Warning: Attempt to read property "term_id" on null in /data01/virt49367/domeenid/www.raimoulavere.com/htdocs/wp-content/themes/raimo-ylavere-coaching/archive.php on line 41 Kuu: september 2009 - Raimo Ülavere CoachingLiigu sisu juurde
Ta on üsna tavaline Eesti mees. Neljakümnendates, abielus, kahe lapse isa. Baltimaades tegutseva firma juht, hea haridusega, oma ala vaieldamatu asjatundja. Kaugelt tehtud pilt näitab teda kui edukat juhti, kes praegustel keerulistel aegadel rassib kõvasti, ent kes oma jonni, töökuse ja visadusega teeb asjad ära. Saab hakkama, enamgi veel, saab hästi hakkama. Ent lähipilt temast paljastab uue ja esmapilgul ootamatu külje – tal on hirm. Konstantne hirm selle ees, mis juhtub siis, kui omanik ühel hetkel tunneb, et firmas oleks vaja hobuseid vahetada.
Tahtmata kõlada paranoiliselt – meil kõigil on hirm, mis käib meiega kaasas. Pidevalt. “Kuidas nii?” küsid. “See on jamps. Ma ei tunne praegu mingit hirmu.” Ja ka see on tõsi. Enamik meist on ehitanud enda ümber tegevustest, inimestest, uskumustest immuunsüsteemi, mis maandab hirme ja vähendab ärevust. Vähemasti suudame me ennast enamiku ajast ära petta.
Äripäeva Rikaste TOPi järgi Eesti kümnest jõukaimast inimesest kaheksa on sündinud vahemikus 1960-1966, üks on sündinud aastal 1976 ja üks 1951. Seega võiks väita, et kui sooviksid saada Eesti rikkaimate inimeste sekka, siis peaksid lisaks muudele asjaoludele käima viiekümnendaid, teistel on need võimalused ahtamad. Jama? Võib-olla.
Maailma rikkaima mehe, Microsofti ühele asutaja, Bill Gatesi varanduse suuruseks hindas ajakiri Forbes selle aasta märtsis 40 miljardit dollarit. See on piisav kogus, et panna uskuma Gates´i erakordsusesse – sellist muinasjutulist edu suudavad saavutada ainult geeniused, üliandekad ja ülitöökad inimesed. Ent mis on Gatesi rikkuse taga tegelikult?
“Suured Ülemused tahavad,” põhjendas paar päeva tagasi üks hea tuttav muudatust tema organisatsioonis. See tõi mulle pähe ammuse mõtte sellest, kuivõrd oluline roll on igapäevastel sõnadel organisatsioonikultuuris.
Näide: sõnad ülemus ja alluv. Võib-olla oskavad keeleteadlased öelda, kas tegu on mingite laenudega teistest keeltest. Ent kui hakata sisu peale mõtlema – no kes tahaks olla kellegi alluv. See ei kõla tänases keskkonnas kuidagi loomulikult, pigem tundub jäävat nagu kuhugi 19. sajandi vabrikute aega.
Raha, töö stabiilsus, staatus, võim, teiste tunnustus, võimalus olla oma peremees... Mis motiveerib inimest, mistahes ametipostil – on küsimus, mille vastu minevikus ja tõenäoliselt ka tulevikus veel hulga piike murtakse. Ja vähemasti minu kogemuse järgi toimuvad verbaalsed rünnakud eelkõige kahe erineva arusaama vahel. Lühidalt võib neid kokku võtta välised (eelkõige raha) vs sisemised (tähendus, areng jne) motivaatorid. Kahetsusväärselt sageli, ikka veel, jääb peale… raha. Piits-ja-präänik motivatsioonisüsteemid, ehk tulemuspalk kõigile, on Eestis saanud aastatega suisa turumajanduse sünonüümiks.
Juhi ja konsultandi kogemuse järgi olen olnud veendunud sisemiste motivaatorite pooldaja. Seda juba puht praktilise probleemi tõttu - kõik ei ole mõõdetav, kõikidele meie tegevustele ei ole võimalik rahanumbrit külge panna, ehkki firmade finantsjuhid seda tahaksid näha. Küll aga olen aeg-ajalt oma veendumusega põrkunud vastu umbusaldusmüüri – no mis pehmete väärtuste jutt siis siit jälle tuleb, teeme kõigepealt „kõvad” asjad ära, teenime raha ja siis võime hakata „pehmetest väärtustest” rääkima. Seda eriti praegu, majanduslanguse ajal. Raha teenime muidugi nii, et kes firmale rohkem tükke teeb, see ka rohkem raha ise teenib. Sest see ongi motivatsioon.
Septembrikuu Directoris avaldus minu artikkel coachingu ja mentorluse sarnasustest ja erisustest, siin ta on, veidi täiendatult:
Maailmas on liikvel hea hulk erinevaid versioone sellest, mis on vahet mentorlusel ja coachingul ning mõnede arvamuste kohaselt see vahe suisa puudub. Pakun siia omapoolse nägemuse erinevusest, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele, ent mis on minu jaoks aidanud igapäevatöös neid kahte õppimise ja arengu vormi eristada.
Isiksusepsühholoogid ütlevad, et inimesed on võimelised hindama ennast viies peamises isiksuse tunnuses suhteliselt adekvaatselt – ekstravertsuse, avatuse, neurootilisuse, sotsiaalsuse, meelekindluse skaalal paigutame me ennast enamikel juhtudel samasse vahemikku, kus näevad meid ka teised. Matemaatikat armastavatele inimestele olgu öeldud, et uuringute järgi on enda ja teiste hinnangute korrelatsioon eelnimetatud viie tunnuse puhul 0,5-0,75 vahel, mis lubab näha tuntavat seost hinnangute vahel.
Samas oleme me kahjuks sageli „pimedad” oma hoiakute, käitumiste, sõnade mõjus teistele inimestele, ja siiski mõnikord ka iseendale. Järgnevas lühikirjeldus tagasiside olemusest coachingu puhul, lühikatkend oktoobris ilmuvast raamatust „Tagasi Mängu”.
