Kas arendada enesekindlust või alandlikkust? 6 soovitust juhi arenguks
Kui peaksid valima endale ideaalse juhi, siis millised märksõnad sa nendest paaridest valiksid, valida saaksid igast paarist ühe (laenates Tony Schwartz´i HBRi blogist):
Enesekindel Alandlik (tagasihoidlik)
Vapper Ettevaatlik
Visa Leebe
Otsustav Paindlik
Aus Kaastundlik
Distsiplineeritud Mänguline
Tugev Haavatav
Kaalutletud Spontaanne
Teadlik Intuitiivne
Avatud Sissepoole vaatav
Millised märksõnad aga iseloomustavad organisatsioonide jaoks n.ö hea juhi standardit? Lähtudes seal loodud kompetentsimudelitest ja kriteeriumitest kipuvad seal olema kirjas pigem sõnapaaride esimesed sõnad – kaalutletud, teadlik, otsustav, enesekindel, distsiplineeritud jne. Kui sa juhina sinna organisatsiooni juhi „mudelisse“ ei mahu, siis tuleb hakata tegelema sinu nõrkustega. Et sa ikka mahuks.
Ja teisalt – viimase kümne aastaga on kasvanud tugevasti nende hääled, kes väidavad: tegeleda tasub ainult oma tugevustega!
Paradoks on selles, et veidi õigus tundub olevat kõigil: organisatsioonide kompetentsimudelites ja väites, et areng rajaneb tugevustel. Ning sinu juhi ideaali valikus.
Oma piirangud on aga neil kõigil – nad kõik on tugev lihtsustus tegelikest olukordadest ja inimestest.
Tugevuste arendamine on ideena ju super! Ent ka tugevustel on piirid ja ainult nendega tegelemine võib olla sama hukatuslik, kui oma nõrkuste arendamisele keskendumine: liigne enesekindlus ilma tagasihoidlikkuseta viib arrogantsini, liigne vaprus ilma ettevaatlikkuseta võib muutuda hoolimatuseks, liigne ausus ilma kaastundeta viib aga julmuseni.
Kuidas siis saavad juhid (ja kõik inimesed) ennast arendada, millele keskenduda kui „kõik on nii tähtis ja inimesed ning olukorrad on keerulised“?
Mõeldes nende edukate juhtide peale, kelle personaalne coach mul on olnud au olla (ja kelle coach olen ka praegu), siis pakun mõned ideed võimalustest, kuidas edukamaks kasvada.
1. Alusta eneseteadlikkuse tõstmisega. Eelkõige on eesmärk suurendada oma teadlikust sellest, mida teised näevad sind tegevat. Ent samaaegselt ka paremini mõista ja selgitada oma minapilti. Võimaluseks on teha nii tagasi kui edasisidet. Tagasiside lihtsaim ja tuntuim vorm on 360kraadi küsitlus. Olen täheldanud, et see töötab tõhusaimalt, kui ta on lühike (kuni 20 küsimust) ja täpne – küsitakse küsimusi käitumiste kohta (mitte niivõrd „tunnete“ kohta – a la „ta on tubli“). Ning edasiside – lihtne küsimus kolleegidele: „Millised oleks kaks asja, mida saaksin teha veel paremini?“ ja vastuseks lihtsalt: „Aitäh“. Kõik. Ei mingeid kommentaare.
2. Tee ise otsus, milles paremaks saada. Kas arendada tugevusi või aidata järele nõrkusi? Ei tea. Kuid kipub olema nii, et inimene ise teab – tänu tagasi- ja edasisidele ning kõhutundele. Ning valiku teeb ta pigem konkreetsest vajadusest lähtuvalt – see on kombinatsioon olukorrast, inimestest ning oma sihtidest. Igal juhul peab valik olema juhi poolt teadlikult enda tehtud, siis kaasneb otsusega ka vastutus.
3. Kasuta teadlikult abi. Minu kogemuse järgi on tõde selles, et ilma kõrvalise abita suudavad vaid väga vähesed enda harjumusi, käitumist, hoiakut muuta. Leia keegi, kes sind toetab, tagasisidet annab, ära kuulab. Regulaarselt. See võib olla sõber, elukaaslane, kolleeg, ülemus, coach. Oluline on toetus.
4. Keskendu positiivsetele eesmärkidele. 2008. aastal tehti 29-le uuringule tuginev metauuring (uuring, kus on kokku pandud varasemate uuringute tulemused) ning leiti, et positiivsele keskendumine veenab paremini kui negatiivsele keskendumine. Ehk teisisõnu, valides endale eesmärke, tasub keskenduda positiivsele – piltlikult öeldes mitte „jätan suitsetamise maha“, vaid „hakkan elama tervislikult“. Hirmutamise mõju jääb positiivsele alla ning pikaajaliselt shokiteraapia ei tööta. Ja ometi nõuab areng ja muutus pikaajalist pühendumist.
5. Kehtesta endale rutiinid. See on oluline punkt, mille puudumise tõttu sageli hea eesmärk jääb tegemata. Kui sa muudab harjumust, käitumist, siis mitu korda ja millal sa midagi teed? Kui eesmärk on seotud tõhusama ära tegemisega, siis mida ja kellega ja mitu korda sa kavatsed teha? Soovitus – lepi endaga rutiinideks kokku testperiood, 1-3 kuud. Sest igavik on motivatsiooni üleval hoidmiseks liiga pikk aeg …
6. Lepi oma ebatäiuslikkusega. See võiks olla vabalt ka esimene punkt, lähtekoht arenguks. Keegi pole täiuslik ja täiuslikku juhti, inimest pole olemas. Sa saad anda oma parima sel hetkel. Ja sellest peaks reeglina piisama.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kiitmise ja laitmise asemel tunnustamine
Kiitmise ja laitmise asemel tunnusta iseennast ja teisi. Raamatupoes käies jäi näppu al(l)ahinnatud raamat budismist igapäevaelus. Rohkelt mitmesuguseid enda sisse vaatamise meetodeid ja budismi olemust selgitavat juttu sisaldavas raamatus on ka mõni päris praktiline näpunäide.
Ja kõige rohkem sel hetkel kõnetaski mind soovitus: kiituse ja laituse asemel loo tunnustavat, teiste pingutusi väärtustavat õhkkonda – nii sina kui teised teevad arvatavasti selle hetke parimat.
Teiste ja enda tunnustame tegude eest kasvatab ühelt poolt tegija enesekindlust ja teiselt poolt koostöötahet. Ent lisaks suudame nii kergemini näha ka omi vigasid ning nendest õppida.
Miks see idee mulle meeldib? Puht sisetunde järgi tundub mulle, et ehkki budismis aastatuhandeid küpsenud, läheb see põhimõte siiski hästi kokku just 21. sajandi õhtumaa inimese motivatsioonitunnetusega. Kiitus ja laitus sarnanevad rohkem 20. sajandi piits ja präänik tüüpi motivatsiooniteooriatega.
Mis sinu sisetunne ütleb?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Miks paljas tagasiside on kasutu
Kas sulle on kunagi tehtud 360kraadi tagasiside küsitlust? Või kasutatud, näiteks arenguvestluse alusena mingit tagasiside vormi, kus ka teised hindavad sinu tegevust. Kuidas sa oled sellele reageerinud ja mis sellega tavaliselt edasi on tehtud?
Tagasiside küsitlusi ühel või teisel moel viiakse Eestis, vähemasti suuremates ettevõtetes, läbi üsna sageli. Olen ka ise mõned aastad tagasi saanud oma töölauale paberipaki, kus sees minu 360kraadi uuring koos jutuga, kes ma selle järgi hüpoteetiliselt olen ja mis ma selle teadmisega peale võiksin hakata. Mis arvad, mis sellest ümbrikust ja paberitest ja minu muutuseplaanist sai? Õige. Mitte midagi. Miks?
Sest muutuse tegemiseks on vähe sellest, et ma tean, mida ma peaksin tegema. Ma pean ka päriselt seda tegema ja seda tegemist peab päriselt ka jälgima-mõõtma. Ehk võtmesõna igasuguste tagasiside uuringute ja kindlasti ka koolituste puhul on follow-up. Seega muutuse mõõtmine ja „Tahan saada paremaks kuulajaks. Kuidas mul läheb? Mis nõu sa mulle annaksid?“
Milline on follow´up´i mõju muutusele? Ühe võimaliku mõju tõi mõned aastad tagasi välja Keilty, Goldsmith & Co korraldatud uuring. Nad küsitlesid 18 kuud varem tagasiside programmis osalenud juhtide kolleege ning esitasid kolm küsimust: kas see juht on muutunud tõhusamaks, kas ta reageeris tagasisidele ning kui sagedasti ta tegeleb uue tagasiside ehk follow-up ´iga. Ja siin on tulemused.
Juhtidest, kes tagasisidele ei reageerinud ega teinud ka follow-up´e, umbes pooltel nähti teatud tõhusamaks muutumise nähtusid. See tulemus on lähedane juhuslikule valikule – 18 kuuga muutuvad juhid paratamatult paremaks, tänu kogemusele.
Eelmise grupiga sarnane oli hinnang nendele juhtidele, kes tagasisidet saades küll reageerisid, tegid muutuseplaane, ent kes samas jätsid järeltöö tegemata.
Samas oli tuntav muudatus nendele juhtidele antud hinnangus, kes juba väheselgi määral tegid follow-up´i, kes käisid ja küsisid aeg-ajalt uuesti tagasisidet, üritasid hoida oma plaanist kinni jne. Tervelt kahel kolmandikul neist juhtidest nähti positiivseid muutusi.
Väga tugev muutus toimus aga siis, kui paluti hinnata juhte, kes korraldasid pärast esimese tagasiside saamist endale rutiinset tagasisidet ning kes ka ise samal ajal raporteerisid teistele oma sammudest. Pea 95% juhtidel nähti positiivset muutust ning üle pooltel seejuures tugevat muutust.
Millised on sinu kogemused tagasiside ja järeltööga?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kaks nippi, kuidas endale nõu anda ja üks trikk, kuidas kiita
Paar nädalat tagasi toimunud Uue Kursi koolituse esimese päeva õhtul näitas hea kolleeg ja suurepärane koolitaja Kristel Rannamees hüpnoosi. Õigemini näitasime seda endale ise, tema abiga muidugi. Kristel viis meid rännakule, kus paljud meist kohtasid oma „guru“. Kes kohtas oma isa, kes vanemat versiooni iseendast, kes mingit seletamatut kogu. Mõned jõudsid ka küsimuse küsida ja mõned said ka vastuse. Kellelt siis? Ikka iseendalt.
Soovitan soojalt Kristeli hüpnoosi, ent pakun veel ka kahte võimalust, kuidas täitsa ärkvel olles küsida iseendalt nõu nii, et näeksid probleeme-lahendusi värske nurga alt.
1. Pane kirja üks probleem, teema, milles tahaksid selgust, nõu saada. Kujuta nüüd ette, et sul on erakordne võimalus küsida nõu just nendelt inimestelt, keda sa pead kõige targemateks, kogenenumateks, hoolivamateks jne. Olgu selleks sinu isa, ema, Lennart Meri, Napoleon, Elizabeth Gilbert, Kennedy, vanaisa jne. 4-5 inimest.
Kirjuta need üles. Ja nüüd kirjuta järele – millist nõu see konkreetne inimene sulle annaks? Näiteks mõlgub mul mõttes üks pöörane idee… Siis ütleb Napoleon – „Võimatu on ainult rumalate sõnastikus“, vanaisa – „Jah, aga ära enne vanasse kaevu sülita“, Lennart Meri –„Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“ ja Elizabeth Gilbert „Püüa oma geenius kinni, ta käib sul ainult aeg-ajalt külas“ (Gilbertil on tore teooria, et geenius, mis lubab meil luua, on midagi, mis asub meist väljaspool. Siis pole meil ka kohustust luua J) Head nõuanded kõik, kas pole? Ning kummalisel kombel hakkab idee nagu selgemaks minema …
2. Teine tore viis endale nõu andmiseks on kujutada ette, et oled 100 aastane. Elu näinud, kogenud, sa tead, millest räägid. Mis nõus sa oma nooremale versioonile annaksid? „Ära kiirusta“? „Kannatust“? Või hoopis „Carpe diem“ ehk haara sarvist ja hakka tegutsema?
3. Ja nüüd veel üks trikk. Kui tahad ennast mõõdutundetult kiita, aga tundub, et „mis nüüd mina“ jne. Mana silme ette inimene, kes sulle kohustavalt meeldib. Ja KIIDA teda, nii, et on kohe tunda ja kuulda, kas avalikult või endamisi. Ja salamahti pea meeles, et kaunis sageli on sellisel puhul tegemist projektsiooniga ehk sa kannad teisele inimesele üle need omadused, mida sa enda juurde kõige enam hindad. Selline sa just oledki! 
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Vait olemise võlu
Istusime hubases kohvikus, hea sõber võttis teise tassi kohvi, haukas tüki quiche´i ja hakkas rääkima. Polnud teda tükk aega näinud ja tõepoolest oli hea teda näha ja teda kuulata. Sõber rääkis kahest suurest ideest, millega ta seotud on ja mille teostumisele kaasa aitab. Ja veel rääkis sõber, et pea igaüks, kellele ta ideedest räägib, hakkab seda kohe arendama – ja siis võiks teha veel seda ja seda ja seda … „Ma oskan ja saan seda ise ka teha!“ hüüatas sõber. Sellega ta ei öelnud, et „ma tean, mismoodi asjad käivad, ärge segage“, vaid et „mul on vaja kõigepealt idee põhiolemus selgeks ja valmis teha“.
Mõnikord, ja sagedamini, kui võiks arvata, on targem vait olla. Miks? Sest siis sa kuuled, mida teised päriselt räägivad. Ja miks nad seda räägivad. Kuulamisel võib mängus olla ka omakasu: kummalisel kombel mõjuvad vaikivad/kuulavad inimesed rääkijale samaaegselt targa ja empaatilisena. Ja ometi on vait olemine, õigemini kuulamine, kummalisel kombel meie jaoks üks keerulisemaid tegevusi, sest meie peades ringi hüplev „ahvimeel“ on meie egoga kampa löönud ja otsivad koos pidevalt väljendusvõimalusi. Kuidas vestluses „vait olla“ ja seda harjutada? Paar nippi.
1. Teise inimese ideed arendades saad selle ehk 5% võrra paremaks, ent samas võid vähendada 50% võrra teise inimese „peremehetunnet“ idee suhtes, on öelnud Marshall Goldsmith, maailma üks tuntuim juhtimistreener. Kui sul on vestluse käigus kange tahtmine hakata teise inimese ideed arendama, siis … hoopis küsi lisa – kuidas sa seda teha kavatsed? Kellega sa oled rääkinud? Milline on pilt siis, kui idee on teostunud? Jne.
2. Kui sul on jällegi kange tahtmine vestlusse panustada, öelda oma arvamus või lisada oma kogemus, siis … mõttes peatu korraks ja küsi endalt – kas see aitab kaasa? Kui jah, siis palun, kui ei, siis … ole vait. Suur on tõenäosus, et tahtmine oma panust lisada võib olla tingitud pigem sinu ego ärkamisest, kui kaasa aitamise tahtest.
3. Ela teise inimese jutule kaasa, ent tee seda mõistlikkuse ja sinu isikupära piires. Kui sa hakkad vaimustunult üles-alla hüppama ja „super-hüper“ hüüdma, või siis ahastavalt „oumaikaad“ soiguma, siis ei ole see usutav. Ülepaisutatud tundeväljendused tekitavad teises eestlases pigem kohmetust, kui suurendavad kindlust.
4. Raske hetk saabub siis, kui teine inimene küsib sinu arvamust. Enne vastamist loe kümneni, või vähemalt viieni. Sest olenevalt idee küpsusest ja inimese enesekindlusest võib sinu „ei“ või „jaa“ olla sedavõrd kaalukas, et otsustab ka idee saatuse. Hea vastus on enamikel juhtudel stiilis: „Jaa, äge. Kuidas sa seda teha kavatsed?“ Kui idee on üle võlli, siis saab varem või hiljem inimene sellest ka ise aru. Ja kui idee on lihtsalt jube ambitsioonikas, siis on mõnikord parem, kui inimene jookseb heas mõttes „silmaklappidega“. Vastasel korral „tuleks välja nagu alati“.
5. Eestlaste vestluses paus kannab. Kui vaid jaksame pausi pidada. Hinnanguliselt pidavat Põhja-Eestis pärast küsimuse esitamist paus kandma 7-10 sekundit, Lõuna-Eestis kaks korda rohkem. Ma pole statistikat teinud, aga enne pausi täitma asumist tasub ehk veidi viivitada ja mõttes sekundeid lugeda.
Proovi ühte või mitu kuulamise nippi ja vaata, mis juhtuma hakkab. Ja kui soovid, kirjuta mulle ka, kuidas läks. Või täienda nippide nimistut enda kogemusega.
Ühte võin lubada: pärast nende nippide kasutama hakkamist märkad juba kuu pärast, et inimesed hakkavad sinuga rohkem kontakti otsima. Huvitav, miks?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Pygmalioni kodumaine versioon – Kuldnaine
Kunagine hea kolleeg Äripäeva päevilt, Ott Heinapuu, hea ja terava nägemisega ning haritud kultuurihuviline luges juttu läbikukkumise sündroomist ning saatis oma kommentaari, mis sisaldab nii “ahhaa” elamust kui sügavamat tausta. Siin see on:
Shaw’l on kyll näidend “Pygmalion”, aga see on saanud oma nime Ovidiuse “Metamorfooside” X osas kirjeldatud Kyprose kujurilt Pygmalionilt, kes olla armunud kujusse, mille ta ise raius. Seda mytoloogilise motiivina viidata näitaks minu meelest loo suuremat yldistusjõudu.
Sama lugu on põhijoontes olemas ka eesti mytoloogias, regilaulutyybina “Kuldnaine” (ilmselt sellepärast olen tihtilugu Pygmalioni tehtud kuju kuldseks pidanud, “Metamorfoose” täielikult lugenud kah pole, kuigi see oleks kõigiti hariv). allpool yks eesti “Kuldnaise” tekst, mida olen vast ise kõige rohkem laulma sattunud.
“Kalevalas” tagus endale kullast naise sepp Ilmarine – kõrgtehnoloogilise tootmisettevõtte juht, kellelt pärinesid oma aja olulisemad innovatsioonid. seda tegi ta pärast seda, kui tema abikaasa oli surnud – naise juhitavas põllumajandusettevõttes halvasti koheldud töötaja Kullervo ajas lauta karja asemel hundid-karud, kes lypsma läinud Ilmarise naise lõhki kiskusid.
ehk võib sellest teadmisest edaspidi tulu tõusta. mytoloogia ja juhtimisteaduse ristumiskohad on alati huvitavad.
Ovidiuse “Metamorfooside” vastav jupp on loetav siit: http://en.wikisource.org/wiki/Metamorphoses/Book_X#The_Story_of_Pygmalion_and_the_Statue
http://en.wikipedia.org/wiki/Pygmalion_(mythology)
http://www.sinimaniseele.ee/sonad/kuldnaine
Kuldnaine
Vennäkene, ella vella! Tõotasid naesta eläda, abikaasata ajada, tüdrukuta teha tööda. Eläsida ühe aasta, piäle mõne päeväkese. Võtsid tehä puusta naista, aavapuusta Leenakesta, marjapuusta Marikesta. Läksid sepä palviille: “Kulla seppä, ella seppä! Tii mulle tinane naene, vala vaske emändä, pane puna palgiisse, pane õbe ammastesse, kulda silmile siluda!” Mis sel naasel puudunesse? Nellä naasel puudunesse: suhu kiilta, pähä miilta, alla rinna tal südäntä, juused piälaele. Viisin siis kulla kodoje, panin kulla voodeesse, läksin kullaga magama. Ei sii kuldane kõnelend, õbedane teinud iältä. Pöörsin külle, leidsin külmä, pöörsin sellä, leidsin seenä. Kõik ollid külmäd küllelauad, ärmätänüd äärelauad, jahedad jalutsilauad. Võtsin kirbuga kõnelda, lutikaga lüia lusti, Kobistan vana kasukat: sooga piän mina elämä, sooga piän mina olema.
/Kolga-Jaani/
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
VIDEO: Kui õige alustaks küsimusega “miks”?
Olen juba mõnda aega tahtnud lugeda Simon Sineki raamatut “Start With Why“, siiani pole see õnnestunud. Ja tegelikult pole ma seda tänagi lugenud. Kuniks aga raamat minuni jõuab, naudin eelmaitset Sineki blogist, twitterifeedist ja ülesastumistest. Allpool siis üks nendest.
Tema jutu põhiolemus on nn kuldne ring, kus keskel küsimus “miks”, siis järgmine ring küsimus “kuidas?” ja välimine ring küsimus “mida?”. Ning tema jutu iva on: head juhid, head organisatsioonid alustavad küsimusega “miks?” ning liiguvad siis väljapoole. Seda ka muuhulgas müügijuttudes.
Tavalised juhid, tavalised firmad aga alustavad juttu sellest, mida ja kuidas nad teevad. Igav. Sinek väidab ka, et inimestena oleme nii ehitatud, et meie käitumist juhib limbiline süsteem, mis tegeleb eelkõige emotsioonide, tähenduste ja tunnetega. Ostuotsuseid, nagu ka seda, kas me juhile, tema ideele järgneme, teeme ennekõike sellesama limbilise süsteemi abil, mitte faktidele tuginedes.
Seega, kui õige alustaks küsimusega “miks”?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kommentaar: konflikt unelmate töö ja unelmate töötaja vahel
Sisukas ja hea kommentaar loole “Unelmate töö ja jube ülemus” autoriks Tanel Raja:
Ma kõigepealt tahaks defineerida tavaliselt unelmate töö — see on tegevus, mille eest saab palju palka, mille jaoks tuleb vähe rabeleda ja mille käigus saab tegeleda huvitavate asjadega. Nüüd vaataks teiselt poolt, milline näeb välja unlemate töötaja. Unelmate töötaja küsib vähe raha, teeb palju tööd ja teeb neid asju mida on vaja. Nagu näha on nendes definitsioonides sisse ehitatud konflikt juba pea igas punktis.
Tavaliselt lepivad tööandja ja -võtja omavahel kuhugi keskele oma suhte kokku, kuid teinekord läheb asi parlanksist välja. Näiteks kui ülemus on nõrk, siis kipub asi kalduma töövõtja poolele ja kui ülemus on liiga tugev … siis sõltub töötajast, kuid vähegi mõistliku tööjõubaasi puhul tekib suur kaadrivoolavus. Kuna ülemus on töö osa, siis ma saan sellest eelnevast probleemi püstitusest aru nõnda, et vana, nõrk, ülemus lahkus ning uus oli oluliselt karmima käega. Loomulikult ei saa välistada ka isiksuste vahelist konflikti, kuid igas konfliktis on ainult kaks poolt.
Üldiselt kuna ma olen töökohti päris hoogsalt omal ajal vahetanud, on mul üsna palju kogemusi selles valdkonnas. Kui ma olin noorem, siis süüdistasin ma kõikides oma hädades kedagi teist ja mida kaugemale ma toitumisahelas liikusid, seda rohkem hakkasin ma märkama, et peaaegu kõik asjad sõltuvad siiski minust enesest, minu väärtusest tööandja jaoks ja minu enda tahtest inimestega läbi saada.
Ma arvan, et peaaegu alati tunnetab inimene ise ära selle hetke mil liisk on langemas, kas siis tema enda või tema tööandja poole pealt. Kui me räägime siin ideaalsetest töökohtadest, siis ei tohi unustad hetkeksi seda, et sellel töökohal olev inimene ei pruugi kaugeltki olla ideaalne töötaja. Ühel või teisel põhjusel tekib sellest õhku teatavat sorti frustratsioon — info ei liigu, inimesed ei taha suhelda, ülesanded, mida antakse pole nagu enam päris need ja ka tulemustega on sama lugu. Kuidagi iseenesest hakkavad tööülesanded muutuma lühemaajaliseks ning vähem missioonikriitilisteks ning töötajaga enam väga ei arvestata. See asi muide ei ole tavaliselt planeeritud, vaid see toimub kuidagi alateadlikult. Ometigi on see alati tunda (ma olen praegusek töötanud umbes 10-s kohas). Vaid üks kord on pauk tulnud nagu välk selgest taevast ja see oli tõepoolest force majeure — üks firma ostis teise ära.
Üldiselt kui selline tunne tekib on laias laastus kaks võimalust: käega lüüa ja tööpakkumiste lehekülgi külastama hakata või ennast kokku võtta ja võimalikult paremast valgusest näidata.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Unistuste töö ja jube ülemus
Mõni aeg tagasi rääkis üks tuttav, et tal on unistuste töö. Õigemini oleks unistuste töö, kui poleks sellist ülemust … Ja nii veetiski ta tuntava osa ajast oma närvide söömisega, vaagides, mida siis peaks tegema – skaalal ideaalne-vastukarva asuvad töö ja ülemus eri otstes. Kas üritada muuta ülemust, kas sel puhul öelda talle otse või „anda kaudselt mõista“? Äkki hoopis lahkuda, ent mis saab siis maailma parimast tööst? Kas peaks edasi kannatama – ikka hea töö nimel? Kas …
Siinkohal tekkisid peas veel mõned küsimused, mida sel puhul on võib-olla hea küsida. Enne veel aga paar eeldust, mida tundub oluline selles kontekstis märkida.
Esiteks, elu pole õiglane. Ega ka lineaarne. Me ei saa alati seda, mida oleme ära teeninud, nii heas kui halvas mõttes. Ning inimese areng on lineaarse asemel hüppeline – pideva ja ühtlase arengu asemel me hüppame, ja mitte alati ülespoole.
Ja teiseks, ülemusega tugeva konflikti korral lahkub reeglina töötaja, mitte ülemus. See on mõnikord otsekui kinnitus eelmisele väitele elu ja õigluse suhte kohta.
Ja nüüd, küsimused …
Kuidas sa ära tunned, et aeg on teha tööelus suurem muutus? Mulle tundub, et see on raskeim ja samas võtmeküsimus. Töötajana oleme veidi nagu konnad pliidi peal veepotis. Oleme seal külma veega alustanud, tasapisi on vesi läinud muudkui kuumemaks ja me pole arugi saanud, kui juba kõrvetab ning meile põletushaavu külge jätab. Ma ei tea, miks see nii on, aga töötades tekivad meil otsekui silmaklapid – mõnikord me lihtsalt ei näe töö mõningaid varjukülgi. Või siis me ei taha neid näha ja kannatame vaikselt.
Ja nii tulebki tavaliselt tõuge suurteks muutusteks väljastpoolt meid endid – koondamine-vallandamine, degradeerimine struktuurimuutuse nime all või sobival ajal tehtud tööpakkumine või …
Vabatahtlikult ja päriselt omal soovil suudavad muutust initsieerida ja läbi viia meist vähesed, tundub. Kui seda aga suudaks, oleks valikuvõimalus ja vabadus oluliselt laiem, kui pealesunnitud muutuse korral.
Seega, kus on piir, millest sa üle ei astu? Ja kuidas sa ära tunned, kas seal piiri peal juba ei kõõlu?
Mis on see, millega sa oled hästi hakkama saanud? Vastus sellele küsimusele tõstab enesekindlust. Ja seda viimast on väga vaja, et saaksid oma valikutes ja otsustes olla nii vaba kui võimalik. Kui sa oled millegagi hästi hakkama saanud, ja tõenäoliselt sa seda oled, siis saad ka tulevikus hästi hakkama. Mida tahes keegi teine ütleb, sina oled teinud oma parima.
Seega, mis on see, mida sa hästi oled teinud?
Ja kolmandaks, kuidas ma saan sellest nüüd lahti lasta? Isegi siis, kui see töö on unelmate töö. Kuni sa pole lahti lasknud oma minekust, oma „olümpiavõidust“, sellest, mida sa oled juba teinud, ei ole sa päris vaba otsustama. Õigemini, seni tegeled sa tõenäoliselt sellega, et kurta selle üle, kui hea su töö on, kui head olid su saavutused ja kuidas sul ei lasta head tööd edasi teha.
Me teeme tööelus (ja ka muidu elus) läbi palju väiksemaid etappe, saame just-just ühe asja selgeks, oleme selles head. Kuniks võtame endale, kas vabatahtlikult või kellegi-millegi sunnil, taas õpipoisi rolli. Soome konsultant Christina Andersson, kes on kirjutanud suurepärase raamatu võitmisest (The Winning Helix), peab just eelmisest võidust, tipukogemusest lahti laskmist üheks võtmeteguriks, kuidas järgmisi tippe võita. Selliste õpipoisiks hüppamiste arv ja esinemise sagedus tundub pigem kasvavat kui kahanevat. Sellega peab leppima.
Pärast nendele küsimustele (veel midagi?) vastamist oled ehk paremini valmis otsustama: kas see on see töö, millega tahad ilmtingimata jätkata, kas see on see ülemus, kellega tahad jätkata. Või kas oled nõus ülemust millegi olulisema nimel taluma (ja muuseas, võib-olla on tal siiski ka mõned positiivsed jooned!).
Või oled valmis taas asuma õpipoisi rolli… Mis tähendab teadlikult uue töö otsimise alustamist, oma äri tegemiseks ettevalmistust või kiiret lahkumist või … Sõnaga, siis on otsus tehtud ja edasine on juba delo tehniki, nagu ütlevad vanema generatsiooni ehitusmehed.
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Südamega vaataja
Käisin eelmisel nädalal kinos vaatamas Elizabeth Gilberti menuki “Söö, palveta, armasta” esilinastust. Ma ei ole raamatut kahjuks lugenud, ehkki pärast filmi ja olles interneti vahendusel näinud ka Gilberti esinemist TEDi konverentsil on tekkinud huvi ja ehk võtangi raamatu lähiajal ette. Eks näis.
Küll aga oli filmis üks minu arvates väga hea näide sellest, kuidas sümbolid ja pildid räägivad rohkem kui tuhat sõna. Nimelt jagas seal Bali saarel elav “guru” peategelast kehastavale Julia Robertsile joonistatud pildi, kui pea asemel olid silmad südames. Ja soovitas siis vaadata ennast ja maailma südamega.
See pilt söövis kujundina mällu. Kui me tavaliselt peame ennast ratsionaalseteks inimesteks (mida me reelina pole ), kes teevad otsuseid ikka “mõistlikult”, siis selleks, et endaga n.ö sina peale saada, soovitas “guru” hakata asjade peale südamega vaatama. Tundub hea mõte, kas pole?
Kahjuks ei leidnud ma kusagilt pilti sellest, milline see südamega vaataja välja nägi, selleks pead minema filmi vaatama… Küll aga joonistasin ühel koolitusel oma “südamega vaataja” ja tundus, et see jäi meelde. Õigemini südamesse
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kui sein on ees
„Kui sein on ees, siis saad selgeks, mis asjad on sulle tähtsad.“ Nii ütles hea sõber paar nädalat tagasi, kui tal külas käisin. Ta loob ja laiendab Pärnumaale tiibeti meditsiini keskust, läbides selleks muuhulgas eurotoetuste kadalippu. Ja see pole kaugeltki kõige kõrgem ja paksem sein, millega tal on tulnud rinda pista.
Omamoodi seinu tuleb meil aeg-ajalt kõigil ületada. Kutsutagu neid tagasilöökideks, eufemismina elu uperpallideks või moodsamas keeles motivatsioonikriisideks. Kolleeg Kristjan Otsmann, kellega koos teeme oktoobri alguses ainulaadset meeskondade koolitust Uus Kurss, kirjutas mõni päeva tagasi oma blogis 10 võimalusest, kuidas oma motivatsiooni leida. Täiendan head nimekirja ja üritan vaadata „seintele“ oma mätta otsast.
1. Põhiväärtused. Näen juba mõne lugeja kätt kabuuri kobamas – hakkab üks esoteeriline jura jälle pihta. Võib-olla. Ent olles ajakirjaniku, koolitaja ja coach´i ning ka juhina kokku puutunud kaunis suure hulga inimestega, tundub mulle, et varem või hiljem on just põhiväärtused need, mis määravad selle, kas seinast on võimalik läbi või üle minna või on targem see sein rahule jätta.
Seega, kui sein on ees – mis on õieti see, millele sa toetud, mida sa tahad ja mida ootad? Ja muidugi ka see, kas ja millise kompromissini oled sa nõus oma väärtustes eesmärgi nimel minema. Siin saab küsimus olla ainult ajas – oma põhiväärtustega risti vastuollu minemine on valus ning painav ning see ei saa pikalt kesta. Õigemini, selline skisofreeniline elu võib mingist piirist alates olla võimalik vaid mentaalse ja füüsilise tervise arvel.
Muuseas, inimeste ja ka organisatsioonide põhiväärtused pole olemuselt head, ega halvad. Nad lihtsalt on.
2. Hoiak maailma suhtes. Hea kolleeg Indrek Rahi (samuti Uue Kursi koolitaja) tutvustas mulle kevadel DISC mudelit. Selle järgi jaotuvad inimesed nelja tüübigruppi (õigem oleks öelda, et keegi on pigem ühte või teist või kolmandat tüüpi). Ent lisaks rääkis ta ka, et DISCi järgi, ning mulle tundub, et see kehtib mistahes mudeli järgi, jagunevad inimesed kaheks – ühed, kelle jaoks on maailm vaenulik, ning teised, kes tajuvad maailma üldiselt sõbraliku kohana.
Jällegi pole ühed head ja teised halvad. Küll aga on ehk lihtsam edasi minna, kui tajud, et maailm ja teised inimesed pole ellu kutsutud sinu kiusamiseks. Ülekantud mõttes lahinguid on mõnikord ka vaja pidada, ent need peaksid olema asja eest. Pideva vastasseisu otsimine hoiab küll vormis, ent kahjuks on see lühiajaline ning psühholoogide kinnitusel viib selleni, et inimene hakkab nägema vaenulikkust ka seal, kus seda tegelikult pole. Pole mõtet rünnata seina, mida tegelikult pole olemas.
Seega, kui sein on ees – enamikel juhtudel pole sellel tõenäoliselt pistmist maailma või teiste inimeste kättemaksuga. Seinad kerkivad väga erinevatel põhjustel, milledest vähestel on otsene põhjus-tagajärg seos sinuga.
3. Selgus ja põhjus ja julgus. Need kolm asja käivitavad mootori, mis seinast läbi võib murda. Või mis üle seina viskab. Või ümber minna aitab.
Selgus – mida sa tahad? Ametikõrgendust, normaalsemat ülemust, suuremat palka, maja mere ääres, uut autot, lapsele Oxfordi haridust, head tunnet … Misiganes. Meie tahtmised on kõigil isesugused. Oluline on proovida öelda nii konkreetselt kui võimalik – mida sa tahad?
Põhjus – miks sa tahad? Tahan uut autot, sest … Tahan ametikõrgendust, sest… Tahan suuremat palka, sest … Mis on see peamine põhjus, miks sa seda tahad?
Ja julgus – mida sa õigupoolest kardad? Hirm on sibul, millel on mitu kesta. Kui hirm paljaks koorida, kipub ta päevavalges hajuma. Kui aga hirm saab võitu, siis jääme seina ette seisma. Ja mõnikord võib sein seejärel meile ka peale vajuda.
4. Leppimine. Elu kulgeb tõusude ja mõõnadega, see on paratamatu. Kellelgi meist pole elu pidev lust ja lillepidu. Ning samas ei ole, vähemasti enamikel meist, elu ka pidev hädaorg. Küsimus on vaatenurgas, ütleks nii mõnigi. Ent küsimus on ka tõusude ja mõõnadega leppimises.
Kui panna see jutt tagasi seinte konteksti, siis – kõiki seinu ei ole võimalik pikali lükata. Ja mõnikord kerkivad seinad ebaõiglaselt (ikka sinu vaatenurgast) ning kange tahtmine on kuulutada ennast ohvriks. Ent see ainult pikendab agooniat.
Seega, nagu tuleb leppida sellega, et seinad aeg-ajalt kerkivad, tuleb leppida ka sellega, et kõiki seinu ei saa murda, ületada. Ilma minevikuga leppimiseta ei saa edasi minna. Mõistlik on pigem vaadata tulevikku ning vajadusel võtta minevikust kaasa vadi see killuke, mis aitab sind tulevikus asju paremini teha.
5. Tegutsemine. Kohe. Nüüd. Kui sein on ees, hakka pihta – kaeva, murra, roni, jookse minema. Tee midagi. Muidugi on parem kui oled enne enda jaoks valmis mõelnud, mida ja miks ning millised on sinu põhimõtted, millest sa ei tagane. Ent isegi siis, kui neid pole, on parem tegutseda. Paigal seistes hiilib taas ligi hirm, mis võitu saades võib olla halvav.
Omaette küsimus on, et kuidas sellest aru saada, et sein on ees? Mõnikord oleme olukorras, kus me ise igapäevaselt rühkides ei saa õieti arugi, et koksame juba eitea mitmendat korda peaga vastu seina. Valus on. Aga ikka rühime edasi. Any ideas?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Miks mõni juht läheb võimust ogaraks?
Miks on nii, et muidu täitsa normaalne inimene läheb võimu juurde saades (nt ametikõrgendus või poliitikute puhul võimule pääsemine) mõnikord veidi ogaraks? Tema kõnedesse imbub tubli annus paatost, viitamisi moraalile, väärtustele, põhimõtetele. Ent millegipärast ei suuda ta enda tegusid oma sõnadega enam kooskõlla sättida. Ja veel – kas silmakirjalikkuse kasv võimu kasvamisega on reegel või pigem erand?
USA teadlased Tilburgi ja Northwesterni ülikoolidest viisid läbi rea eksperimente ning jõudsid järeldusele: jah, võim suurendab silmakirjalikkust, vahe inimese sõnade ja tegude vahel suureneb. Ühe mööndusega – seda ainult siis, kui inimene tunneb, et talle usaldatud võim on igati õigustatud.
Teadlased panid eksperimendis osalejad rollimängudesse, simuleerides üht suurt hierarhilist organisatsiooni. Mõned osalejad olid sisuliselt peaministri rollis ning mõned n.ö reaametnikud. Peaministrid olid loomulikult ametnike ülemused, jagades käske ja keelde.
Edasi panid teadlased osalejad mitmete moraalset valikut nõudvate teemade ette – maksudeklaratsiooni teadlik ebaõige täitmine, liikluseeskirjade rikkumine ja varastatud jalgratta hoidmine. Ning palusid osalejatel hinnata tegevust skaalal 1-9, kus 1 vastas väitele „täiesti vastuvõetamatu“ ning 9 „täiesti vastuvõetav“. Vastajad jagati ka kahte gruppi – esimeses grupis olid inimesed, kes hindasid väidete kohaldumist nende endi suhtes ning teises grupis inimesed, kes hindasid väidete kohaldumist teiste inimeste suhtes. Ja tulemused?
Teadlased: inimesed, kellel on võim, on varmamad kritiseerima teisi ning suhtuvad leebemalt enda möödalaskmistesse. Teisisõnu – võim suurendab silmakirjalikkust, vahe tegude ja sõnade vahel võimu kasvades kasvab.
Teadlased otsisid ka põhjuseid, miks see nii on. Ning püstitasid hüpoteesi, et see on seotud inimese enda tundega, et kuna tal on võim, siis mõningane erinevus sõnade ja tegude vahel on talle lubatud. Ehk – mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.
Ning hüpoteesi kinnitamiseks või ümberlükkamiseks korraldati uus eksperiment, kus lasti Hollandi tudengitel kirjutada kogemustest, kus nad tundsid ennast võimukatena või siis võimuta. Lisaks veel üks tingimus – pooltel tudengitel paluti kirjeldada olukordi, kus nende võim või võimu puudumine oli õigustatud, nad tundsid, et nad olid seda väärt. Ning pooled kirjeldasid olukordi, kus nad tundsid, et neile antud võim või võimu puudumine polnud õigustatud. Ja lisaks lasti neil kõigil lahendada moraalne dilemma varastatud rattaga (vt eespool).
Eksperimendi tulemusena kinnitasid teadlased – silmakirjalikkus suureneb võimu kasvades ainult siis, kui inimene ise tunneb, et ta on talle usaldatud võimu igati väärt ja see on absoluutselt õigustatud. Nad kritiseerisid karmilt teiste käitumist, ent enda suhtes olid leebed.
Kui aga inimene ise tunneb, et ta on võimu enda kätte saanud kuidagi kogemata, siis oli vahe sõnade ja tegude vahel väike või olematu. Ning pigem kaldusid inimesed olema rangemad enda vastu, kui teiste vastu.
Niisiis, kui kohtad mõnd suuri sõnu tegevat ja karmilt teisi kritiseerivat juhti, poliitikut, siis on ehk hea mõelda eelpool kirjeldatud silmakirjalikkuse eksperimendi peale – kas ta on pigem reegel või erand?
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
