Naiivseim soovitus – “ära võta isiklikult”

7_16_2009_Jackson Isiksusepsühholoogid ütlevad, et inimesed on võimelised hindama ennast viies peamises isiksuse tunnuses suhteliselt adekvaatselt – ekstravertsuse, avatuse, neurootilisuse, sotsiaalsuse, meelekindluse skaalal paigutame me ennast enamikel juhtudel samasse vahemikku, kus näevad meid ka teised. Matemaatikat armastavatele inimestele olgu öeldud, et uuringute järgi on enda ja teiste hinnangute korrelatsioon eelnimetatud viie tunnuse puhul 0,5-0,75 vahel, mis lubab näha tuntavat seost hinnangute vahel.

Samas oleme me kahjuks sageli „pimedad” oma hoiakute, käitumiste, sõnade mõjus teistele inimestele, ja siiski mõnikord ka iseendale. Järgnevas lühikirjeldus tagasiside olemusest coachingu puhul, lühikatkend oktoobris ilmuvast raamatust „Tagasi Mängu”.

Tagasiside andmine. Tagasiside on tshempionite hommikusöök, ütleb Ken Blanchard, hulga juhtimisteemaliste menukite (nt „One minut manager” jne) autor. Tagasisidest oleneb inimese tulevane töötulemus erinevate uuringute järgi u 70-80%. Mis on siis tšempionite menüüs?

Kavatsus. Hommikusöögi starteriks ehk eelroaks on kavatsus, millega tagasidet antakse. Coachingu puhul on kavatsus aidata kaasa inimese eneseteadlikkuse kasvule. Oluline on siin ka meeles pidada, et coachingu puhul pole tagasiside eesmärgiks midagi inimese juures „korda teha” või teda, hoidku jumal, karistada, hoiatada vms. Tagasiside aitab inimesele teada saada „kus me oleme”, aitab mõõta seda, kas oleme edasi liikunud.

Reegel – keskendu käitumisele, mitte inimesele – ei kehti. Enamik tagasisidest rääkivaid konsultante peavad käitumisele keskendumist üheks tagasiside põhialuseks. Ent päriselus on sellest kinni pidamine raske, kui mitte võimatu. Seda enam, et enamike inimeste juures on see, mida me teeme, sedavõrd seotud meie identiteedi, meie isiksusega, et nende lahutamine tundub nagu inimene pea ja südame lahutamine – üks ei saa ilma teiseta. „Ära võta isiklikult” kõlab eriti naiivselt, kui tagasiside sisuks on inimese tööelu tähtsaim tegevus.

Minu soovitus on mitte peita pead liiva alla. Selle asemel aga tunnistada, et teisele inimesele antav tagasiside on igal juhul isiklik – alati vähemalt tagasiside saaja poole pealt vaadatuna. Ja sellisena tuleks seda ka käsitleda – jah, kirjeldada inimese käitumist, kuid samal ajal koheselt tegeleda ka sellega, mis tundeid see inimeses tekitab. Just tundeid, sest tagasiside andmise hetkel on tegemist emotsionaalsel, mitte ratsionaalse tasemel info vastuvõtmisega. Ratsionaalsele tasemele jõuab info (kui jõuab) alles mingi aja pärast.

Negatiivne tagasiside. Kui reeglina kiputakse tagasisidest rääkides silmas pidama negatiivset tagasisidet, siis coachingu puhul tuleks negatiivset tagasisidet niipalju kui see võimalik on, vältida. Sest negatiivne tagasiside on minevikukirjeldus. Ja mitte lihtsalt mineviku, vaid negatiivse mineviku kirjeldus, ta tõestab, et me oleme eksinud. Kui paljudel meist aitab paremini elada teadmine, et oleme eksinud, kui paljudel meist tõstab see teadmine enesekindlust ja motiveerib tulevikus tegutsema? Tavaliselt juhtub vastupidine – me läheme „lukku”, me keeldume esimese hooga oma eksimust tunnistamast. Seega, lase tagasiside andjana minevikust lahti ja pigem väldi negatiivset tagasisidet.

Seotud artiklid

… või vaata, milliseid coachinguid ja koolitusi teen:

Vaata kohe järgi

Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.

8 Comments

  • vari - 02/09/2009

    coaching ! kas siis seda mõistet polegi võimalik tõlkida?

  • raimo - 02/09/2009

    Mina ei oska seda tõlkida, tunnistan ausalt. Kasutatakse mõnikord ka näiteks sõna juhendamine, ent minu jaoks tähendab see midagi hoopis muud. Seega, kui on mingi hea sõna, siis võtaksin selle heal meelel kasutusele.

    Muuseas, paljude firmajuhtide ja eriti personali- ja koolitusega tegelevate inimeste jaoks pole coaching kui sõna uus ning mulle tundub, et see on ka kõnekeeles käibele läinud.

  • veigo - 02/09/2009

    Ma isegi ei taha teada, kust allikast on pärit väide, et tagasisidest oleneb inimese tulevane töötulemus erinevate uuringute järgi u 70-80%. Kui see väide oleks tõene, siis võiks ju lihtsustades öelda – kiida lolli ja loll rabab! Mis mõningates olukordades vastab ka täiesti tõele.

    Kas hakata nüüd seletama, et General Electricus läbiviidud uuring näitas hoopis seda, et tagasisidesüsteem töötajate tulemuste hindamiseks mitte ainult ei töödanud, vaid veelgi enam – see töötas sisuliselt täpselt vastupidises suunas soovitule? Näiteks leiti, et juhtide kiitus ei avaldanud töö tulemuslikkusele olulist mõju ja negatiivne tagasiside ei parandanud juhi arvates parandamist vajavates valdkondades peaaegu midagi.

    Parim, mida kõutsid teha saavad, on lõpetada sellisel kujul tagasiside soovitamine lihtsameelsetele juhtidele. See lihtsalt ei tööta ja ei saagi töötada. Tagasiside rõhub sellele, et juhtidel on võimalik töötajate käitumist “paremaks” muuta. Mis on täielik nonsenss, arvestades, et inimese käitumise kujundavad sügavamad sisemised tõekspidamised. Käitumise muutmine ei ole võimalik, kui keskendutakse pealispinnale.

    Teiseks – kui tagasiside läheb vastuollu inimese minapildiga, siis inimene leiab alati seletuse, miks juht puusse paneb. Pole mingit vahet, kas juhil on õigus või mitte.

    Isiklik mitteformaalne tagasiside on iseenesest ääretult oluline ja vajalik, aga kui jutt läheb igasugustele vähem või rohkem ametlikele hindamissüsteemidele, mille idee on “parandada organisatsiooni toimist”, siis on asi minu arvates risti vastupidine.

  • Oop - 02/09/2009

    “Coach” on eesti keeles “treener”.

    Põhimõtteliselt on muidugi võimalik väita, et ingliskeelse terminiga kaasneb mingisuguseid hoomamatuid ja ylimalt sygavmõttelisi kaastähendusi, mida eesti keeles mitte kuidagi edasi ei saa anda, ent samamoodi võib väita kõigi võõrkeelsete sõnade kohta, seega on argument vigane. Kui see termin tõlgitakse samamoodi nii spordis kui ka isiklikus nõustamises (personal coach/lifecoach), võib sama hästi ytelda “juhtimistreener” või “äritreener” (business coach).

    Teismelised kipuvad kah uskuma, et nende abitud luulekatsetused kõlavad vigases inglise keeles sygavmõttelisemalt. Tegelikult me lihtsalt tajume võõrkeelt assotsiatsioonide hõreduse tõttu teistmoodi – emakeelseid sõnu oleme palju sagedamini kuulnud, võõrkeeles pole stiilitaju aga kunagi päris sama hea ning me kaldume seda yle kompenseerima. Samal põhjusel näiteks vannutakse tihti võõrkeeles; kohati tundub see vägevam ja kohati leebem. (Seepärast ei saa eestlane aru, miks teda viisakas vene seltskonnas pika pilguga vaadatakse, kui ta pohhuismist räägib.)

    Vt ka: http://en.wikipedia.org/wiki/Coaching
    Sealt võib näha, et inglise keeles ei erine sõna “coach” spordis ja väljaspool sporti mitte kuidagi.

    Muidugi kõlab ka “kõuts” hästi.

  • Indrek Saul - 02/09/2009

    Ja nagu tellitud, täna uudislugu sellest, et kriitikat talub meie aju lamades paremini kui istudes http://shrt.st/80u

  • raimo - 02/09/2009

    To Oop: Tänan.
    To veigo: mitu head küsimust, vastan.
    70-80% pärineb tollestsamast Ken Blanchardi raamatust (vabandust, kui sa seda teada ei tahtnud :-) ).
    Väga olen päri, et ametlik “tagasisidesüsteem” teeb mõnikord pigem kurja ja veel rohkem olen päri, et käitumise muutumine pole võimalik, kui keskendutakse pealispinnale. Ma pole suuremasi ametlike hindamissüsteemide fänn, nagu ka artiklis viitasin, ei piisa lihtsalt käitumise kirjeldamisest, vaid peaks tegelema ka sellega, mis tundeid see tkitab ehk kuidas see läheb kokku inimese enda minapildiga.
    PS tänud veigo, aitasid asja selgemaks teha
    PSS lisan ka, et General Electric koos legendaarse Jack Welchiga ei kuulu minu lemmikute sekka

  • raimo - 02/09/2009

    Tänud Indrek, juhtide kabinettidesse hakkavad nüüd tekkima tekkima sohvad ja kanapeed :-)

  • veigo - 04/09/2009

    Ma ei saa midagi teha, aga väited stiilis “töö tulemused sõltuvad 80% ulatuses tegurist x” kõlavad minu jaoks puhta šarlatanlusena. Raimo, kas sa tõesti võtad seda väidet tõe pähe? Ja nagu ma viitasin, leiab igale uuringule alati samaväärse, kuid vastupidiste tulemustega uuringu.

    Ma kaalusin, kas seda GE-d mainida või mitte. seda enam, et jagan täielikult tõrget igasuguste suurkorporatsioonide näidete suhtes (Welsh? Brrr…. Tänan – ei!). Aga otsustasin katsetada, kas ankurdamine töötab. Ja töötas. Kuigi jutt käis uuringust, keskendus tähelepanu täiesti mitterelevantsele GE-le. Teen samasuguseid vigu ise päevast päeva. Nähtavasti inimlik teema.

Leave a Reply