mitmesugust

Üksteist kuulavad poliitikud – see oleks vaatamist väärt!

25/01/2011 in inimene, meeskond, mitmesugust - 1 Comment

Mõningase liialdusega väidan, et Eestis ei tehta koostööd. Ei tehta poliitikute seas, ei tehta äriorganisatsioonides, ei tehta meeskondades, ei tehta liiga palju ka perekondades. Ehkki koostööst räägitakse küll palju.

Me kraakleme, nagistame, näägutame. Me süüdistame, õigustame, võitleme. Me uhkustame, alandame, ülbitseme. Ja mis on tulemus? Me kolistame poliitikas ühest skandaalist teise, suutmata käegakatsutavat omakasu püüdlemata kokku leppida lihtsamateski asjades. Meie äride tootlikkuse tase on mitu korda väiksem Põhjamaade analoogide omast. Meie lapsed õpivad ühe esimese asjana ära, kuidas küüned enda poole tõmmata ja sõbrale käkki keerata. Õigemini, lapsed on juba sündides «halvad», nagu väidab psühholoog Tõnu Ots, ent suur osa neist ei õpigi «heaks» ehk teistega arvestama ja koostööd tegema.

Samal ajal on tekkinud ka hulk inimesi, kes räägivad koostööst, väärtustest ja hoolimisest ning imestavad siis, et kuuljate ja järgijate read on hõredad. Ja ehkki nii mitmedki meist soovivad, et Eesti ühiskonnana ning inimesed ja meeskonnad mis tahes vormis liiguksid arengus edasi sinna, kus suudetakse näha ühiseid huvisid olulisemana isiklikest eesmärkidest, ei saa me paraku lihtsa sõrmenipsuga hüpata suurepärase meeskonnamängija rolli.

Meid takistavad meie hoiakud inimestena. Need on kokku võetavad kahte Eestis praegu domineerivasse arhetüüpi. Nimetagem neid apaatseks ohvriks ja võidukaks sõdalaseks. Kes nad siis on?

«Minu elu on vilets» – ütlevad apaatsed ohvrid ja lasevad end elu meelevallas loksutada. Nii ütleb oma olekuga Tallinnas Magistrali keskuses asuva kaubandusketi kassapidaja ja ütleb ka riigiametnik, kelle tööaega te keset päeva oma küsimusega lähete segama. «Mõisa köis, las lohiseb», kirjeldab nende (koos)töösse suhtumist ammune vanasõna, neil on suures joones kama kaks, mis toimub nende tööandja, riigi või keskkonnaga.

Ainus, mis neid apaatsusest aeg-ajalt äratab, on võimalus kellegi peale näpuga näidata. Kummalisel kombel tundub mulle säärane ohvri-hoiak avalduvat ka mujal. Kas mäletate Sofi Oksaneni «Puhastust» sügisel tabanud kriitikalainet? Jah, oli sisukat ja argumenteeritud kriitikat. Ent kusagil ja sageli läks see üle hoiakuks: see polnud üldse nii! Ja üldse, mis õigusega tema kirjutab meie viletsast elust?! Jne.

Need on inimesed, kelle arvates peab keegi ikka süüdi olema. Olgu see Savisaar või Ansip, pangad või riik, naaber või kaasa. Minu viletsas elus, selles, et mul on rumal ülemus, et Eestil läheb nagu läheb (ohvri arvates reeglina ikka halvasti) või ka selles, et väljas sajab nii palju lund ja ma pean seda rookima!

Eesti erakonnad pole rumalad. Nad on selliste inimeste mõtteviisist aru saanud ja kultiveerivad seda ka ise edukalt. Vaadakem valimisloosungeid. Apaatsele ohvrile mõjuvad kaks asja: kellegi süüdistamine (Ansip tõstab hindu! Aitab!) ning abstraktsed ja sisutühjad tähelepanuavaldused (Meie hoolime! – viivuke tähelepanu ja virtuaalne pai viletsa elu küüsis vaevlevale inimesele). Tuleb tuttav ette?

Võidukas sõdalane on aga hoopis teist masti tegelane. Ta on oma ala proff ja ta teab seda. «Ma olen suurepärane!» ütleb ta, kas sõnades või hoiakult. Ta on omamoodi edukultuse produkt. Tal on hea auto, hea töökoht ja hulganisti ideid. Tema probleem pole viletsus või vaesus. Kui aus olla, siis ta sisimas ehk isegi põlgab neid, kes on temast kehvemad (muuseas, see viimane on ka tõestatud uuringutega – jõukamad inimesed on kehvemad heategevuses osalejad, arvates, et puuduses olemine on inimese enda süü).

Ta on suur sõdalane, kes näeb elu pideva võitlusena ning kellel on peamiselt kaks probleemi: esiteks, kuidas lahti saada luuseritest, kes neid takistavad kiiresti edasi minemast; teiseks, kuidas kõik oma asjatoimetused 24 tunni sisse ära mahutada. Proovides sellele inimesele nägu anda, meenub mulle Gert Raudsepa kehastatud parteisekretär sarjast «Riigimehed».

Ent sõdalasi on kõikjal meie ümber ja veidi on seda meis kõigis. Sõdalane tõstab pead, kui näeme naabri uut autot või kui konkurendil läheb edukalt. Sest sõdalane ei salli konkurentsi ja teeb kõik endast oleneva, et seda talle ka ei tekiks. Silme ette tuleb mitu poliitikut ja äriinimest, kes tunduvad soovivat näha enda kõrval pigem «minu elu on vilets» tüüpi inimesi, kui tõsiseid tegijad, teisi sõdalasi. Kiites enda tublidust («Mina tegin!»), ütleb ta ka: «Sina ei ole hea.» See ei ole just kõige parem algus koostööle…

Jällegi, selle suure grupi – sõdalaste ja nende, kes ihu ja hingega soovivad saada sõdalasteks – mõtlemisest on ka poliitikud aru saanud (muu hulgas ka seetõttu, et paljud neist endist on samas etapis). Tüüpilisim on siin loosung «Viie rikkaima riigi sekka!», mis on selgelt suunatud võitjatele. Samasse kategooriasse tundub minevat praegune loosung «Võid kindel olla», tõlge «me oleme tegijad, nagu sinagi».

Reformierakonna praegune kõrge toetus toetub muu hulgas kahele asjale – toetajate ihalus olla võitja, sõdalane ja omasuguste võitjatega samas paadis, teisalt ka praeguste n-ö võitjate kaitsepositsioon. Et jumala eest need «kehvemad» võimule ei saaks. Koostööst pole selles hoiakus lõhnagi. Muuseas, sama võitjate sihtgrupi poole on liikunud ka Reformierakonna kahvatuks kahanenud vari IRL oma loosungiga «Sinu kindel võit!».

Kordan üle, et tegu on arhetüüpidega, keegi pole neis olekutes pidev ja sajaprotsendiline. Ja vähemal või suuremal määral on need sees meis kõigis. Oleme eri rollides tööl ja kodus, sõprade seas ja pere keskel. Ent sellegipoolest tunduvad need kaks hoiakut – ohver ja sõdalane – mulle olevat just need, mis praegu domineerivad suure hulga inimeste puhul ja pidurdavad meie koostöövõimet.

On päris mitmete uuringutega tõestatud, et koostöö tõstab mis tahes meeskonna ja miks mitte ka ühiskonna tulemuslikkust tervikuna 20–30 protsendi võrra. Rääkimata sisemise rahulolu ehk õnnehetkede kasvust. Seega tekib küsimus – kuidas siit siis edasi saada, kuidas saada ohvrid ja sõdalased koostöö tegijaks?

Lihtsaid ja kõikehõlmavaid lahendusi pole. Ent midagi saab siiski teha. Meist igaüks.

Apaatse ohvri hoiakuga inimesed vajavad personaalset väärtustamist ja tunnustamist, mitte üha uusi kinnitusi, mida ta on elus/töös/kodus valesti teinud. Ja väärtustamist ja tunnustamist saame me ligimesele pakkuda kõik, kas või alustades sellest, et kuulata ja mitte kohe valada teda üle oma hinnangutega.

Poliitikud, tippjuhid ja kindlasti ka ajakirjandus saavad lõpetada manipuleerimise, inimeste uputamise hädaldamislainetesse ja süüdlaste otsinguile ning luua inimestes enesekindlust. Nii ühiskonna kui mis tahes suurusega meeskonna tasemel. Jah, see on ohtlik poliitikutele ja juhtidele ning meediale, sest enesekindlat ja arvamusega inimest on raske manipuleerida, käskida ja keelata. Ta tahab kuulda argumente, mitte loosungeid, ta tahab fakte, mitte tühje sõnu.

Ent vaid nii, väärtustades, kasvavad apaatsetest ohvritest sõdalased, enesekindlad professionaalid. Nad on need, keda oleme harjunud tunnustama kui oma ala tippe ja kes on ka ise veendunud oma võimekuses. Alles nendest võivad saada, ehkki ka mitte kõigist, päriselt koostöö tegijad, inimesed, kes on valmis panustama ühisesse eesmärki, ühisesse tegevusse. Sest neil on piisavalt enesekindlust, et mitte karta ühisesse potti panustades kaotada.

Püüdes jällegi kirjeldatule nägu anda, tuleb esimesena silme ette Rainer Nõlvak, endine (ja ka praegune) ärimees, kes on ennast suuresti pühendanud koos tegemisele, Minu Eestile. Sõdalase koostöö tegijaks muutumine nõuab kolme esmapilgul lihtsat asja: koos tegemise harjutamist, usku, et koos saavutatakse rohkem ning ühise eesmärgi nimel millestki loobumist. Sõnades lihtne, päriselus ehk veidi keerulisem.

Ent parafraseerides Heinz Valku – ükskord me jõuame sinna niikuinii. Küsimus on vaid ajas ja selles, kas soovime seda kiirendada. Kuidas me aga aru saame, kui oleme jõudnud ühiskonnana või meeskonnaga faasi, kus vähemasti tuntav osa inimestest on valmis tegema päriselt koostööd? Mõned märgid:

Kui probleemide lahendamist ühiskonnas/meeskondades/meedias ei alustata küsimusega «kes tegi?», vaid «kuidas võiks asjad olla ja mida me selleks teha saame?».

Kui koostööst ja ühistest väärtustest ühiskonnas/meeskondades enam palju ei räägita, vaid need on lihtsalt olemas ja kehtivad igapäevatöös ja -elus.

Ja lõppeks – kui iganädalases ETV «Foorumi» saates näete, kuidas poliitikud üksteist kuulavad, vaidlevad argumenteeritult, tunnustavad aeg-ajalt ka oponentide lahendusi ning ei tegele üksteisele tõrva pähe määrimisega. Oleks see vast vaatamist väärt asi, kas pole!

Artikkel ilmus ajalehes Postimees

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.