Warning: Attempt to read property "term_id" on null in /data01/virt49367/domeenid/www.raimoulavere.com/htdocs/wp-content/themes/raimo-ylavere-coaching/archive.php on line 41 Kuu: mai 2009 - Raimo Ülavere CoachingLiigu sisu juurde
Paar aastat tagasi vahetasin töökohta. Enne pakkumuse vastuvõtmist toimus peas kahekõne iseendaga: ühelt poolt ütles mõistus, mida toetasid mõningad emotsioonidele tuginevad tõukurid, et see on superpakkumine, millest ütleks ära ainult poolearuline. Teisalt aga piiksus kõhutunne, aimdus, et see organisatsioon pole päris see, millesse ma hästi sobituks. Võitis mõistus. Sest kõhutundel puudusid argumendid. Kolme kuu pärast läksid minu ja mu tööandja teed lahku.
Kõige üldisemas plaanis ma ei usu, et on olemas häid ja halbu organisatsioone, häid ja halbu tööandjaid. Iga tööandja, organisatsioon on kellegi jaoks hea ja kellegi jaoks halb, pigem võiks öelda sobiv ja mittesobiv. Oleneb vaatenurgast.
Küll aga usun, et igal juhul on kasulik üritada materialiseerida, ära sõnastada oma “kõhutunnet”.
"Võim rikub meid ära ja absoluutne võim rikub meid absoluutselt ära. Inimolendid on shimpansid, kes võimujoovastuses hulluvad." Vanameister Kurt Vonnegut tabas naelapea pihta.
Rahvaliit nõuab tulumaksu tõstmist, Reformierakond välistab tulumaksu tõstmise ja vanemahüvitise muutmine, sotsid ei tagane tööseadusest, IRL nõuab eelarve tasakaalu. Ja nii edasi - nõuab, välistab, ei tagane. Millised suurepärased positsioonid tulemuslike läbirääkimiste alustamiseks ja pidamiseks!
Ära vaata oma kella. Nüüd joonista oma kell nii detailselt kui oskad paberile. Kas tal on numbrinäit või seierid, kas ta näitab kuupäeva, kus asub valmistajanimi, kui suur kell on jne? Valmis?
Nüüd võrdle joonistust ja päris kella. Täpselt sama? Võib-olla. Kahtlustan aga, et enamikel meist on joonistuse ja päris kella erinevus tuntav. “Süüdi” on RAS ehk meie peades tegutsev retikulaarne aktiveeriv süsteem, millest olen paaris kohas ka varem juttu teinud (vt siit ja siit).
Vaatame kella mitmeid kordi päevas ja sadu kordi aastas, ent ei suuda seda ikkagi adekvaatselt joonistada. Sest meie eesmärk kella vaadates on reeglina üks – kui palju kell on? Peades töötav RAS teeb tööd ja välistab muu eesmärki silmas pidades ebatarviliku informatsiooni.
Saatsin mõni päev tagasi e-maili tuntud poliitikule, Riigikogu liikmele. Sisu lühidalt: soovin Sind tunnustada järjekindluse ja konkreetse nõudlikkuse eest riigi rahaasjadega tegelemisel. Kutsun ka Sind üles saatma mõnele poliitikule tunnustusmeili. Miks? Kaks põhjust.
Esiteks. Kiitus ja tunnustus on ainus, mis edasi viib. Mis viib parematele lahendusteni ja kiiremate otsusteni.
Ja teiseks. Me armastame rääkida võimu ja rahva võõrandumisest, eriti selles kontekstis, mida “nemad seal” peaks tegema. Aga meie? Kas meie asi on ainult parastada ja noomida? See tekitab aga ainult vastasseisu ja suurendab võõrandumist, tundub mulle. Seega usun, et kiitus ja tunnustus viib paremini sihile, kui vastasseisu tekitamine.
Lugedes laupäevasest Postimehest astroloogide, selgeltnägijate ja kaardipanijate prognoose majanduskriisi edasisest kulust sai selgeks, et süüdlane on leitud. Süüdlane ei istu kuskil kõrghoone ülemistel korrustel investeerimispanga kontoris.
Süüdlane asub hoopis kõrgemal ja kaugemal – nimelt tundub prognoose lugedes kindel olevat, et süüdi on kurikaval Pluuto, kelle teadlased-astronoomid mõni aeg tagasi planeedi staatusest välja arvasid. Karistuseks on too nihkunud nüüd Kaljukitse tähtkujusse, mis tähendab eriti suuri probleeme maailma rahanduses. Seega…olematu planeedi kättemaks?!
Ent huvitavad on need prognoosid hoopis muu pärast. Nimelt, kui palju ja kas nad kattuvad nö ametlike, elukutseliste analüütikute poolt tehtud prognoosidega. Ja kellel siis lõpuks õigus on? Vaatame.
"Hästi tehtud!" Vastas seisva inimese näole ilmub halvasti varjatud heameel. Ja ta puterdab, põsed õhetamas: "Tjah, noh, mis nüüd mina ikka...".
Olen ise selles õhetava põskedega inimese rollis olnud ja selles olen näinud ka paljusid teisi inimesi. Ehkki looritatud tagasihoidlikkusega (eriti hea argument on see, et meie, eestlased, olemegi sellised tagasihoidlikud, kes tunnevad tunnustust saades end ebamugavalt :-)), võib selles vastuses olla siiski ka tubli annus enesekindluse puudumist.
Ja nii kummaline kui see ka tänasel turunduse-reklaami-müügi kuldajastul ei tundu, võib ka enda suurepärastest saavutustest igal pool pasundamine olla märk enesekindluse puudumisest.
Abiks peamiselt karjäärinõustamisega tegeleva veebisaidi www.mindtools.com kirjeldus, panen siia väikese võrdlustabeli mõningatest enesekindla ja vähem-enesekindla inimese käitumistavadest.
Loen (päris mitmendat korda) Kurt Vonneguti "Kodumaata mees", viimast raamatut selle kaks aastat tagasi surnud humanisti sulest. Ja vaimustun üha uuesti toona pealt kaheksakümnese mehe ütlemiste vahedusest ja täpsusest, seda nii inimeste ja inimkonna kohta kui ka, üllatus-üllatus, juhtimise ning juhtide kohta.
Mõned head tükid:
"Veenev oletamine on olnud juhtimise põhiolemus sedavõrd kaua, terve inimliku kogemuse vältel, seega pole üldse üllatav, et suurem osa selle planeedi juhte tahavad oletamist jätkata, hoolimata kogu meile äkitselt osaks saanud informatsioonist."
Viimased kolm-neli aastat on mõjunud mulle heas mõttes laastavalt. Olen vahetanud elukohta, saanud pereisaks, vahetanud elukutset. Muutunud on ka mitmed tõekspidamised, inimeste, juhtimise, majanduse ja elu põhiväärtuste kohta. Ning tänu elukutsele olen õppinud neid muutusi ka endale teadvustama, selgeks puhastama ja vahest ka võimete piires teadlikult kasutama.
Keset neid muutusi on mul tekkinud teatud aimdus sellest, kuidas ja mil moel minuga kokku puutuvad inimesed mul aitavad muutusi teha (või vastupidi). Usun, et iga inimene tahab aeg-ajalt n.ö sirutuda, koorest välja ronida. Ning koorest välja tulemiseks ja eelkõige väljas püsimiseks on oluline teiste inimeste abi.
Minu kogemuse järgi jaotuvad inimesed nelja gruppi, seda just konkreetse inimese muutuse toetamise mõttes.
"Tippu viivad lihtsad, aga järjekindlad sammud." Nii juhatab oma raamatu sisse maailmameister ja olümpiavõitja Gerd Kanter. Tema Raul Rebasega kahasse kirjutatud "15 sammu võiduni" on segu lugudest ja reeglitest. Ja ennekõike on see raamat tööst, targast tööst, nagu Kanter ja Rebane seda nimetavad.
Igaljuhul, kui sul on vähegi huvi selle vastu, kuidas tippu jõuda, mistahes valdkonnas, siis soovitan seda raamatut lugeda. Mõtlemisainet leiab siit nii teemal talent vs töökus kui ka plaanitud edu vs juhuslik õnnstumine.
Aga eelmaitsena panen siia kirja Gerd Kanteri reeglid, sammud, põhimõtted, mis teda tippu viisid. Seega, Gerd Kanteri 15 sammu:
Minu hea tuttava peas keerleb umbes 30 äriideed sekundis. Vähemasti nii mulle tundub. Kusjuures nii mõnigi neist on jõudnud idee tasandilt ka esimeste sammudeni. Veel hiljuti Eesti mõistes suures ettevõttes töötanud mees on oma sõiduvees, tema tegemistes on suurfirma kulude kärpimise ängi asemel energiat ja hoogu.
Ta pole ainuke. Minu Eesti mõttekojas oli ühes arutlusgrupis neljast mehest neli ettevõtjad, neist kolm seejuures asunud ettevõtjaks viimase aasta jooksul. 12 aastase pangakogemusega ettevõtluskonsultant, suurfirmast lahkunud raamatupidamisteenuse tegija ja mina. Neljas mees, kellelt võinuks eeldada kulude kokkuhoiust tingitud murekurde otsa ees, oli aga vaat et kõige optimistlikum.
Mõned päevad tagasi kohtasin Selveris head tuttavat, endist kolleegi, kes minu omal käel tegutsemisest kuuldes mõistvalt ja samas veidi igatsevalt nentis: ma mõtlen sellele 100 korda päevas. Miks ta seda siis ei tee? Hmm, majanduslanguse ajal ettevõtjaks - see peab ikka hull olema! Samas, kas see on ikka nii...
Umbes kell veerand neli esimese mai õhtupoolikul, pärast talgujuhina veedetud päeva Minu Eesti mõttetalgutel, tabasin end mõtlemast üht mõtet. Mõte oli midagi sellist: "See ei olnud päris see, mida eeldasin. See oli midagi hoopis erakordsemat, midagi sisukamat, midagi tulemuslikumat." Sõnaga, olin väga positiivselt üllatunud, sest nii protsess kui tulemus olid suurepärased!
Mulle tundub, et see üritus ületas igas mõõtmes selle, mida arvati sealt tulevat. Ma ei räägi siin ainult ideedest, nende arvust või osalejate arvust. Esimene on üritusele tugev boonus ja teine ei oma sedavõrd suurt tähtsust. Olulisim oli see, et väga suur hulk inimesi võttis kätte ja teadvustas, et muutus algab endast ning rääkis ennast teiste abiga oluliselt teadlikumaks ja enesekindlamaks. See aga on igasuguse tegutsemise eeldus ja alus.
Minu Eesti talgud panid ka mõtlema mõnedele olulistele märksõnadele meeskonnatöös. Vähemasti minul tekkis peas seos viie märksõnade kogumiga.
