Warning: Attempt to read property "term_id" on null in /data01/virt49367/domeenid/www.raimoulavere.com/htdocs/wp-content/themes/raimo-ylavere-coaching/archive.php on line 41 Kuu: juuli 2009 - Raimo Ülavere CoachingLiigu sisu juurde
Lapsepõlves sportimist alustades teeme kõike eeskujude järgi, loomulikult tegin nii ka mina. Spordialasid tutvustavad kas vanemad või treener, vaatama võistlusi Internetist või telerist. Tulemuseks on see, et me teeme kõike enam-vähem samamoodi.
Teeme samu harjutusi, vaatame kogenumaid ja üritame neid jäljendada, sest „nii on ju õige”. Minul oli alguses vähe õpetajaid, üritasime isaga kodukülas heitetehnikat välja mõelda ja omamoodi saimegi sellega hakkama. Mu esimene treener Ando Palginõmm, hiljem Helgi Parts ja Aleksander Tammert seenior andsid mulle kettaheite alghariduse. Minu kettaheide oli segu normaalselt ja meie „laudaringi” heitetehnikast. Ma õppisin püüdlikult, kuid oli selge, et olen veel täiesti algaja.
Eesti ühe ärivaldkonna liiderfirma juhi pilk läks veidi kohmetunult oma ette lauale. Pika nõukogude aegse visuaalsel hinnangul mõni tonn kaaluva pika T-kujulise laua taga istus firma juhatus.
„Öelge, mis peaks tegema? Ma mäletan neid sellest ajast kui tööle tulin, nemad mind tööle võtsid. Kohtun nendega iga päev, ka pärast tööd küla vahel … Nad on head töötajad, kes on lihtsalt teatud vanuses … Ja nüüd pean nad koondama.” Mees vaikis hetke, põrnitsedes tumeda peitsi ja lakiga kaetud lauda ja jätkas: „See on raske, see on mulle väga raske.”
Sellist aususe hetke juhtidega suheldes ei kohta just sageli. Ent samas oli see ka tunnistus ühest teisest omadusest, mida juhist kiirgas: see oli hoolimine. Siiralt ja omakasupüüdmatult.
Olen oma juhitöö jooksul teinud palju vigu, siin siis üks neist. Mõned aastad tagasi andsin järele oma meeskonna liikmete survele avalikustada meeskonna keskmine palk. Kõik palgad olid ja jäid, nagu ilmselt enamikes Eesti ettevõtetes, konfidentsiaalseks, tööandja ja töötaja vaheliseks teadmiseks. Ent soovides anda inimestele mingisugust mõõdupuud, millega enda positsiooni võrrelda ja mis võiks motiveerivalt mõjuda, tundus keskmise palga avalikustamine hea mõttena. Eksisin rängalt. Miks?
“Surnud kassi põrkeks” nimetavad aktsiaanalüütikud ja –maaklerid turu kiiret, kuid lühiajalist tõusu pärast vabalangust. Ja paraku kipub surnud kass olema põrkeomadustelt niruvõitu - reeglina ei põrka ta ligilähedaseltki tagasi sellele tasemele, kust vabalangus alguse sai.
Eesti Konjunktuuriinstituudi juhi Marje Josingu sõnul võib Eestit tabada tema enda sõnul just “surnud kassi põrkega” sarnane must stsenaarium, mille järgi riik ei välju väga selgelt kriisist, vaid jääb kõikuma üles-alla. See tähendab, et paar kuud läheb majandusel hästi, siis jälle halvasti ja nii edasi. Josingu jätab targu lisamata, et tolle kassipõrke puhul ei jää riigi majandus üles-alla hüplema samale tasemele, vaid iga kord on langus suurem kui “kassipõrge”. Seega oleks suund kokkuvõttes ikkagi alla.
Need on need asjad ja põhimõtted, mida tahan juhiks saades ära teha ja silmas pidada. Nii mõtlesin aastaid tagasi Äripäevas uudistetoimetuse juhiks saades. Olin teinud mõttes ja ka paberil nimekirja, mille siis ka oma juhile ja hiljem ka toimetuse inimestele ette kandsin. Ent need polnud tegelikkuses sugugi asjad, millega tuli hakata tegelema esimesest päevast.
Kogemuste kasvades ja paljuski tagantjärele tarkusena olen hakanud üha enam veenduma selles, et vähemasti sama olulised, kui need asjad, mida tuleks-tahaks ära teha, on tegevused ja põhimõtted, mida ei tee ja tegema ei hakka. Sest paradoksaalselt need “ei-tee” valikutes olevad tegevused on need, millega kõigepealt asjaolude sunnil tuleb tegelema hakata. Mulle tundub, et see kehtib nii juhi kui ka organisatsiooni puhul laiemalt.
