Loomulikult Raimo on suitsetavad arstid väga hea näide. Nad on teadlikud suitsetamise halbadest külgedest, kuid suitsetavad sellest hoolimata. Kuid nad ei suitsetagi põhjustel, miks nad ei peaks. Nende ainus probleem on, et neil on alles arvamus, et suitsetamine pakub neile midagi. See on väga hea point, et kahjulikkuse teadvustamine ei aita maha jätta. Seepärast väidan ka mina, et riiklikud antisuitsetamise kampaaniad on kui hane selga vesi – kui isegi arstid suitsetavad. Mida enam sa räägid suitsetajale kui rumal ta on ja mis kõik temaga juhtuda võib, seda sügavamale liiva alla ta pea peidab. Mida suuremad hirmud, seda raskem loobuda. Keegi pole tegelenud põhjustega, miks inimene suitsetab, vaid kõik räägivad, miks peaks maha jätma.

Iga inimene teeb suitsu omadel põhjusel ja arstidelgi omad põhjused – see lõõgastab neid, aitab keskenduda, peletab igavust jne. Minu jaoks oli samuti kõige keerulisem just keskendumise moment – ma suisa õppisin rõdul, sest siis sain iga kell suitsetada. Ja suitsetaja arvabki, et suitsetamine aitab keskenduda. Kuid andes mittesuitsetajale sigareti ja öeldes, et võta see , see aitab õppida. Sellisel juhul ta köhiks kopsud välja ning ta pea käiks ringi – keskndumisest pole lõhnagi. Nikotiin ei aita keskenduda, vaid ta hoopis segab seda. Tegemist on siiski nikotiinisõltuvusega, sest juba igavus ning keskendumine on täielikud vastandid.

Maha jätta saab ühe sekundiga – piisab suitsu mitte põlema panemisest. Lugema hakkab elukvaliteet, kui sa siiski lähed elus edasi suutamata nautida kasvõi näiteks veniõhtuid sõpradega, siis ma arvan, et see on väga suur miinus. Mu vanaisa ohkas ka 40 aastat peale mahajätmist sügavalt ja ütles peale pidusööke, et lõplikust naudingust on puudu veel üks suits – sellised soiguvad mahajätjad muudavad uutel üritajatel selle eriti raskeks – keegi ei tahaks mu vanaisa asemel olla ning mitte tunda enam suitsuta elu täisväärtuslikuna. Edukaks mahajätmiseks on vaja eemaldada petlikud kujutelmad suitsetamisest, mida on meile lapsest saati pähe taotud – kui on selgus majas ja on võimalik näha suitsetamist sellisena nagu tubakafirmad ei olekski kunagi oma lobby tööd teinud, on mahajätmine väga lihtne

Usun samas, et paljude inimeste jaoks on ka asjad lihtsamad, kui esmapilgul tundub. Ja maha võib edukalt ka jätta lihtsalt hetkeemotsiooni ajel. Tunnen mitut inimest, kes on mingil hetkel lihtsalt hetkeemotsiooni ajel suitsetamisest loobunud ning jäänud sellest puutumatuks tänaseni.

Harjumusi ei ole raske murda. Kui näiteks olete viis aastat parkinud ühele kohale ja siis liigutatakse teie parkimiskoht ühe võrra edasi. Järgmised paar päeva ehk isegi nädala võite eksida parkides, kuid kui see meelde tuleb ei lähe te endast välja ja ei planeeri ümberkolimist. Või hambapesu hommikuti (jätame kõrvale hügieeni). Kui sa teaksid, et su hea tervis ning ehk ka elu sõltub sellest, et sa hommikuti habaid pesta ei tohi (taas kord jätame kõrvale hügieeni), siis hambapesust kui tegevusest ei ole raske loobuda. Miks peaks suitsetamise harjumust olla raskem murda, eriti kui ainus, mille tegemine lõpetatakse on sigareti süütamine. Ei olegi. Tuleb lihtsalt mõista, et suitsetamine on sõltuvus. Noored arvavad küll, et neil tekib sõltuvus kuna neil on harjumus suitsetada. Kuid loogiliselt mõeldes on ju tegelikult täpselt vastupidi.

Suitsetamise mahajätmise eesmärk võib olla väga positiivne. Loomulikult kui arvatakse, et loobutakse oma naudingust ja toest rasketel hetkedel muutub eesmärk negatiivseks – loobutakse millestki väga olulisest. Kuid kui selgeks teha, mida suitsetamine tõesti inimesele tähendab, siis ei loobuta mitte millestki ning maha jätmine saab olema fantastiline saavutus mitte kurb loobumine. Kas veiniõhtud sigaretita on sellepärat kehvemad? Vaevalt. Nad on seda ainult sel juhul, kui sa arvad, et suitsetamine nad meeldivaks muutis. Kui jõuda arusaamisele, et need suitsetamist eeldavad olukorrad on täpselt sama nauditavad ka ilma suitsetamsieta, siis ei ole mahajätmine mitte ainult ülikerge, vaid ka sa ei loobu millestki. Pluss sa ei mõista, miks sa üleüldse kunagi arvasid, et sigaretid mingeid olukordi erilisemaks muutsid.

Ning see tunnustamise teema on rohkem noorte seas. Kuna tubakafirmad saavad uusi kliente ainult noorte seast, siis tuleb see nede jaoks võimalikult ahvatlevaks muuta. Nende arvamuste ümberpööramiseks on vaja aega ja riiklikku soovi.

Üks asi veel. Suitsetamine ei eelda asendustegevust. See on kui haigus. Ning kui me paraneme haigusest, siis ei otsi me uut haigust, et vana asendada. Seda loomulikult siis, kui mõista, et suitsetamine ei ole harjumus

Kuid väga huvitav lugemine.