sõnumist aru saanud, seda mõistnud.. Me ütleme: ma saan aru. Me oleme kuulnud ja mõistame, milles on sõnumi sisu, miks on vaja üht või teist tegevust hakata tegema. Ja siin on ka koht, kuhu paljud juhid takerduvad – ma olen ju rääkinud, selgitanud, informeerinud. Mismoodi nad siis ei tee? Kuid, trrrrrrrr, äratus, sellest on vähe, et inimesed päriselt ka liigutama hakkaksid. Sest vaja on käia veel…
Kolmandas peatuspunktis: inimestel on aru saamine ja teadmine, mis on nende isiklik põhjus tegutsemiseks. Me ütleme: mulle meeldib, või: ma tean oma osa sellest vms. Sõnaga, me oleme teadlikud, miks pagana pärast me üldse hakkame midagi teistmoodi tegema. See põhjus on sügavalt isiklik, seda ei saa keegi teine meile ette kirjutada. Seda saab ainult aidata teisel inimesel üles leida ja sõnastada, ei enamat.
Ja põhjuseid, nagu ühes varasemas jutus kirjutasin, on kahte sorti: valu või mõnu. Seega, kas valu leevendus või mõnu ihalus, neist esimene on reeglina tugevam. NB! Suur ettevõtte käive või kasum või organisatsiooni edukus mistahes mõõdupuuna pole põhjus, see võib olla vahend isikliku põhjuse teostamiseks.
Muuseas, olen ka üsna veendunud, et tavaolukorras pole võimalik inimest panna heal meelel tegema innuga asja, mida talle ei meeldi teha. Siis on kaks võimalust: kas sundida tegema, lootuses, et aja jooksul hakkab see inimesele meeldima (meenub ka Tammsaare “Tee tööd, siis tuleb ka armastus”, vrrrr, see hoiak on alati minu kerget muserdustunnet tekitanud ). See pole kindlasti võimatu, sest mida rohkem inimene tehes õpib ja oskab, seda enam see meeldima hakkab (paljudel juhtudel). Ent see on kahtlemata riskantne tee, mille tulemus on üsna ebkindel. Ja teiseks, leida n. põhjus põhjuse taga. Tee katse, kutsu oma elukaaslane või sõber kinno vaatama filmi, mille kohta sa tead, et see talle ei meeldi. Kohe üldse ei meeldi. Tema veenmine filmi osas on üsna mõttetu ajaraiskamine. Küll aga võib ta sinuga nõustuda, kui lubad pärast minna näiteks kohvikusse vms. Tjah, kui film pole just “Saag V” või midagi sellist
Ja oleme jõudnud õnnelikult neljandasse peatuspunkti: inimene hakkab tegema.. Me ütleme:… me ei ütle midagi, me teeme! Meil on teada sõnum, me mõistame seda ja oleme teadlikud ka enda rollist ja osast selles. Ning siis… pikem samm ja vähem möla! nagu teavad öelda sõjaväes käinud sõbrad
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
