Tegelikult tahtsin Matrin V jutus kommenteerida seda osa, kus oli mainitud geneetilised haigused(vähid jms), mis inimestel endiselt esinevad, kuigi on kolitud teise maailma otsa. Minu arust on see ehe näide keskkonna mõjutustest. Erinevates kohtades on samuti levinud arvamused, et kuni kuuenda eluaastani on lapse isiksuse kujunemisel suurim roll just keskkonnal ehk lapsevanematel. Seega, kui laps kasvab suureks, siis on tema alateadvusesse juurdunud mõtted, mis saadavad teda ka täiskasvanu eas – hoolimata asukohast. Tavaliselt väljendub see kujul, kus inimestel on oma vanematega väga sarnased harjumused ning tihtipeale kuuled kommentaare “Käbi ei kuku kännust kaugele” jms. Oletame nüüd, et näiteks selle lapse vanaemal oli 40ndates aastates vähk. Suguvõsa varasemate haigestumiste kohta info puudub. Paari aasta pärast selgub, et ka lapse emal on samuti vähk. Arstid sildistavad selle geneetiliseks ning tõenäosus, et ka sellel lapsel on mingil vanusel vähk, tõuseb.
Toetudes B. Liptoni teosele, et meie mõtetel/hoiakutel on võime mõjutada meie vaimset ja füsioloogilist tervist ning keskkonnal, näiteks vanemad kelle hoole all elame pea täiskasvanuks saamiseni, on meie elu üle päris suur roll, siis on ju täiesti loogiline, et sama haigus esineb “geneetiliselt” ka lapsel. Miks? Aga sellepärast, et ta mõtleb samas mustris nagu ta vanemad ja kõik see lihtsalt kordub temas endas. Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda on see, et ei tasu nii väga klammerduda jäikadesse arusaamadesse ning käia oma vanemate rada, sest meil kõigil on võime oma elu ise elada ning suunata. Paljud aga ei suuda sellest “rattast” välja astuda ning vanemate haigused, harjumused ning mõttemaailm kordub üha järgnevates ja järgnevates põlvedes ning on nn geneteeriline.

Lihtsalt üks teine külg asjadest ja sellised teemad on äärmiselt paeluvad ning põnevaid arutelusid loovad. Võib olla just sellepärast, et “päris” teadus on mõneti oma kaalu “mängu” teaduse osas kaotamas – kuigi tegelikult pole olemas kumbagi – on vaid hetk, milles elame ja õige asja tunneb igaüks nagunii ka ilma keeruliste sõnadeta ning suurte raamatuvirnade vahele peitunud laborikitlitega onude selgitustetagi ära!

Aitäh ja lähen loovutan nüüd natuke “nutsu” selle intrigeeriva teose eest! Kõike ilusat!

mulle meeldivad inimesed, kes usuvad millesegi. mina usun näiteks sellesse, et ilma uskumata ei ole võimalik midagi olulist korda saata. ma ei pea siin ilmtingimata silmas jumalat või kuidas-iganes-seda-nimetatada-soovitakse, vaid ka hulka maisemaid asju. näiteks usku muuhulgas kasvõi sellesse, et teadus suudab seletada kõike (mis tähendaks sisuliselt teaduse arengupeetust). või siis sellesse, et teadus ei suuda seletada kõike (mis tähendab, et endiselt tehakse uusi avastusi, paljuski, nagu ajaloost teada, sageli kogemata ja katse-eksitus meetodil).

mulle meeldivad ka inimesed, kes suudavad oma uskumustest vahetevahel lahti öelda, lahti lasta, lubada endale ligi mõni värskem mõte, kuitahes totakas või “ebateaduslik” see ka ei tundu. kahtlemine kõiges ei ole vast kõige parem tee, kuna see võib varem või hiljem kasvada krooniliseks künismiks (14 aastat ajakirjanduses oli piisavalt pikk aeg, et näha kõiges kahtlemise mõju inimesele).

mulle meeldivad lisaks ka inimesed, kes usuvad iseendasse. muuhulgas ka sellesse, et sellest, millest sa oled teadlik, seda on võimalik vähemal või enamal määral kontrollida ja seeläbi enda elu paremaks teha. misiganes see paremaks tähendab.

liptoni kontekstis. mulle ta meeldib. mulle meeldivad inimesed, kes kõigutavad dogmasid. ma ei tea, kas tal on õigus, aga mulle meeldib mõelda, et vähemasti suures plaanis see on nii. ja sellest piisab.

lahterdamine pseudoteaduste ja “päris” teaduse vahel ei lähe mulle eriti korda, sest see vaidlus lähte saanud mitte teaduslikest teemadest, vaid pigem isikutevahelistest suhetest – ehk siis teadlased vs “ebateadlased”. Staatus, positsioon, raha, populaarsus – kõik need neli mängivad siin rolli. Kõik murranguid põhjustanud teadlased on kunagi olnud “ebateadlased”.

Pärilikkust siiski sellisel robustsel moel, nagu Lipton teeb, eirata pole ilmselt võimalik. Küllalt on tänapäeval tehtud uuringuid, mis näitavad paljude haiguste pärilikkust või geneetilist päritolu. Näiteks paljud vähktõved, Downi sündroom, fenüülketonuuria ja paljud teised. Geneetilist päritolu näitab ka see, et osad haigused on osadel rahvastel (etnilistel kogkondadel) levinumad kui teised ja seda isegi siis, kui need inimesed massiliselt teise kohta kolivad või kolitakse.

Wikipedias on pikk nimekiri geneetilistest häiretest:
http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_genetic_disorders

Niiet jah, Bruce Lipton võib oma raamatuga küll populaarsust koguda ja head nutsu teenida, aga tegelikust teadusest seisab ta kaugel.

Ilmselt meeldib just seepärast, et Bruce Lipton räägib asjadest teaduslike terminitega, mille tõttu võib jääda mulje, et jutt ongi teaduslik. Lisaks autori omaaegne karjäär päris teadlasena, mis lõppes küll 1980. aastate esimeses pooles. Kaks viimast teadusartiklit tema nimega ilmusid 1981 ja 1991. Kuivõrd on tegu täies elujõus ja hulga loenguid pidava inimesega, siis on suur liialdus nimetada teda “uue bioloogia juhtfiguuriks”, nagu raamatu siinne kirjastaja Pilgrim teda kutsub. Teadusmaailm ei paista sellest revolutsioonist miskit kuulnud olevat, küll aga fännatakse teda “vaimsuse ja teaduse” ühendteooria igatsejate leeris.

Mis muidugi ei tähenda, et kogenud härra Liptonil viimastel aegadel mõnd normaalset mõtet pole pähe tulnud või raamatusse sattunud. Kindlasti on, aga see on uppunud täiskasvanutele mõeldud teadusterminitega vürtsitatud muinasjuttude sisse.

Veidi rohkem taustu Richard Dawkinsi foorumis:
http://richarddawkins.net/forum/viewtopic.php?f=6&t=22720

Ahjaa, minuteada tänapäeva bioloogid ei väida, et “geenid määravad kõik” ja tunnistavad keskkonnamõjude osa organismide arengus. Näiteks homoseksuaalsuse kujunemisel arvatakse olevat olulise osa just emaüsas toimlevatel kemikaalidel, mis loote arengule mõju avaldavad.