Sampo pani üle võlli
See on nüüd küll üle võlli. Tänane Äripäev kirjutab sellest, kuidas Sampo pank on alates oktoobrist muutnud välja antavate laenulepingute tingimusi nii, et pangal on võimalik kuulise etteteatamisega muuta ühepoolselt laenuvõtja riskimarginaali. See on umbes selline tehing, et ostan näiteks poest saia, söön ära ja viis kuud hiljem on saiamüüjal õigus küsida minult raha juurde. Sest jahu on läinud kallimaks, elektri hind tõusnud jne. Väga kummaline. Ja see on väga pehmelt öeldud!
Toon ära ka panga tingimused, mis puhul intressi muutus kõne alla tuleb:
a) muudatused pankadevahelisel rahaturul kaubeldavate finantsinstrumentide hindades ja/või määrades
b) muudatused inflatsioonitasemes
c) muudatused rahvusvahelistel finantsturgudel
d) muudatused finantskapitali hinnas
e) panga suurenenud kulud kapitali kaasamisel
f) muudatused panga poolt laenusaajale omistatud reitingus
Minu küsimus on: kas pank ka üldse endale mingit äririski võtab? Nende põhjenduste järgi on kogu äririsk, isegi see kust ja kuidas pank omale raha väljalaenamiseks hangib, pandud kliendi kaela. Suuremeelselt on pank lubanud, et klient saab ka lepingu kahe kuu jooksul lõpetada ilma et peaks maksma tasu ennetähtaegse lõpetamise eest. Muud kulud ja tasud tuleb muidugi tasuda, ma pole kindel, aga ma ei imestaks, kui sealhulgas on ka tasu intressimäära muutmise eest. Viimane tuleb ehk tasuda niikuinii.
Mis eriti ilmselt inimesi marru ajab, on selle toreda muudatuse ajastus. Niigi on inimestel keerulised ajad, nüüd aga veeretab pank kogu riski veel inimeste kanda, võtmata ise mingit vastutust. Oleks muudatus toimunud headel aegadel, ilmselt poleks sellel ka nii oluline mõju. Nüüd aga on sellise asja kehtestamine kohatu ja vastutustundetu.
Mina soovitan jalgadega hääletada. Ehkki ka mujal on marginaalid tõusnud ja laenusaamine raskem ja kallim, siis Sampo puhul puudub vähemasti minul kindlus, et see pank minu kui kliendi vastu päriselt natukenegi huvi tunneks. Õigemini, tema huvi tundub seisnevat ainult selles, kuidas oma riske minu kaela lükata.
Veel üks asi – kliendi kanda äririski veeretamine tähendab minu jaoks ka panga ausat ülestunnistust: me suuda tulevikku prognoosida ja seepärast paneme riski kliendile. Tahaks vanduda (ja vannungi 
)
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Avaliku poomise kasulikkus
Käisin hommikul massazhis. Mõnus. Lisaks sellele, et keegi sinuga tegeleb, mudib ja materdab (heas mõttes ), tekitab mõnutunnet ka see, et oled tunniks ajaks kohustanud ennast olema iseendaga. Mentaalses mõttes ikka. Ja siis tekkiski igasuguseid mõtteid, mõned seist seotud ka Eesti rahailma hetke kuumima teema – SEB likviidsusfondiga. (muuseas, praegu istuvad minu kõrval kaks üsna tuntud ärimeest ning arutavad täpselt sama teemat )
Esiteks muidugi hommikune uudis: SEB otsustas hüvitada Likviidsusfondi investoritele varade allahindamise, võttes nii selgelt riski enda kanda. Well Done, ütleksid kommunikatsioonieksperdid. Valus, aga konkreetne lõpp. Investorite jaoks lühiajaliselt parim lahendus. Pikaajaliselt ootab fondi ees muidugi praadimine aeglasel tulel ehk kuni selgub see, kas kasutati ka siseinfot.
Olen kaugel sellest, et käsi plaksutada ja SEBi poole näppu vibutada. Inimesed eksivad, olenemata sellest, mis ametit nad peavad. Lisan siia vaid ühe kõrvalvaataja pilgu (võib-olla oleks pilk teine, kui mul oleks oma raha nimetet fondis. Aga seda ei oska ma kuidagi adekvaatselt hinnata, milline oleks siis arvamus).
Andku SEBi inimesed andeks, aga üks võimalus toimunusse suhtuda on: see oli kõige muu kõrval ka kaunis kasulik juhtum. Kasulik mitut moodi.
Muutuse vajadust inimeste käitumises tekitatad kaks asja: valu või mõnu. Neist esimene on selgelt tugevam muutuse käivitaja. Nüüd, kas kellelgi on arvamus, et fondijuhid polnud kuulnud midagi vajadusest riske hallata, ohjata, maandada? Ent kuni asjad läksid ülesmäge, oli selline jutt, muuhulgas kaasa arvatud fondi investeerinud inimeste jaoks, nagu hane selga vesi. Pigem ruuli finantsistide seas käivitajana mõnu, et leiutada üha uusi inveseerimiskeeme ning sellega siis investoreid ligi meelitada. Ja hästi teenida. Seega, tagasi päris ellu ja investoritele antud lubaduste juurde toova muutuse jaoks oli vaja valu. Nüüd see tuli. Loodetavasti tõi see valu maa peale tagasi ka teised finantsinimesed peale SEBi.
Sest aiva ülesmäge läinud turuga on seotud teine oluline õppetund. Väidan, et inimesed ei suuda adekvaatselt hinnata oma panust edus. Nagu ka ebaedus. Üheltpoolt kiputakse oma panust üle hindama ja teisel puhul alahindama. Ning kui turud lähevad üles, siis tekib tunne, et olen kõikvõimas! Vaadake kui hästi ma teenin, kui edukas ma olen! Ja ma ise tegin selle! Ehkki kaunis sageli ollakse edukas HOOLIMATA inimese tegevusest. Aru saamine, milline on täpselt sinu panus edusse või ebaedusse, ja milline see panus võiks olla, võib olla väga kõva valuuta.
Kõige raskemini õpitav õppetund on aga see, et me ei õpi ära seda, et me ei õpi. Ega oskagi õieti õppida. Tuleb uus tõus ning nii investorid kui fondijuhid kaotavad taas pea ning hakkavad ennast kõikvõimsaks pidama. Kas keegi julgeb loota vastupidist?
Ja lõpuks. See on nagu mantra juba: millal me õpime ära selle, et me ei suuda olulisi sündmusi prognoosida. Kas fondijuhid ja ka investorid ikka tegelesid stsenaariumitega, mida teha siis, kui juhtub majanduslangus ja kuidas me sellisel puhul tagame investoritele antud lubadused. Või tegelesid nad pigem prognoosimisega, arvutades valemitega kui tõenäoline on, et langus tuleb ja kui suur ta tuleb… Kahjuks (või õnneks) ei juhtu paljud väga olulised asjad siin ilmas lineaarselt, ehkki meie seda soovime nii näha…
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Häbil suuremad silmad kui Hirmul
On üks asi. Asi, millele saab taandada kaunis palju sellest, miks ja mida me teeme. Mulle tundub, et üks inimeste tugevamaid käivitajaid ja, isegi täpsem oleks öelda, pidurdajaid, on häbitunne. Hommikul, rongis, kuskil Nõmme kandis, hakkasid mõtted veerema suunas, et mille eest ja pärast me häbi võime tunda. Noh, rongis näiteks.
Esimene asi on muidugi välimus, riided. Siis olemus – paistan ma ikka piisavalt ontlik välja, ega mind mingiks kohmardiks ei peeta? Siis, et ma ikka kedagi oma otsa vaatamisega või muud moodi suhtlemisega ei tüütaks, pärast jään veel piinlikku olukorda. Ja nii edasi. Järvele jõudes jõudsin aga n.ö ultimate või metahäbini – põhimõtteliselt võib tunda häbi ja olla piinlik juba seetõttu, et tunned millegi pärast, välimuse vms, häbi. Häbi häbi pärast. Ja siis ongi Häbil suuremad silmad kui Hirmul.
Miks häbiteema just hetkel nii oluline tundub? Sest see on otseselt seotud sellega, mis iga päev meie ümber, eelkõige majanduse ja äri vallas, toimub. Turumajandusel on terve rida igatsorti kriteeriume ja tunnuseid – alates “nähtamatust käest” kuni nõudluse-pakkumise jt suheteni.
Minu jaoks tähendab turumajandus aga eelkõige võimalust. Võimalust teha, eksida, õppida, teha uuesti. See tähendab seda, et edukas on see, kes teeb, katsetab, üritab. Pidevalt. Häbitunne on aga võib-olla isegi üks peamisi pidureid, mis meid seejuures tagasi hoiab. Kui ma ebaõnnestun (ja millalgi ebaõnnestuvad kõik), siis kas ma suudan välja kannatada teiste hinnangulised pilgud? Seejuures polegi oluline, kas need pilgud ka päriselt mind puurivad, oluline on see, et ma ise tunnen, et puurivad.
Albert Einstein, 1921. aastal. Pilt pärit Wikipeediast
Sedasi siis, pole häbi tunnistada – rongisõit võib olla päris kasulik. Pealegi: “rongisõit on ajavõit”, tean seda juba lapsepõlvest
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Tühjade taskutega kaasajooksikud
Olin mõned tunnid arvutist eemal ja ennäe uudist, USAs lähevad aktsiad koha avataval börsil ilmselt mühinaga üles. Tänane hommik aga saabus hoopis selle uudisega, ehk teisisõnu masendus ja hala. No nuta või naera. Kui hakata oma emotsioone uudiste meeleolust otsima, siis on infarkt kiire tulema. Seejuures pole oluline, kummale poole see NYSE või Nasdaq või ?? (mis selle Tallinna börsi nimi on?) parajasti liigub.
See tuletas mulle aga meelde hoopis teise loo, müümisest ja müügist. Käisin mõned päevad tagasi Tartus, mis oma elutempoga on Tallinnale päris mõnus vaheldus. Tee peal kuulasin aga müügiguru Shamus Browni müügijutu plaate. Palju häid mõtteid, soovitan soojalt ka neile, kellel müügiga pole pistmist vaja teha. Aga üks neist mõtetest siis: kaks kundet, inimest. Üks neist on sinuga üsna kiiresti päri ning kiidab sinu jutule muudkui takka ja teisega tuleb veel tublisti “tööd” teha. Kumb on tõenäolisem ostja? Brown väidab, et pigem teine. Ja põhjus: tõenäoliselt pole esimesel midagi kaotada, sõna otseses mõttes. Teine aga tahab oma raha eest korralikku asja ning pole nõus seda niisama esimese tunde peale mängu panema.
Muuseas, mulle tundub, et sama asi võib kehtida ka inimeste ja arvamustega. Kiiresti kipuvad sinuga nõustuma need, kellel, hmm, pole arvamust (kui selline asi on üldse võimalik?!). Ning toredasse diskussiooni (mis võib lõppeda ka sellega, et mõlemad jäävad oma arvamuse juurde) satud pigem inimesega, kellel on oma nägemus ja kes seda ka ei häbene välja öelda-näidata.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Musta Luige tiiva all
Olen endisel veel raamatu The Black Swan mõju all. Mida siis herr Taleb, raamatu autor soovitab ette võtta (teades, et oluliste sündmuste, nn Mustade Luikede, aega ja ulatust ei suuda keegi prognoosida)? Mõned näpunäited temalt:
* Väldi tugevat sõltuvust võimalikest olulistest negatiivsetest sündmustest – väldi sõltuvust näiteks majanduskasvu prognoosidest
* Õpi ja oska ära tunda oma tegevusi ja eesmärke, millised on n.ö avatud võimalikele negatiivsetele sündmustele ja millised on avatud hoopis võimalikele positiivsetele sündmustele.
* Ära reasta tegevusstsenaariume nende toimumise tõenäosuse, vaid selle järgi, kui suurt kahju nad sulle võivad tekitada
* Ole valmis! Ole valmis igasugusteks arengustsenaariumiteks.
* Kuidas veel lõigata kasu tuleviku ja prognoosimise probleemist:
** Ära püüa ennustada väga konkreetseid sündmusi, sa muudad nii end veelgi rohkem haavatavaks nendele Mustadele Luikedele, mida sa ette ei osanud prgnoosida
** Haara kinni igast võimalusest. Või juhtumist, mis tundub võimalusena. Positiivsed Mustad Luiged vajavad ära juhtumisseks esimest sammu.
** Kasuta katse ja eksituse meetodit! Massiliselt! Ja massiivselt!
Talebil on ka konkreetne nõuanne investeeringute kohta:
Pane 85-90% nii kindlatesse instrumentidesse kui saad. Ning ülejäänud investeeri nii riskantselt kui saad, jaotades investeeringud nii väikesteks tükkideks kui saad.
Tjah, iseasi on muidugi see, et SEB likviidsusfond pidanuks olema just seesugune “nii kindel investeering” kui võimalik. Mine võta kinni.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Prognoosimisest
Veel SEB fondist, üks kannatajaid on keskpanga endine nõukogu esimees Mart Sõrg, kirjutab Äripäev.
Mida see ütleb selle kohta, kui hästi oskame me ikka olulisi sündmusi prognoosida? ja mitte ainult meie, vaid ka pankurid, analüütikud, tippjuhid?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Arrogants ja kõrbelõhn
Nüüd siis finantskriisi esimene konkreetseim laks ka Eestis. SEB likviidsusfond, mis peaks olema tüübilt sisuliselt üks riskivabamaid investeerimisfonde, kirjutas maha 13% varadest.
“Süüdi” olid Islandi pangad, õigemini nendega seotud võlakirjad. Kusjuures kahe päevaga võeti fondist välja üle 200 miljoni krooni, otsekui oleks keegi teadnud allahindlust oodata. Juhus? Kahtlen sügavalt. Finantsinspektsiooni kõrgendatud huvi on põhjendatud.
Ja otsekui maasikas ära sulanud jäätise peal. Nimelt, Ene Õuemaa, fondijuht kirjutab viimases kliendilehes ÄP teatel nii:
“Klient peab aru saama, milline on tema riskitaluvus, kuid kahjuks sageli seda ülehinnatakse. Öeldakse, et 10. aastaks ja riskitaluvus on 20 protsenti, kuid kui ollakse 0,3 protsenti miinuses, on häda käes. “Tegelikult saab oma riskitaluvuse teada professionaalse nõustajaga arutades või täites SEB kodulehel küsimustiku.”
Kas ainult mina tunnen siin tsitaadis arrogantsi ning tugevat kõrbelõhna?
Muuseas, nüüd peaks järgnema ka ettevõtetes fondiosakute allahindlus, mis omakorda toob mõnele ettevõttele kaasa korraliku kahjumi. Lumepall veereb. Kuna, parafraseerides fondijuhti, klient pole tunnetanud oma riskitaluvust. Või kes siin ikka peeglisse peaks vaatama?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
500 päevane edumaa
Sain selle nädala emotsionaalse obaduse neljapäeval, ekskolleegide valmistet Äripäeva esiküljelt. Pealkiri sedastab: 500 päeva kannatust. Artikkel ise on siin Seega, milline suurepärane võimalus masohhismiks! Ja neile, kes ei taha kannatada – teile on antud 500 päevane edumaa!
Aga vaatame veidi, kuidas see 500 päevane kannatuse periood ikka tekkis ja kui tõsiselt tasub seda võtta. Küsimustele saab vastuseid, kui mõtleme kahele asjaolule:
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
