Keskmise palga avaldamine oli viga
Olen oma juhitöö jooksul teinud palju vigu, siin siis üks neist. Mõned aastad tagasi andsin järele oma meeskonna liikmete survele avalikustada meeskonna keskmine palk. Kõik palgad olid ja jäid, nagu ilmselt enamikes Eesti ettevõtetes, konfidentsiaalseks, tööandja ja töötaja vaheliseks teadmiseks. Ent soovides anda inimestele mingisugust mõõdupuud, millega enda positsiooni võrrelda ja mis võiks motiveerivalt mõjuda, tundus keskmise palga avalikustamine hea mõttena. Eksisin rängalt. Miks?
Esiteks, see on demotiveeriv puht statistika eripärastel põhjustel. Nimelt kehtib keskmise palga puhul (nagu ka Statistikaameti avaldatava riigi keskmise palga puhul) seaduspärasus, et tubli enamik saab palka keskmise tasemel või alla selle ning keskmisest enam teenib vaid vähemus. Näiteks riigi keskmise palga puhul on see suhe 2/3 ja 1/3. Seega, enamik meeskonna liikmeid tundis, et nad on alla keskmise töötajad, mis on tugev märgilise tähendusega sõnum.
Kuid oma väga tugeva mõju lisas siia aga asjaolu, mis on seotud tagasisidega. Nimelt oli suurele osale alla keskmise palka saavate meeskonnaliikmetele keskmise palga teada saamine ränk pettumus, sest see ei läinud kokku nende enda tajuga oma positsioonist meeskonnas.
Maailmas on inimese enda taju seost edu ja ebaeduga palju uuritud. Ja uuringute tulemus on reeglina üldjoontes sama: kui küsida inimestelt, kas ta on näiteks oma ametis professionaalsuselt esimese 50% seas või tagapool, siis vastab u 80-90% meist, et oleme kindlalt esimese poole seas.
Seega oli keskmise palga teadasaamine ja võrdlus oma palgaga paljude inimeste jaoks sisuliselt negatiivne tagasiside, tõestus sellest, et nad on eksinud enda paigutamisega parimate sekka. Kindlasti ei mõjunud see heast tahtest lähtunud, kuid mõtlematult läbi viidud avalikustamise katse motiveerivalt, pigem vastupidi.
Inimestel on kalduvus oma panust edus üle hinnata ja samal ajal oma panust ebaedus alahinnata. Meil kõigil.
(Lugu on väljavõte sügisel ilmuvast raamatust “Tagasi Mängu: Kuidas ennast ja oma meeskonda tagasi platsile tuua. Võitma.”. Raamatu kohta saad veel lugeda siit)
Telli endale tasuta 7 peatükki coaching-raamatust “Tagasi Mängu. Võitma”
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kui sulle artikkel meeldis, siis telli omale järgnevad artiklid RSSiga
Mediaanpalga avaldamine oleks seljuhul vist suht täpne. Et seda saab tõesti keskmine töötaja. Kuid siiski jääb ca 50% rahulolematuid.
Paar nüanssi.
1. Inimesi ei motiveeri palk. See ei saa olla väiksem teatud summast, aga teabeettevõttes, mida me aina rohkem kõik oleme, ei ole see peamotivaator.
2. Palga ümber on liiga palju keerukat, kuid minu arvates tarbetut poleemikat. Luuakse igasugu süsteeme, mis justkui peaks motiveerima, kuid tulemus on kokkuvõttes tavaliselt ümmargune null. Heal juhul null, pigem negatiivne.
3. Miks ei võiks palgad olla avalikud, nagu sotsialismiajal? Eelduseks on see, et keskmises Eesti ettevõttes palgad ei erine rohkem kui 3-4 korda. Sest olgem ausad, ühe inimese panus ei saa sellest väga palju suurem olla.
4. FT on tippjuhtide (eriti pankurite omi) müstilisi palkasid analüüsinud ja järeldus on see, et läbi tippjuhi palk on mõõdutundetult üle hinnatud tänu sellele, et läbi palga kujundatakse arvamust organisatsiooni edukuse kohta. Käib see siis börsifirmade kohta, mille aktsiahinnad on teatavas seoses pressiteadest tippjuhtide palga kohta. Sama mall on üle võetud ka meie mikroettevõttetesse ja see on kurjast.
Kokkuvõte: palga salastamine iseenesest ei ole hea ega halb. Sõltub konkreetsest organisatsioonist ja selle kutluurist. Aga järelduses, et palga mitteavaldamine on üheselt positiivne, ma sügavalt kahtlen.
Mulle meeldivad inimesed, kes tulevad ja räägivad, et palk, see on tühiasi ja see ei motiveeri. Tõsiselt, sellised inimesed teevad hea tuju. Sest rumalused on tihti naljakad.
Muidumeez, sul on täiesti õigus.
Sest töötades kohas, kus palk ongi töötamise peamotivaator, ei saaks ka mina teisiti arvata.
Palga ja motivatsiooni üks varasem lugu ehk teemaarenduseks:
http://www.mindsweeper.ee/?p=158
Veigoga n’ous “Eelduseks on see, et keskmises Eesti ettevõttes palgad ei erine rohkem kui 3-4 korda.” Kahjuks Eesti riik/valitsus/jne. seda ei soosi. N”aiteks annab Eesti Pensioniamet iga aasta kohta igale inimesele individuaalselt teada tema poolt tasutud sotsiaalmaksu v’orreldes keskmisega, kellele motiveeriv kellele mitte. Riik peaks soodustama inimeste t”o”o panust, aga mitte palga suurust.
Mulle tundub, et palk ei ole põhimotivaatoriks mingist kindlast summast alates. Näiteks kui Rambu mu aastal 2003 tööle võttis, siis esimesed aastad oli palgatõus minu jaoks väga oluliseks motivaatoriks, kuna mu palk oli lihtsalt väga väike
Mul see palgajutt jäi ikka kuklasse tiksuma eilsest. Meenutasin siin oma esimesi tööaastaid ja muidu suhet palgaga, lugesin seda teist juttu ka, kus öeldakse, et inimesi tiivustab tunnustus. Mulle tundub, et see tunnustus ja palganumber on vähemalt Eestis ikka omavahel seotud. Ehk siis läbi oma palganumbri inimesed tunnevad, kas nad on ettevõttes tunnustatud või mitte — kui sa tead, et teed sama palju ja sama head tööd kui sinu kõrval istuv kolleeg, aga samas tead, et tema palk on tunduvalt suurem kui sinul, siis on loogiline, et sa tunned end alaväärtustatuna.
Võib-olla ma eksin, aga lihtsalt tuli selline mõte.
Liisu mõtted väga asjakohased.
Lisan siia, et kui inimesed töötavad ainult raha pärast, siis võib tööandjal olla üsna keeruline häid inimesi pikaajaliselt hoida. Sest keegi pakub kusagil alati rohkem. Sestap on olulised ka muud tunnustus-motivatsiooni tegevused.
Vaidlus kumb on olulisem, palk või “rahatud” motivaatorid, on lõputu ning kardan, et n.ö kuldset valemit siin pole. Mõlemad on olulised, täidavad osaliselt kattuvaid, osaliselt täiesti eraldi seisvaid funktsioone inimese elus.
Muuseas, ühe juba aastaid juhtide coachinguga tegeleva tipptegija sõnul tõukuvad inimeste tööalased eesmärgid neljast asjast: raha, staatus, populaarsus (teiste seas), võim. Üks on tavaliselt peamine (see muutub ka ajas), ent ka teised on alati ühel või teisel moel esindatud. Kahjuks-õnneks pole elu must-valge
[...] Keskmise palga avaldamine oli viga [...]