Üldiselt kui inimene silmnähtavalt oma ülemise nivoo ületab, siis tuleks teda rohkem rakkesse panna ja koos sellega seda nivood kunstlikult ülespoole nihutada. Samuti saab seda tõsta tööülesandeid muutes, kus inimene peab uusi asju õppima ja seega rohkem pingutama.

Mulle tegelikult riigiametites ja ka suuremates firmades olevad palganivood meeldivad. Ühest küljest klapib see sinu poolt jutlustatava ametitasude võrdustamisega, teisest küljest loob see teise dimensiooni ning võimaldab tööandjal töötajat ülesse või allapoole toitumisahelas nihutada ning kolmandast küljest vaadatuna loob see töötaja jaoks üsna selge pildi, kus ta parasjagu on ning kuhu tal minna on.

Muide, ma olen seda ülemaksmise asja ise ka mitu korda inimestele seletanud, kuigi suhteliselt asjatult: inimesel on rahalisest seisukohast elus kaks nivood: esimene nivoo on n.ö. alumine ja see tähendab toimetulekut. Teine, ülemine, nivoo tähendab kvaliteetset elu. Ideaalis peaks inimese sissetuleku pendeldama kusagil nende kahe nivoo vahel. Huvitav on aga see, et kui sissetulek läheb selgelt üle ülemise nivoo, hakkab inimesel tekkima lojaalsuskriis: tal tekib esiteks kõrgendatud enesehinnang ning on ainult aja küsimus, mil ta leiab, et ta ongi “siia urkasse” kauaks jäänud ning aeg on edasi liikuda rohelisematele karjamaadele (tavaliselt edutult), teiseks kui tegemist on tõepoolest võimeka inimesega, siis finantseeritakse nõnda tihtipeale tema enda äri alustamist, mis peaaegu alati konkureerib tööandja omaga. Kellel seda veel vaja on?

Osavamaad tööandjas kasutavad sellistel puhkudel kuldset puuri: erinevad laenud, käendamised, firma vahendid (mulle tuleb meelde üks tarkvarafirma, kus töötajatele anti rotatsiooni korras nädalaks ajaks Audi sportmudel isiklikuks kasutamiseks). Osades ettevõtetes on selline kuldne puur veelgi varjatum — me räägime siin peensusteni kultiveeritud sisekliimast, millest lahkumine on lihtsalt kohutavalt raske ja mida ei saa kompenseerida mingisuguse rahaga.