Miks mina ja mu sõber suitsetamist maha ei jäta
Tegelikult on see vale. Vähemasti praeguse seisuga. Ta jättis suitsetamise maha. Paar kuud tagasi. Lõplikult… Ja ka mina ei suitseta viimased viis või kuus aastat. Tunneme üksteist üle 15 aasta ning oleme suitsetamist maha jätnud koos ja eraldi, võib vist öelda rohkem kordi kui ühel käel sõrmi. Seega võib tema puhul öelda – jälle. Ja mina? Kätt südamele pannes – ehkki ametlikult mittesuitsetaja, siis ka praegu, heade sõprade ja hea veini seltskonnas on saanud tavaks aeg-ajalt tõmmata üks sigaret. Õnneks on see sellega ka piirdunud.
Miks siis selline pealkiri? Sest juba puht statistiliselt on shanshid meie kahjuks – uuringute järgi hakkab 8 10st suitsemaise mahajätnud inimesest uuesti suitsetama. Enamik neist 3-4 kuu jooksul pärast mahajätmist. Ent teiseks, suitsetamise, nagu iga harjumuse muutmiseks ei piisa otsusest ja julgest pealehakkamisest. Ei piisa ka paberil plaani tegemisest või lubaduse andmisest või kihlveost. Sama kehtib mistahes käitumisharjumuse muutmisel, kui inimesel on komme vahele rääkida või viriseda, siis ei piisa sellest, kui talle öelda, et ära räägi vahele või ära virise ning ta, täitsa siiras tahtes, otsustabki seda mitte enam teha. Varem või hiljem hakkab ta seda uuesti tegema. Miks siis?
Tavaliselt käiakse muutusteplaani (nii inimese kui organisatsiooni) tehes läbi see, mida tahetakse saavutada – antud näites lõpetada suitsetamine. Siis arutatakse n.ö musta pilti – millised on tagajärjed, kui nii jätkame. Meenuvad kunagi meditsiinikoolis nähtud ja siiani õõva tekitavad pildid suitsetaja kopsudest jne. Ja siis peakski olemas asi selge ja lahendus on…plaksti: esmaspäevast enam ei suitseta! Maha jäetud kuni järgmise suitsuni, parafraseerides kirjanik Mark Twaini. Tulemus on aga selline, nagu eespool kirjeldatud – 8 10st hakkab uuesti suitsetama. Muuseas, kui see meetod töötaks, siis ei tohiks te näha kunagi ühtegi suitsetavat arsti. Aga tegelikult? Sõitke mõne suurema haigla tagatrepi juurde ja vaadake …
Mis siis jääb tähelepanuta? Inimene on nagu sibul – kihiline. Ja igasugune muutus on seotud hirmuga jääda alasti, kaitseta. Inimesed ei karda muutust ennast, vaid seda, et minnes muutusega kaasa võime jääda ülekantud mõttes külma kätte. Seega on vastuseis muutustele paradoksaalselt olnud see turvis, mis on siiani aidanud meil ellu jääda.
Kuidas see on seotud suitsetamisega? Võib-olla ei suuda inimene maha jätta põhjusel, et see on üks viis hankida toitu oma egole, saada tunnustust, kuuluda mingisse gruppi. Sest see on aidanud meil tunda ennast täisväärtuslikumana… Või hoopis on see inimese viis saada ennast tagasi tasakaalu, elada mõni minu iseendale. Või… põhjuseid on palju ja need on erinevad. Analoogia muude käitumisharjumustega – vahelerääkimine (üsna levinud harjumus, vaadake kasvõi Foorumi saadetest) võib olla põhjustatud vajadusest ennast pidevalt tõestada, olla pidevalt teistest parem. jne. Kuni pole teadvustatud päris põhjust, päris hirmu, on muutuse õnnestumise tõenäosus ka üsna kasin.
Teine oluline ebaõnnestumise põhjus on positiivse eesmärgi puudumine. Suitsetamise maha jätmine pole positiivne eesmärk, küll aga on seda näiteks pikaaegne elu. Kahjuks on viimane aga liiga üldine ja abstraktne ning muutub sageli tõsiseks eesmärgiks alles siis, kui “pump” on mõned löögid juba vahele jätnud. “Näen oma lapselapsi esimesse klassi minemas” kõlab juba paremini. Oluline on, et see oleks positiivne, mida, mille nimel tasub pingutada. Virisemise ja vahelerääkimise lõpetamiseks võib sobida näiteks: “Inimesed peavad minust lugu kui hoolivast inimesest”.
Ja kolmas põhjus on otseselt seotud kahe eelmisega – lõpetades mingi harjumuse ei otsita sinna asendust. Lähtudes eesmärgist ja lähtudes sellest, millise hirmu ja kaitsekihiga peaks asendustegevus tegelema. Kui inimene ei taha tegelikult suitsetamisest loobuda, kuna ta kardab kaotada tunnustuse teiste seas, kardab, et ei kutsuta enam “kampa” ehk kardab saada sotsiaalselt tõrjutuks, siis peaks asendustegevus tegelema sellega, mis hirmu tõrjutuse ees võiks vähendada. Tõenäoliselt on võimalik teadlikult tunnustust saada ka muul moel, kui koos trepil suitsu kimudes. Ning oluliselt võivad kaasa aidata rituaalid, mis kasvatavad inimeses enesekindlust, sõltumatust teistest.
Seega, muutuse õnnestumiseks on vaja panna lauale kolm asja: sügavamal peituv hirm, eesmärk ja asendustegevus. Korraks ka artikli alguse juurde tagasi tulles. Mul on pagana hea meel, kui eksime nii mina kui statistika ja mu sõber on suitsetamise lõplikult maha jätnud. Kuid hetkel tundub, et lisaks otsustavusele ja julgele pealehakkamisele on tal ka palju õnne vaja. Panen pöidlad pihku.
Telli endale tasuta 7 peatükki coaching-raamatust “Tagasi Mängu. Võitma”
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kui sulle artikkel meeldis, siis telli omale järgnevad artiklid RSSiga
siin on üks nurk veel: inimesed muudavad rühmakaupa harjumusi oluliselt tõhusamalt. Pikemalt kirjutas sellest eelmine Wired: http://www.wired.com/medtech/health/magazine/17-10/ff_christakis
Kõik taandub elu põhialusele – enese tõelisele armastusele, sest inimene, kes ennast tõeliselt armastab, ei tee ühtegi enesehävitavat tegevust ning austab ennast ning teisi piisavalt, et mitte segada vahele teiste jutule. See ongi see, mida me iga päev õpime ja millele baseeruvad kõik meie elus lahendamata küsimused ehk hirmud.
Ainsana on muutusteks tarvis tahet. Kui enda jaoks on põhjendamata, miks siis ikkagi näiteks suitsetamisest on tarvis loobuda, ei ole mõtet lollitama hakatagi.
Head kommentaarid. Täiendan veel, et lisaks põhjusele (millest saab tuletada eesmärki) ja tahtele (mis tuleneb põhjusest) on kindlasti vaja rituaale, rutiinseid tegevusi mis asendaksid suitsetamist.
Mina olen nyyd juba neljandat aastat endine suitsetaja. Naisega koos jätsime. Koos on alati lihtsam. Üldse on väga paljud minu tutvusringkonnast 30ndatesse eluaastatesse jõudes suitsetamisest loobunud.
Üle pika aja üks arutelu, kus ei räägita emotsioonide põhjal, vaid võetakse arvesse loogilist mõtlemist. Kuid siiski on paar aspekti, millele vastu vaidleksin.
Harjumusi ei ole raske murda. Kui näiteks olete viis aastat parkinud ühele kohale ja siis liigutatakse teie parkimiskoht ühe võrra edasi. Järgmised paar päeva ehk isegi nädala võite eksida parkides, kuid kui see meelde tuleb ei lähe te endast välja ja ei planeeri ümberkolimist. Või hambapesu hommikuti (jätame kõrvale hügieeni). Kui sa teaksid, et su hea tervis ning ehk ka elu sõltub sellest, et sa hommikuti habaid pesta ei tohi (taas kord jätame kõrvale hügieeni), siis hambapesust kui tegevusest ei ole raske loobuda. Miks peaks suitsetamise harjumust olla raskem murda, eriti kui ainus, mille tegemine lõpetatakse on sigareti süütamine. Ei olegi. Tuleb lihtsalt mõista, et suitsetamine on sõltuvus. Noored arvavad küll, et neil tekib sõltuvus kuna neil on harjumus suitsetada. Kuid loogiliselt mõeldes on ju tegelikult täpselt vastupidi.
Suitsetamise mahajätmise eesmärk võib olla väga positiivne. Loomulikult kui arvatakse, et loobutakse oma naudingust ja toest rasketel hetkedel muutub eesmärk negatiivseks – loobutakse millestki väga olulisest. Kuid kui selgeks teha, mida suitsetamine tõesti inimesele tähendab, siis ei loobuta mitte millestki ning maha jätmine saab olema fantastiline saavutus mitte kurb loobumine. Kas veiniõhtud sigaretita on sellepärat kehvemad? Vaevalt. Nad on seda ainult sel juhul, kui sa arvad, et suitsetamine nad meeldivaks muutis. Kui jõuda arusaamisele, et need suitsetamist eeldavad olukorrad on täpselt sama nauditavad ka ilma suitsetamsieta, siis ei ole mahajätmine mitte ainult ülikerge, vaid ka sa ei loobu millestki. Pluss sa ei mõista, miks sa üleüldse kunagi arvasid, et sigaretid mingeid olukordi erilisemaks muutsid.
Ning see tunnustamise teema on rohkem noorte seas. Kuna tubakafirmad saavad uusi kliente ainult noorte seast, siis tuleb see nede jaoks võimalikult ahvatlevaks muuta. Nende arvamuste ümberpööramiseks on vaja aega ja riiklikku soovi.
Üks asi veel. Suitsetamine ei eelda asendustegevust. See on kui haigus. Ning kui me paraneme haigusest, siis ei otsi me uut haigust, et vana asendada. Seda loomulikult siis, kui mõista, et suitsetamine ei ole harjumus
Kuid väga huvitav lugemine.
Head mõtted, Henry. Kardan samas, et asi võib mõnikord olla veidi keerulisem. Näide – suitsetavad arstid. Mul on tunne, et arstid on vägagi kursis suitsetamise kahjulike mõjudega inimesele, alates sõltuvusest kuni mustade kopsude ja kopsuvähini. Ent mitmed neist suitsetavad siiski…
Usun samas, et paljude inimeste jaoks on ka asjad lihtsamad, kui esmapilgul tundub. Ja maha võib edukalt ka jätta lihtsalt hetkeemotsiooni ajel. Tunnen mitut inimest, kes on mingil hetkel lihtsalt hetkeemotsiooni ajel suitsetamisest loobunud ning jäänud sellest puutumatuks tänaseni.
Tore väidelda kohe
Loomulikult Raimo on suitsetavad arstid väga hea näide. Nad on teadlikud suitsetamise halbadest külgedest, kuid suitsetavad sellest hoolimata. Kuid nad ei suitsetagi põhjustel, miks nad ei peaks. Nende ainus probleem on, et neil on alles arvamus, et suitsetamine pakub neile midagi. See on väga hea point, et kahjulikkuse teadvustamine ei aita maha jätta. Seepärast väidan ka mina, et riiklikud antisuitsetamise kampaaniad on kui hane selga vesi – kui isegi arstid suitsetavad. Mida enam sa räägid suitsetajale kui rumal ta on ja mis kõik temaga juhtuda võib, seda sügavamale liiva alla ta pea peidab. Mida suuremad hirmud, seda raskem loobuda. Keegi pole tegelenud põhjustega, miks inimene suitsetab, vaid kõik räägivad, miks peaks maha jätma.
Iga inimene teeb suitsu omadel põhjusel ja arstidelgi omad põhjused – see lõõgastab neid, aitab keskenduda, peletab igavust jne. Minu jaoks oli samuti kõige keerulisem just keskendumise moment – ma suisa õppisin rõdul, sest siis sain iga kell suitsetada. Ja suitsetaja arvabki, et suitsetamine aitab keskenduda. Kuid andes mittesuitsetajale sigareti ja öeldes, et võta see , see aitab õppida. Sellisel juhul ta köhiks kopsud välja ning ta pea käiks ringi – keskndumisest pole lõhnagi. Nikotiin ei aita keskenduda, vaid ta hoopis segab seda. Tegemist on siiski nikotiinisõltuvusega, sest juba igavus ning keskendumine on täielikud vastandid.
Maha jätta saab ühe sekundiga – piisab suitsu mitte põlema panemisest. Lugema hakkab elukvaliteet, kui sa siiski lähed elus edasi suutamata nautida kasvõi näiteks veniõhtuid sõpradega, siis ma arvan, et see on väga suur miinus. Mu vanaisa ohkas ka 40 aastat peale mahajätmist sügavalt ja ütles peale pidusööke, et lõplikust naudingust on puudu veel üks suits – sellised soiguvad mahajätjad muudavad uutel üritajatel selle eriti raskeks – keegi ei tahaks mu vanaisa asemel olla ning mitte tunda enam suitsuta elu täisväärtuslikuna. Edukaks mahajätmiseks on vaja eemaldada petlikud kujutelmad suitsetamisest, mida on meile lapsest saati pähe taotud – kui on selgus majas ja on võimalik näha suitsetamist sellisena nagu tubakafirmad ei olekski kunagi oma lobby tööd teinud, on mahajätmine väga lihtne
Good point, Henry