Rakubioloog: inimese olemus oleneb keskkonnast, mitte geenidest
Inimesed oma olemuselt ei muutu, kinnitas mulle üks Eesti tippjuht. Võib-olla on võimalik arendada-muuta kuskil kümnendiku ulatuses (kui seda muutust üldse on võimalik kuidagi mõõta), ent inimese võime teisi inimesi juhtida on kaasasündinud, seda ei saa kunstlikult luua ega tekitada. „Juhiks sünnitakse,” nentis ta.
Lugesin rakuteadlase Bruce Liptoni populaarset raamatut „Uskumused ja bioloogia”, mis üritab vastata just küsimusele – mis on meile n.ö sünniga, geneeetiliselt kaasa antud ja kuidas mõjutab arengut ümbritsev keskkond ning kuidas me saame ise oma elu mõjutada. Kui jaksad lugeda ka mõningaid senitundmatuid bioloogiast-keemiast pärit termineid, siis raamatu põhipostulaadid on vähemasti intrigeerivad, kui mitte paljudes asjades valgustavad. Soovitan lugeda. Ent siin siis peamised Liptoni väited.
Raku käitumise määrab ära keskkond, mitte geneetika. Lipton ütleb, et olles üle veerandsaja aasta uurinud rakkude käitumist julgeb ta täie kindlusega väita, et rakkude käitumist kontrollib keskkond, täpsemalt keskkonnast tulevad signaalid. Just need signaalid käivivad raku DNAs ehk geenides protsessid, mis väljenduvad siis muutustena raku olemuses ja käitumises.
Inimene käitub nagu rakk. Inimene on hulkrakk, kes käitub samamoodi, nagu tavaline üksikrakk – saab infot-signaale keskkonnast, töötleb neid, reageerib neile, tekitab jääkaineid jne. Kokku koondunud 50 triljonist rakust koosneva hulkrakse ehk inimese jaoks kehtib seega sama – meid mõjutab selliseks, nagu me oleme, eelkõige keskkond, mitte geneetika.
Lipton väidab, et keskkonna mõjutused algavad juba enne eostamist, tugevnevad aga oluliselt lapse kasvades emaüsas. Mis meeleolud on eelkõige emal, kuid ka isal, kes mõjutab ema meeleolusid jne. Kas rasedus on oodatud, kas õhus on palju pinget, stressi, kas toitu jätkub piisavalt jne. Seega, kui laps sünnib, on tema geenide potentsiaali rakendumist juba mõjutanud raseduse aegne keskkond emaüsas. Rääkimata perioodist lapse kuni 6 aastaseni saamisel, mil laotakse paljuski vundamenti sellele, kes inimesest kujuneb. Keskkond, väidab Lipton, mitte geneetika.
Seega, Liptonile väidetele tuginedes on tippjuhil õigus – sündides on läbi keskkonna juba loodud teatud eeldused, kas inimesest saab juht või mitte. Ent samas on need eeldused loodud läbi keskkonna, mitte läbi päriliku geneetika. Sestap ei ole „juhiks sünnitakse” sisuline mõte Liptoni silmis päris tõene.
Kasv ja kaitse. Rakul, nagu ka inimesel on kaks põhimist olekut – kasv ja kaitse. Ja need erinevad käitumises kardinaalselt. Kui kaitses olles tegeleme pideva (alateadliku) kaalutlemisega – fight-or-flight ehk võidelda-või-joosta sündroomiga, siis kasvu puhul laseme endale ligi muutusi, uut informatsiooni, harjumusi. Sõnaga – ainult kasvu positsioonis me õpime. Kaitse puhul aga on protsess kaunis füsioloogiline – rohkem verd hakkab liikuma jäsemetesse ning me oleme valmis kaklema või jooksma. Kusjuures verevarustus aju otsmiku piirkonda, milles arvatakse asetsevat n.ö mõistus, väheneb. Seega, pideva kaitseoleku, stressi puhul väheneb inimese intelligentsus.
Ennast saab ise muuta. Olulisim järeldus raamatust (lisaks sellele, et olla teadlikum ja parem lapsevanem) on see, et me ei ole oma olemuse ja geneetikaga kokku laulatatud. Meil on võimalik läbi keskkonna, läbi oma mõtlemise muutuse muuta ennast ka füsioloogiliselt (oled kuulnud ütlust: haigus algab peast?), rääkimata vaimselt. Ja veelgi olulisem – need kaks on omavahel tihedas seoses ja sõltuvuses. Seega, kui päriselt tahta ja endasse uskuda, on võimalik saada juhiks, isegi kui sulle räägitakse, et puudub nn talent ja anne (misiganes see ka tähendab).
Alateadvuse vastu jõuga ei saa. Samas ütleb Lipton ka, et muutuse tekitamiseks on vaja muutust alateadvuses ja selleks ei piisa ainult endale jõuga sisendamisest. Rääkimata sellest, et muutus tekiks kellegi teise käsul. Alateadvus ja seal püsivad arusaamad on kujunenud välja, nagu eespool kirjeldatud, lapseeas ja enne seda ning nende muutmine hiljem on keeruline protsess. Gabriel Garcia Marquez on raamatus „Minu mälestused kurbadest hooradest” läbi peategelase suu läbi öelnud, et mehed on vanad siis, kui lähevad isa nägu ja hakkavad isa moodi käituma. Tegelikkuses on see aga lapsepõlves meie alateadvusse läbi vanemate vaatlemise kodeeritud. Alateadvus on nagu hulk salvestatud uskumusi, käitumismustreid, mis elab ainult olevikus ja reageerib vastavalt väljastpoolt tulevatele signaalidele. Kuidas käitusid isad samalaadsetes olukordades, nii kalduvad ka mehed samamoodi käituma.
Selles mõttes on loo alguses viidatud tippjuhil siiski õigus – inimest, täpsemalt tema alateadlikke käitumisi päriselt muuta on väga keeruline. Ent mitte võimatu. Võtmekoht on teadlikuks saamine oma alateadvuse kontrollitavatest käitumistest. Ning siis, kui on tahtmist ja usku, teadlikult harjutades, kuni uus tegevus/käitumine muutub osaks alateadvusest.
Telli endale tasuta 7 peatükki coaching-raamatust “Tagasi Mängu. Võitma”
Post Footer automatically generated by Add Post Footer Plugin for wordpress.
Kui sulle artikkel meeldis, siis telli omale järgnevad artiklid RSSiga
Tänan ülevaate eest!
Sellest raamatust on mitmesugustes esoteerikalembestes ringides entusiasmiga räägitud. Veel paistab see raamat meeldivat neile, kellele meeldib pseudoteaduslik pseudodokumentaal The Secret ja What the Bleep….
Ilmselt meeldib just seepärast, et Bruce Lipton räägib asjadest teaduslike terminitega, mille tõttu võib jääda mulje, et jutt ongi teaduslik. Lisaks autori omaaegne karjäär päris teadlasena, mis lõppes küll 1980. aastate esimeses pooles. Kaks viimast teadusartiklit tema nimega ilmusid 1981 ja 1991. Kuivõrd on tegu täies elujõus ja hulga loenguid pidava inimesega, siis on suur liialdus nimetada teda “uue bioloogia juhtfiguuriks”, nagu raamatu siinne kirjastaja Pilgrim teda kutsub. Teadusmaailm ei paista sellest revolutsioonist miskit kuulnud olevat, küll aga fännatakse teda “vaimsuse ja teaduse” ühendteooria igatsejate leeris.
Mis muidugi ei tähenda, et kogenud härra Liptonil viimastel aegadel mõnd normaalset mõtet pole pähe tulnud või raamatusse sattunud. Kindlasti on, aga see on uppunud täiskasvanutele mõeldud teadusterminitega vürtsitatud muinasjuttude sisse.
Veidi rohkem taustu Richard Dawkinsi foorumis:
http://richarddawkins.net/forum/viewtopic.php?f=6&t=22720
Ahjaa, minuteada tänapäeva bioloogid ei väida, et “geenid määravad kõik” ja tunnistavad keskkonnamõjude osa organismide arengus. Näiteks homoseksuaalsuse kujunemisel arvatakse olevat olulise osa just emaüsas toimlevatel kemikaalidel, mis loote arengule mõju avaldavad.
Veel selline pisike detailike – inimorganismis ja -organismil eluleb umbes suurusjärgu võrra rohkem selliseid tegelasi, kelle dna pole inimese oma – bakterid, seened, algloomad. Ilma nendeta me ei elaks. On nad nüüd meile keskkond või oleme meie neile keskkonnaks?
Pärilikkust siiski sellisel robustsel moel, nagu Lipton teeb, eirata pole ilmselt võimalik. Küllalt on tänapäeval tehtud uuringuid, mis näitavad paljude haiguste pärilikkust või geneetilist päritolu. Näiteks paljud vähktõved, Downi sündroom, fenüülketonuuria ja paljud teised. Geneetilist päritolu näitab ka see, et osad haigused on osadel rahvastel (etnilistel kogkondadel) levinumad kui teised ja seda isegi siis, kui need inimesed massiliselt teise kohta kolivad või kolitakse.
Wikipedias on pikk nimekiri geneetilistest häiretest:
http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_genetic_disorders
Niiet jah, Bruce Lipton võib oma raamatuga küll populaarsust koguda ja head nutsu teenida, aga tegelikust teadusest seisab ta kaugel.
Martini tähelepanekud omal kohal. täiendan neid veel enda omadega:
mulle meeldivad inimesed, kes usuvad millesegi. mina usun näiteks sellesse, et ilma uskumata ei ole võimalik midagi olulist korda saata. ma ei pea siin ilmtingimata silmas jumalat või kuidas-iganes-seda-nimetatada-soovitakse, vaid ka hulka maisemaid asju. näiteks usku muuhulgas kasvõi sellesse, et teadus suudab seletada kõike (mis tähendaks sisuliselt teaduse arengupeetust). või siis sellesse, et teadus ei suuda seletada kõike (mis tähendab, et endiselt tehakse uusi avastusi, paljuski, nagu ajaloost teada, sageli kogemata ja katse-eksitus meetodil).
mulle meeldivad ka inimesed, kes suudavad oma uskumustest vahetevahel lahti öelda, lahti lasta, lubada endale ligi mõni värskem mõte, kuitahes totakas või “ebateaduslik” see ka ei tundu. kahtlemine kõiges ei ole vast kõige parem tee, kuna see võib varem või hiljem kasvada krooniliseks künismiks (14 aastat ajakirjanduses oli piisavalt pikk aeg, et näha kõiges kahtlemise mõju inimesele).
mulle meeldivad lisaks ka inimesed, kes usuvad iseendasse. muuhulgas ka sellesse, et sellest, millest sa oled teadlik, seda on võimalik vähemal või enamal määral kontrollida ja seeläbi enda elu paremaks teha. misiganes see paremaks tähendab.
liptoni kontekstis. mulle ta meeldib. mulle meeldivad inimesed, kes kõigutavad dogmasid. ma ei tea, kas tal on õigus, aga mulle meeldib mõelda, et vähemasti suures plaanis see on nii. ja sellest piisab.
lahterdamine pseudoteaduste ja “päris” teaduse vahel ei lähe mulle eriti korda, sest see vaidlus lähte saanud mitte teaduslikest teemadest, vaid pigem isikutevahelistest suhetest – ehk siis teadlased vs “ebateadlased”. Staatus, positsioon, raha, populaarsus – kõik need neli mängivad siin rolli. Kõik murranguid põhjustanud teadlased on kunagi olnud “ebateadlased”.
Tundub, et Bruce Liptoni raamat on üks nendest, mis ma endale seotada soovin – korduvalt ja korduvalt satun selle teose juurde viivatele radadele, näiteks nagu see leht.
Tegelikult tahtsin Matrin V jutus kommenteerida seda osa, kus oli mainitud geneetilised haigused(vähid jms), mis inimestel endiselt esinevad, kuigi on kolitud teise maailma otsa. Minu arust on see ehe näide keskkonna mõjutustest. Erinevates kohtades on samuti levinud arvamused, et kuni kuuenda eluaastani on lapse isiksuse kujunemisel suurim roll just keskkonnal ehk lapsevanematel. Seega, kui laps kasvab suureks, siis on tema alateadvusesse juurdunud mõtted, mis saadavad teda ka täiskasvanu eas – hoolimata asukohast. Tavaliselt väljendub see kujul, kus inimestel on oma vanematega väga sarnased harjumused ning tihtipeale kuuled kommentaare “Käbi ei kuku kännust kaugele” jms. Oletame nüüd, et näiteks selle lapse vanaemal oli 40ndates aastates vähk. Suguvõsa varasemate haigestumiste kohta info puudub. Paari aasta pärast selgub, et ka lapse emal on samuti vähk. Arstid sildistavad selle geneetiliseks ning tõenäosus, et ka sellel lapsel on mingil vanusel vähk, tõuseb.
Toetudes B. Liptoni teosele, et meie mõtetel/hoiakutel on võime mõjutada meie vaimset ja füsioloogilist tervist ning keskkonnal, näiteks vanemad kelle hoole all elame pea täiskasvanuks saamiseni, on meie elu üle päris suur roll, siis on ju täiesti loogiline, et sama haigus esineb “geneetiliselt” ka lapsel. Miks? Aga sellepärast, et ta mõtleb samas mustris nagu ta vanemad ja kõik see lihtsalt kordub temas endas. Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda on see, et ei tasu nii väga klammerduda jäikadesse arusaamadesse ning käia oma vanemate rada, sest meil kõigil on võime oma elu ise elada ning suunata. Paljud aga ei suuda sellest “rattast” välja astuda ning vanemate haigused, harjumused ning mõttemaailm kordub üha järgnevates ja järgnevates põlvedes ning on nn geneteeriline.
Lihtsalt üks teine külg asjadest ja sellised teemad on äärmiselt paeluvad ning põnevaid arutelusid loovad. Võib olla just sellepärast, et “päris” teadus on mõneti oma kaalu “mängu” teaduse osas kaotamas – kuigi tegelikult pole olemas kumbagi – on vaid hetk, milles elame ja õige asja tunneb igaüks nagunii ka ilma keeruliste sõnadeta ning suurte raamatuvirnade vahele peitunud laborikitlitega onude selgitustetagi ära!
Aitäh ja lähen loovutan nüüd natuke “nutsu” selle intrigeeriva teose eest! Kõike ilusat!
[...] “Tõsiteadlased” nagu Bruce Lipton jt. ujutavad meid sihiteadlikult üle teadusterminoloogia tulevärgiga, mis kombineerituna veenva esitlusega, ei jäta aega kahtlemiseks. Ometi tuleb seda teha, sest sageli ei ole nende ideed mitte ainult jaburad, vaid ka kahjulikud või lausa ohtlikud – nagu laste vaktsineerimisest loobumine! (Vaata Liptoni kohta käivaid kommentaare selle artikli lõpust). [...]