Paar nädalat tagasi väitis Erkki Raasuke Eesti Ekspressi intervjuus, et üheks kaalukaimaks takistuseks Eesti majanduse ja heaolu kasvule on niru juhtimiskvaliteet. Seda nii riigiasutustes, riigifirmades kui ka osades erafirmades. Aga… meil on ju tähtsamaidki asju, mis meile rohkem kasvu tõotavad: igatsorti idud ja turism ja IT ja sotsiaalmaksu lagi ja … see senileidmata “meie oma Nokia” vms. Ehk lihtsamalt: no kui palju see kehv juhtimine meile ikka maksma läheb, ega seal nüüd mingit hiiglaslikku rahapada ikka peidus pole… Või siiski.

Jätan kõrvale sügavama süüvimise tõdemusse, et vist kõik head asjad ja ägedad saavutused – alates edukatest äridest kuni inimeste hea teenindamiseni riigi poolt – eeldavad head juhtimist. Kui palju me aga kaotame, iga päev ja iga tund, reaalselt raha seepärast, et saame ja teeme ka ise kehva juhtimist? Eesti kohta pole ma sellekohast uuringut kohanud – uuringutes on vaid  nenditud kehva juhtimise taset võrreldes lääneriikidega – ent allpool lühidalt uuring USAst, mis annab ehk aimu, milliseid summasid me tuulde laseme.

Raiskamisele hinnasilt külge

Tanya Menon ja Leigh Thompson (vastavalt Ohio ja Kelloggi ülikoolide professorid) avaldasid paar nädalat tagasi raamatu “Stop Spending, Start Managing”, kus on nad juhtidel lasknud nirudele otsustele, kehvale juhtimisele külge panna hinnasildi. Nimelt tegid nad 83 tippjuhi seas küsitluse, andes neile ette terve rea juhtumeid, nähtusi ebaefektiivsest juhtimisest, paljud neist just seotuna inimeste juhtimise teemadega. Ning palusid juhtidel hinnata iga nähtuse puhul, kui palju neil nähtuse peale igapäevaselt raha kaotsi läheb, skaalal 0-20 000 dollarit. Firmad on suured, suured on ka numbrid. Ent nagu Menon ja Thompson ütlevad, nad küll ootasid, et raiskamist on palju. Ent seda, et numbrid sedavõrd kopsakad on, nad oodata ei osanud.

Keskmiselt kaotas iga firma tuhandeid päevas

Kõigepealt keskmised numbrid. Keskmiselt kaotavad firmad niru inimeste juhtimise tõttu PÄEVAS 7227 dollarit IGA ette antud 20-ne nähtuse kohta. Ehk kokku 144 000 dollarit päevas. Iga firma. Ma ei hakka kuu ja aastapõhiselt summasid liitma, need lähevad juba üle mõistuse suureks… Muuseas, küsitluse tulemused käivad käsikäes teiste sarnaste uuringutega. Näiteks üks neist tuvastas, et keskmiselt tegeleb USAs töötaja nädalas 2,8 tundi konfliktiga hakkama saamisega, tervelt neljandik aga nentis, et konflikti vältimine on viinud haiguslehele.

Millised on suuremad raiskajad

Millised aga on suuremad raiskajad, kohad, kuhu juhtide arvates kaob raha nagu mutiauku? Edetabel 20 enamlevinud nähtusest näeb välja järgmine:

  • Valede inimeste värbamine
  • Oskamatus pidada klientidega mõlemapoolselt kasulikke läbirääkimisi
  • Ebaproduktiivsed koosolekud
  • Juhid, kes ei inspireeri oma töötajaid
  • Konsultantidele maksmine ideede eest, mis on organisatsioonis endal olemas
  • Konflikti vältimine (ja sellega oluliste teemade vältimine)
  • Analüüsi paralüüs: lisaanalüüsi tegemine selleks, et otsustamist edasi lükata
  • Rutiinsete lahenduste tegemine olukorras, mis nõuab loovat lähenemist
  • Lähtumine isiklikest hüvedest vs organisatsiooni heaolust
  • Meeskondade vahelised silotornid
  • Kehvadele töötajatele tagasiside mitteandmine
  • Mitteproduktiivne konflikt
  • Innovatsioonile kulutamine, ent selle väärtuse mittetunnistamine enne kui konkurent on sama asja teinud
  • Enesetsensuur, kriitiliste asjade kohta oma arvamuse mitte välja ütlemine
  • Kallite, ent mittetöötavate tehnoloogiate ostmine
  • “Kiiretöö” – tehakse kiiresti ja palju, ent sisuliselt mittevajalikku tööd
  • Raha mittevajalikele koolitustele kulutamine
  • Inimestele raha maksmine tegevuste eest, mida nad teeksid niikuinii
  • Investeerimine “lemmikprojektidesse”, millel puudub väärtus
  • Ülemäära keeruliste boonussüsteemide tegemine

Kulud igale firmale erinevate nähtuste puhul olid vahemikus 4500-8700 dollarit päevas. Rõhutan, iga nähtuse puhul.Küllap võib diskuteerida nähtuste nimekirja üle, kindlasti pole see lõplik ja ammendav. Ent ehk annab aimu sellest, kuidas ja kuhu ja kui palju raha reaalselt võib kaduda. Igal kehval juhtimisotsusel otsusel või otsustamata jätmisel on hind. Menon ja Thompson kirjutavad raamatus ka tüüppõhjustest, tüüpkäitumistest, mis eespool nimetatud nähtused kaasa toovad. Ent paljuski tundub, et küsimused, põhjused, probleemid taanduvad ühele küsimusele: kas meil on õiged inimesed juhtimas? See on ehk ka see lähtekoht, kust paremat juhtimiskvaliteeti otsides tasub teele minna.

Juhi valikul eksitakse enamikel juhtudel

Maailma ühe suurima uuringufirma Gallupi eksperdid kirjutasid – mõistagi oma uuringutele tuginedes – paar aastat tagasi artikli, kus väidavad, et tervelt 82%-l juhtudest ei valita organisatsioonides juhi kohale õiget inimest. Gallupi inimesed väidavad, et heaks juhiks sobib keskmiselt 1 inimene 10st. Ja mis hetkel oluline – reeglina see inimene pole oma meeskonnas praegu juht! Kõige enamlevinud loogika juhiks edutamisel tundub olevat positsiooni välja teenimine – staazhi või erialase edukusega. Ja siis on organisatsioon olukorras, kus juhiks on edutatud parim spetsialist. Ja organisatsioon on kaotanud hea spetsialisti ja saanud kehva juhi, kelle tegevus või tegevusetus mõjutab juba tervet hulka inimesi. “Liiga kaua on organisatsioonid raisanud raha, energiat ja aega värbamaks ning edutamaks valesid juhte ja proovides siis neid treenida kellekski, keda nad pole,” ütlevad Gallupi eksperdid. Kas tuleb kuidagi tuttav ette?

Jaga:

Veel lugemist