Miks mõni juht läheb võimust ogaraks?
Miks on nii, et muidu täitsa normaalne inimene läheb võimu juurde saades (nt ametikõrgendus või poliitikute puhul võimule pääsemine) mõnikord veidi ogaraks? Tema kõnedesse imbub tubli annus paatost, viitamisi moraalile, väärtustele, põhimõtetele. Ent millegipärast ei suuda ta enda tegusid oma sõnadega enam kooskõlla sättida. Ja veel – kas silmakirjalikkuse kasv võimu kasvamisega on reegel või pigem erand?
USA teadlased Tilburgi ja Northwesterni ülikoolidest viisid läbi rea eksperimente ning jõudsid järeldusele: jah, võim suurendab silmakirjalikkust, vahe inimese sõnade ja tegude vahel suureneb. Ühe mööndusega – seda ainult siis, kui inimene tunneb, et talle usaldatud võim on igati õigustatud.
Teadlased panid eksperimendis osalejad rollimängudesse, simuleerides üht suurt hierarhilist organisatsiooni. Mõned osalejad olid sisuliselt peaministri rollis ning mõned n.ö reaametnikud. Peaministrid olid loomulikult ametnike ülemused, jagades käske ja keelde.
Edasi panid teadlased osalejad mitmete moraalset valikut nõudvate teemade ette – maksudeklaratsiooni teadlik ebaõige täitmine, liikluseeskirjade rikkumine ja varastatud jalgratta hoidmine. Ning palusid osalejatel hinnata tegevust skaalal 1-9, kus 1 vastas väitele „täiesti vastuvõetamatu“ ning 9 „täiesti vastuvõetav“. Vastajad jagati ka kahte gruppi – esimeses grupis olid inimesed, kes hindasid väidete kohaldumist nende endi suhtes ning teises grupis inimesed, kes hindasid väidete kohaldumist teiste inimeste suhtes. Ja tulemused?
Teadlased: inimesed, kellel on võim, on varmamad kritiseerima teisi ning suhtuvad leebemalt enda möödalaskmistesse. Teisisõnu – võim suurendab silmakirjalikkust, vahe tegude ja sõnade vahel võimu kasvades kasvab.
Teadlased otsisid ka põhjuseid, miks see nii on. Ning püstitasid hüpoteesi, et see on seotud inimese enda tundega, et kuna tal on võim, siis mõningane erinevus sõnade ja tegude vahel on talle lubatud. Ehk – mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.
Ning hüpoteesi kinnitamiseks või ümberlükkamiseks korraldati uus eksperiment, kus lasti Hollandi tudengitel kirjutada kogemustest, kus nad tundsid ennast võimukatena või siis võimuta. Lisaks veel üks tingimus – pooltel tudengitel paluti kirjeldada olukordi, kus nende võim või võimu puudumine oli õigustatud, nad tundsid, et nad olid seda väärt. Ning pooled kirjeldasid olukordi, kus nad tundsid, et neile antud võim või võimu puudumine polnud õigustatud. Ja lisaks lasti neil kõigil lahendada moraalne dilemma varastatud rattaga (vt eespool).
Eksperimendi tulemusena kinnitasid teadlased – silmakirjalikkus suureneb võimu kasvades ainult siis, kui inimene ise tunneb, et ta on talle usaldatud võimu igati väärt ja see on absoluutselt õigustatud. Nad kritiseerisid karmilt teiste käitumist, ent enda suhtes olid leebed.
Kui aga inimene ise tunneb, et ta on võimu enda kätte saanud kuidagi kogemata, siis oli vahe sõnade ja tegude vahel väike või olematu. Ning pigem kaldusid inimesed olema rangemad enda vastu, kui teiste vastu.
Niisiis, kui kohtad mõnd suuri sõnu tegevat ja karmilt teisi kritiseerivat juhti, poliitikut, siis on ehk hea mõelda eelpool kirjeldatud silmakirjalikkuse eksperimendi peale – kas ta on pigem reegel või erand?
Telli endale tasuta 7 peatükki coaching-raamatust “Tagasi Mängu. Võitma”
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kui sulle artikkel meeldis, siis telli omale järgnevad artiklid RSSiga
Tead, ma olen seisukohal, et selles loos on olemas kõik vajalikud faktid, mis paraku on kokku pandud aga täiesti meelevaldselt, katsudes leida põhjendusi probleemidele, mida tegelikult ei eksisteeri, samas ignoreerides neid, mis juba esimestest ridadest silma torkavad.
See kirjeldatud omadus ei ole unikaalne juhtidele, vaid ka teadlastele, inseneridele ja paljudele muudele ametitele, mis nõuavad vahet tegemist suurel ja väikesel plaanil. Inimene on paljuski nagu kaamera, mida saab fokuseerida kindlale objektile: sihtides selle suurele plaanile, jäävad uduseks lähemal olevad asjad, sihtides selle lähemale jäävad uduseks kaugemad. N.ö. “tõelised juhid” on oma kaamera seadnud suurele plaanile, mis tähendab, et pisikesed moraalsed dilemmad on nende jaoks udused ja tähtsusetud, detailid. Panid tähele, et kõik valikud mille ette juhtoinad pandi olid “pisikesed” ja koos sellega ka nende radari jaoks paljuski märkamatud. Lisaks olid paljud neist sellised, millesse mitte süübimine viis “valede” valikuteni.
Sellisest kahestumisest on inimesed teadlikud olnud juba aastatuhandeid nagu ka tsitaadist “Quod licet Iovi, non licet bovi” näha on. Lihtsurelikule on see mõistetavam pigem Bondi loaga tappa — antud juhul oli Bond inimene, kes selleks, et ülejäänutel hea olla oleks sai omale õiguse teha moraalselt küsitavaid otsuseid mikrotasemel, ehk siis antud juhul kustutada vajaduse korral kellegi eluküünal.
Kuhu ma selle jutuga välja tahtsin tüürida on konsekventalism, ehk see kurikuulus eesmärk, mis pühendab abinõu:
“Tegevust alustades ei pruugi ma olla kindel, kas mu tegu on moraalselt õige või väär, kuid kui moraalselt õige lõppeesmärk saavutatakse, siis sammud, mis selleni viisid PEAVAD olema moraalselt õiged.”
Juhid, samuti insenerid ja teadlased teevad peaaegu igapäevaselt otsuseid, mis on moraalselt vaieldavad, sest nende eesmärk on saavutada eesmärk
ning mitte vaevata ennast väikeste moraalsete dilemmadega. Et hoida vorstitegu pööblist eemal on juhtidel autojuhid, assistendid, sekretärid, avalike suhete spetsialistid, jne. jne. Nende inimeste pilk on sihitud tuleviku ja nende kaaskonna asi on lihvida sellest tekkivad olevikuprobleemid. Taolised inimesed on paratamatus ja ma leian, et eesmärk pole mitte nendega võidelda, vaid võtta neilt võimalus teha TARBETUID ohverdusi eetika ja moraalialtarile.
Huvitav ja põnevalt arendatud teema, Pronto. Kuidas sa näed, et see loogika pädeb eksperimendi osa, ehk selle peal, miks võimuga inimesed kippusid teisi rangemalt hindama, kui ennast. Kui detailid on ebaolulised ja eesmärk-suur plaan oluline, siis millest selline vahetegemine võib olla tingitud?
Ei ole päris nii. Mina olen jõudnud veendumusele, et lihtsalt meie viis inimesi hinnata on väär. Inimeste võimulesaamist hinnata saab osaliselt nii, et jälgida neid, kelle üle neil juba varem on võimu ja mingi legitiimne alus selle kasutamiseks – nii saab asjad mingil määral selgeks, aga mitte päris.
Samuti – jälgides vasakpoolseid, saab teha teravat vahet kahe klassi vahel:
* Ühed on need, kes tunnevad reaalset muret hariduse, majanduse ja muude valdkondade toimimise üle.
* Teised on need, kelle jaoks vasakpoolsus või sotsiaalsus on vahendid, et põhjendada kuidagi ära, miks peaks neile raha andma – inimesed, kes ei loo eriti reaalset väärtust ega pingutagi selle nimel, et luua, aga kelle meelest neil, kes loovad, on seda kuidagi liiga palju – ehk siis teiste sõnadega, et “andke mulle”.
Kahe klassi vahe saab üliselgeks, kui jälgida – ühed kasutavad demagoogiat, võltsivad fakte ja on inimeste peale vihased ainult sellepärast, et neil on raha; teised on valikulised ja on vihased ainult nende üle, kes on saanud palju raha vale, pettuse või röövimise teel.
Ja ma väidan, et kui need, kes kasutavad juba eelnevalt demagoogiat ja püüavad lihtsalt pirukast suuremat tükki saada, poliitikasse satuvad, siis just nemad ongi need kõige suuremad lurjused – nüüd natuke julgemad ja tahavad veel suuremat tükki, aga mingit õiglust pole nad algusest peale taga ajanud, vaid ikka seda pirukat.
Ja siin ongi …poliitikasse peaks saama need, kellel on reaalne mitmekülgne kava ja hea tahe – need, kelle jutust kumab läbi kallutatus enda suunas, kui nad pole poliitikas (esindades siis vaeseid, töötuid või lihtsalt neid, kellele võiks naca rohkem anda) ja kes ei analüüsi sügavamalt ega tegele probleemidega, mis polegi nendega otseselt seotud, need muutuvad poliitikasse sattudes päris hulludeks – ja muidugi ei toeta nad seda gruppi, kuhu varem kuulusid, rohkem, kui moepärast. Aga need, kes vaatavad laiemalt ja kelle nägemus tõsistest probleemidest on reaalselt seotud sama palju riigi tõsisemate probleemidega, kui enda omadega; ennekõike need, kes teevad nendel kahel selget vahet – need ei lähe poliitikas kergesti lolliks.
Et siis – ei muutu need inimesed sugugi nii palju.
Head ja teravad tähelepanekud, Heelium!
Ma muide ei ole Heeliumiga nõus. Minu arvates on see pigem faktide modifitseerimine nõnda, et need mahuks etteantud ülesande püstituse piiridesse. Oma taustas lähtuvalt võin öelda, et kui keerulisele probleemile pakutakse mustvalget (ehk kahte teineteist välistavat) lahendust, siis võib juba ilma ülesandesse süüvimata öelda, et ülesande püstitus ja analüüs on üles ehitatud valedele alustele.
Näiteks antud juhul on vale väide, et poliitikasse peavad sattuma inimesed, kellel on mitmekülgne kava ka tahe seda ellu viia. Nimelt kõigile poliitikutel on juba definitsiooni kohaselt kava ja tahe. Poliitika ei ole koht kuhu minnakse, vaid pigem vastutus, mis on teiste poolt inimese õlule pandud. Laias laastus käib asi nii, et rivistatakse rahvas ülesse ning öeldakse — kelle kava ja tahet pole, need astugu samm tagasi. Need, kes ei astu ongi poliitikud. Antud juhul on paraku probleem selles, et nii kava kui tahe on kõikidel erinevad ja tihtipeale 180 kraadise suunitlusega teineteise suhtes. Näiteks nii IRL-l kui Keskerakonnal on päris kindlasti olemas oma kava ja tahe, lihtsalt nad ei suuda, ega soovigi mõista vastaspoole seisukohti. Lihtsam on ju sobivaid asju nimetada faktideks ja mittesobivaid alatuteks valedeks ning kallutatud informatsiooniks.