Ma mäletan konkreetset vastust kui ühe Äripäeva ajakirjanikuga tuli päevakorda Tallinnas toimuv korruptsioon — Savisaare vägitegudest pole seks kirjutada, sest kõik ju teavad, et ta on kaabakas. Teisisõnu — mida jõhkramalt sa käitud, seda immuunsem sa oled negatiivse meediakajastuse vastu. Ja kuna meil muid kajastusi peale negatiivsete ei eksisteeri, siis tekibki olukord, kus poliitikutega näägeldes muutub ajakirjandus päevast päeva üha hambutumaks.

Mis puudutab selle vaidluse sisu, siis kahjuks on see avalikkuses taandumas seisu – ühed lollid mõlemad. Mulle tundub, et peeglisse vaatamist on siin mõlemil – nii Langil kui ajakirjandusjuhtidel.

Jah, ajakirjandusjuhid unustasid oma aktsioonides (mis iseenesest olid õigustatud) asja sisust avalikkuse informeerimise ning Lang arvas jälle, et meedia=ajakirjandus ja küll neile lollidele päitsed pähe panen.

Igaljuhul tundub, et olenemata selle vaidluse lõpust, on see kasuks igaljuhul juba tulnud. Selgitamaks nii meediainimestele, ajakirjanikele, poliitikutele jne sõnavabaduse ja muude asjaga seotud nähtude olemust.

Pikem ja kaunis nüanssiderohke teema, ehk kunagi tasub artiklina ette võtta

Ajakirjandus on aga alles nüüd jõudnud teelahkmele, kus peab otsustama, kelle huve nad tegelikult teenivad. Ennast valvekoeraks tituleerides tuleb otsustada: keda valvatakse ja mille eest. Valvekoer, kes ainult enda huvide eest seisab leiab ennast üsna pea olukorrast, kus ta peremees laetud püssiga kunagi tehtud viga parandama tuleb ja eks meil paljuski see olukord ongi käes. Selle asemel, et rääkida, mis olukord on, otsitakse AINULT provokatiivseid teemasi ning leitakse negatiivset ning ka skandaalset positiivsetes asjades. Ma omast käest võin öelda, et kui sinu tegemisi igal juhul näidatakse negatiivses valguses, siis parem on juba valida see negatiivne valgus, millest sa ise rohkem kasu saad ja tänu sellele on ajakirjandus ennast avastanud lõhkise küna eest, kus nendega enam ei arvestata.

Ei saa muidugi väita, et ajakirjandus sellest ise aru poleks saanud. Kuigi see paljuräägitud Allikakaitseseadus on suuresti formaalse iseloomuga, on selle näol tegemist hoiatuslasuga; midagi peab muutuma. See on tekitanud lõhe ka ajakirjanike endi seas, kus osa leiavad, et muutus ja vastutuse võtmine on vajalik ja osa soovivad jätkata nagu vanasti. Eks näis kuidas see laabub, aga ühe koha pealt on Ansipil õigus küll — kui ajakirjanduse jaoks on väärtuslikum analüüsida Nõia-Intsu suguelu pikantsemaid detaile näiteks müügimaksu tagamaadest, siis rahvas lammastubki. Mis siis, et müügimaks on Savisaare värk ja “kõik ju teavad, et Savisaar on paha” ning seega pole lugu piisavalt “seksikas” ja skandaalne. See lugu ei pea olema Savisaare materdamiseks kirjutatud, vaja on analüüsida selle mõju majandusele ning selle tulevikuväljavaateid. Vaja on, et inimesed orienteeruks poliitikas ja majanduses, sest ainult nõnda suudavad nad valimiskastide juures teha informeeritud otsuseid.