Performance

Miks sa maksad ebaõiglast palka ehk jõu seadus

Mis on ühist maavärinatel, sõnade kasutussagedusel keeltes ning inimeste tööpanusel? Neid kõiki saab mõõta nn jõu seaduse loogika järgi.

Jõu seadus (otsetõlkena ingle k: power law) tähendab lihtustatult ka laialt tuntud 20/80 suhte loogikat (nn Pareto printsiip). Näiteks et 20% inimestest loob 80% väärtusest. Või et 80% keele rääkimisel kasutame vaid 20% sõnadest. Või et 80% meelelahutusstaaride populaarsusest võtavad endale neli korda väiksem osakaal staaridest. Või.. ilmselt oled juba taibanud 20/80 printsiibi olemust ja sisu (isegi kui need protsendid pole alati nii täpsed). Hmm… et kuidas see tore teadmine on seotud juhtimisega või oled sattunud hoopis matemaatika ja statistikaalase blogi artiklile? Ent on seotud, ja väga olulisel moel. Allpool refereering Forbesi artiklist.

normaaljaotus

Panus ei jaotu normaaljaotusena

Juhtidel (ja tegelikult enamikel inimestel) on ettekujutus, et inimeste võimekus ja panus organisatsioonides jaotub normaalfunktsiooni järgi. Ehk: meil on väike osa tipptegijaid, sama väike osa luusereid ja siis on suur hulk keskmikke. Ja selle keskmise järgi teeme me boonussüsteeme, määrame palkasid, hindame tulemuslikkust. Ja tegelikult paneme täiega mööda.

Ernest O’Boyle Jr. ja Herman Aguinis võtsid 2011-2012. aastal kokku uuringud ja eksperimendid, mis käsitlesid ligi 700 000 inimese tegemisi – poliitikuid, näitejaid, sportlasi jne – ning leidsid, et 94% gruppides ei jagunenud inimeste tulemuslikkus normaalfunktsiooni järgi. Pigem jälgisid tulemuslikkuse graafikud joont, mis iseloomustab jõu seadust ehk “pikka saba”.

jõuseadus

Hüpetulemuste tegijate panus võib erineda teistest 10kordselt

Pika saba seaduse järgi on organisatsioonis, meeskonnas väike osa inimesi, kes on hüpertulemuste tegijad ehk nende tulemuslikkus võib erineda teiste omast kordades (mõnel juhul kuni 10kordselt). Ja siis on suur hulk inimesi, kes tõepoolest on täitsa tublid tegijad ning on ka väike hulk luusereid. Ent erinevus normaaljaotusest on ilmne – enamik töötajaid on jõu seaduse kohaselt ALLA statistilise keskmise (sest keskmise kisuvad üles need 10-20% tõelist tipptegijat). Seega muutub tulemuste mõõtmisel “keskmise” kontseptsioon, inimeste panuse võrdlemine keskmisega mõttetuks.

 

Kuidas sa oma inimeste palka määrad?

Abstraktne jutt? Läheme konkreetsemaks. Kuidas sa oma meeskonnas palkasid määrad? Kui su mõtteviis on sarnane paljude teiste juhtide-organisatsioonidega, siis käib see umbes nii: keskmine palk on x – seda saab suurem osa meie inimestest. Tipptegijad saavad x+20kuni30% ning kehvemad x-20kuni30%. Normaaljaotus.

Inimeste tulemuslikkus jaotub aga hoopis teisiti. Ja ehkki meile kõigile meeldib mõelda, et palka makstakse tulemuse järgi, siis normaaljaous ei võimalda seda kuidagi teha. Selle järgi on tipptegijad ilmselgelt alamakstud ja keskmikud-mahajääjad ülemakstud. Ning tõenäosus on suur, et mingil hetkel seisad silmitsi olukorraga, kus tipptegija, kes toob sulle piltlikult öeldes poole sissetulekust, pole enam rahul palgaga keskmine+20%. Ning läheb mujale – keegi maksab alati kuskil rohkem. Sina aga toodad edasi normaaljaotuse mõtlemise ja tasustamisega tublisi keskmiseid.

Muuseas, sama tagajärgedega on ka arusaam, et tipptegijaid peab olema kindel arv või % meeskonnast. Aga mis siis saab, kui staare ja tipptegijaid on 50-60% (teatud valdkondades on see võimalik)?

 

Mõned juhid on kordades tulemuslikumad

Niisiis. Mõned koodikirjutajaid on 10korda tulemuslikumad kui teised. Mõned müügiinimesed müüvad 3-4 korda rohkem kui teised. Ja… mõned juhid on kordades tulemuslikumad kui teised. Need on need inimesed, kes teevad ägedaid asju, mõtlevad välja uusi initsiatiive, püstitavad uusi müügirekordeid. Nende kohta öeldakse sageli – neil on annet – ehkki suur osa nende edukusest on seletatav tööga. Ja nad ei mahu kuidagi kompetentsimudelite 1-5 või “alla keskmise, keskmine, üle keskmise” skaalale.

Kusjuures paradoks on ka see, et inimeste panusesse normaaljaotusega suhtumise korral ei ole see kuigivõrd motiveeriv ka keskmikele – nendele, kellelt tavaliselt oodatakse tõusu tipptegijate hulka. Kui inimene on tubli keskmik, siis on suur tõenäosus, et ta on üks kahest: a) tipptegija, kes on frustreerunud raamidesse surumisest või b) tegija, kes ongi rahul on keskmisega – ta teab, et tipuks pole mõtet pingutada (noh, keda see +20% palka pikaajaliselt ikka nii väga huvitab) ning päris luuserite sekka ta ka ei kuku (kuna ka nende arv on piiratud).

See mida mõõdad, seda saad. Mõõdad ja võrdled ja lähtud keskmisest, saad endale tööle…

Kommenteeri